Jevgeni Ossinovski: Võrdsem ühiskond toob kiirema majanduskasvu

Eesti majanduspoliitilises diskussioonis on pikka aega domineerinud ekslik arusaam, et suuremad investeeringud inimestesse pärsivad majanduskasvu. Vastupidi, võrdsemad ühiskonnad arenevad kiiremini ning vaesuse vähendamine hoopis edendab majanduskasvu.

Pikki aastaid on Eesti majandust juhitud kahele dogmale toetudes. Esiteks, et suuremad investeeringud ühiskondlikku heaolusse – vaesuse vähendamisse, haridusse, tervishoidu regionaalarengusse – on võimalikud alles siis, kui oleme rikkaks saanud. Teiseks, väärtust loovad üksnes ettevõtjad, mistõttu peab kogu ühiskond pingutama selle nimel, et tagada neile parim võimalik keskkond ning viilima niigi õhukest riiki veel õhemaks. Mõlemad väited on fundamentaalselt valed.

Majanduskasv on vahend, mitte eesmärk

Alustuseks, ma ei nõustu põhimõtteliselt väitega, et Eesti riigi olulisimaks eesmärgiks on majanduskasv. See võib olla nii mõnegi Eesti poliitiku poolt ülistatud Singapuris, mis on kultuuriliste juurteta ja rahvuseta ühiskond, aga mitte kunagi Eestis. Meie põhiseadus ütleb, et Eesti on demokraatlik õigusriik, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise. Majandusareng kahtlemata aitab nende eesmärkide saavutamisele kaasa, aga ei ole primaarne.

Selles kontekstis kõlab eriti groteskselt Reformierakonna esimehe Hanno Pevkuri hiljutine väide, et ettevõtjate huvid peavad olema riigi huvidest kõrgemal. Ei ole nii. Riik on ühiskonna kui terviku institutsionaliseeritud vorm, kus demokraatlikult ja iga inimese vabadust kaitstes otsitakse õiglast kompromissi erinevate huvide vahel. Kompromissi üksikisiku ja kogukonna, töötaja ja ettevõtja huvide vahel. Kompromissi, mis tagab pikas vaates nii individuaalse kui ka üldise hüve edenemise. Kompromissi, mis tagab Eesti kui rahvusriigi kestmise läbi aegade.

Ettevõtja vajab töötajat

Sellega ei taha ma kuidagi alahinnata ettevõtjate olulisust. Edukaks ettevõtluseks on kahtlemata vaja head ettevõtjat. Kahjuks kiputakse Eestis unustama, et selleks on vaja ka haritud ja tervet töötajat, kes koos ettevõtjaga väärtust loob. Töötaja ja ettevõtja suhe ei ole vastandlik, vaid sünergiline. Ettevõtluse arenguks on vaja ka riiki, mis tagaks turvalisuse ja julgeoleku, ausa konkurentsi, avaks uksi välisturgudel, investeeriks teadus- ja arendustegevusse.

Tegelikult teame, et tänapäevases teadmispõhises majanduses on inimkapital muutunud kõige olulisemaks ressursiks. Teame ka seda, et Eesti ettevõtluse suurimaks kasvupiduriks ongi muutunud tööjõu ebapiisav kvalifikatsioon, kehv tervis ja töökäte vähesus. Nagu mitmed uuringud on näidanud, on ka ettevõtjate endi hinnangul inimkapitali küsimus kriitilisem kui maksuprotsent ja raha kättesaadavus.

Teame, et majanduse ja ühiskondliku heaolu kasv on kaks eri asja. Majanduskasv, mille viljad nopib disproportsionaalselt ühiskonna jõukam osa, ei ole õiglane. Majanduskasv, mille saavutamiseks hävitatakse looduskeskkond või laostatakse inimeste tervis, ei ole kestlik.

Paraku iseloomustavad Eesti viimaste aastate arengut kõik mainitud probleemid. Majanduse energiaintensiivsuse poolest on Eesti teisel kohal kogu ELis pärast Bulgaariat. Iga SKT ühiku kohta tarbime me ligi kaks korda rohkem energiat kui Läti, Leedu ja Soome (jah, erakordselt saastav põlevkivienergeetika on selle põhjuseks).

Tervena elatud eluaastate edetabelis oleme oma 55 eluaastaga kõige lõpus koos Läti ja Leeduga. Tasakaalustatumalt arenev, kui soovite, sotsiaaldemokraatlik, Rootsi on edetabeli liidrina meist üle 15 eluaasta ees.

Kes nopib majanduskasvu viljad?

Kõige karmim on aga meie senise majandusmudeliga kaasnev ebavõrdsuse kasv. Viimasest majanduskriisist väljudes hakkas Eestis kasvama ka sissetulekute ebavõrdsus. Kui ebavõrdsust mõõtev gini indeks oli aastal 2010 Euroopa Liidu keskmise lähedal, siis 2013. aastaks sai Eestist kõige suurema sissetulekute ebavõrdsusega riik. Sarnane pilt avaneb, kui vaatame, mitu korda on ühiskonna kõige jõukama viiendiku sissetulekud suuremad kõige vaesema viiendiku sissetulekutest. Eestis 6,5 korda, Euroopa Liidus keskmiselt 5,2 korda, Soomes aga vaid 3,5 korda. Taaskord, alles aastal 2010 olime Euroopa Liidu keskmised. Järeldus on lihtne: kuni viimase ajani läksid Euroopa ühes vaeseimas riigis – jah, peame endale ausalt sedagi tunnistama – majanduskasvu viljad suuresti neile, kellel juba läks hästi.
See on ka selgitus, miks just neil aastatel kiirenes Eestist väljaränne, tõustes aastaks 2013 selle sajandi kõrgeimale tasemele.
Ebavõrdsuse kasv ei olnud juhus, vaid teadliku ja väära poliitika tulemus. Majanduskriisi tingimustes kärbiti sotsiaalset turvavõrku, mis ei ole veel tänasekski täies mahus taastatud, samal ajal jätkas Reformierakonna juhitud valitsus maksukingituste tegemist kõige jõukamatele (nt tulumaksu alandamine ja maamaksu kaotamine).

Poliitika mürgistumine

Ebavõrdsuse näitajad on muidugi abstraktsioon, ent sellega kaasuv vaesus vägagi käegakatsutav reaalsus sadadele tuhandetele Eesti inimestele. Vaesus tekitab pettumuse iseenda, tööandja ja riigi suhtes.
On üleüldine seaduspära, et pettumus sotsiaalmajandusliku olukorra pärast on väetiseks radikaalsetele meeleoludele. Kui inimesed ei ole rahul oma olukorraga, usaldavad nad vähem teisi inimesi, usaldavad vähem riiki ning on hirmul tuleviku ees. Paraku hakkavad mõned neist otsima vaenlasi, kelle süüks seda saab panna. Olgu selleks välismaalased või pankurid. Muidugi ei lahenda selline vaenamine tegelikult ühtegi probleemi, vaid murendab lihtsalt edasi ühiskondlikku sidusust.

Loomulikult tekivad sellistel hetkedel ka poliitikud, kes on valmis tõlkima inimeste mürgised meeleolud mürgiseks poliitikaks. Just kasvava ebavõrdsuse perioodil tõusevad esile populistid ja radikaalid.

Üks tuntud ärijuht ütles kunagi, et tal on üsna ükskõik, kas riiki juhivad sotsiaaldemokraadid, IRL või Reformierakond, aga kui tänane ebavõrdsuse kasvu trend jätkub, tuleb varsti võimule EKRE ja tõmbab kriipsu peale senisele ühiskonnakorraldusele. Vaadake, millise segaduse on Trump suutnud pelgalt poole aastaga tekitada, andes hoobi USA rahvusvahelisele tõsiseltvõetavusele ja majanduskasvule, ühiskonna sidususest rääkimata.

On näide ka lähemalt. Poolas, kus veel mõne aasta eest arutleti kooseluseaduse üle, tahetakse täielikult keelustada abort. Rääkimata kohtuvõimu allutamisest valitsusele.

Ebavõrdsus pidurdab majandusarengut

Eesti suurim sisevaenlane ei ole homoseksuaal, venelane ega lasteta naine, vaid vaesus. See lõhub ühiskonda ning pärsib inimeste eneseteostuse võimalusi. Lisaks sellele pidurdab see majandusarengut, sest võrdsemad ühiskonnad arenevad kiiremini.

See on igati loogiline. Vähem vaesust tähendab võrdsemaid võimalusi olla edukas, haritumat ja tervemat tööjõudu. Ühiskond, milles on väiksemad sotsiaalsed lõhed, kasutab efektiivsemalt iga inimese potentsiaali.

OECD arvutuse põhjal annab gini indeksi alandamine ühe punkti võrra viie aasta peale juurde 0,8% majanduskasvu. Seega, kui Eestis väheneks ebavõrdsus EL keskmise tasemele, tähendaks see meie majandusele viie aasta peale ligi 5% kasvu, Soome tasemele jõudes saaksime majanduse mahule kuni 10% juurde. Lisaks majanduslikule dividendile tähendaks see ka õnnelikumaid, tervemaid, haritumaid ja üksteisest lugupidavamaid inimesi. Väärt eesmärk.

Me jääme alati vaeseks, kui loodame investeerida inimeste võrdsetesse võimalustesse alles siis, kui kunagi rikkaks saame. Põhjamaad on saanud edukaks, kuna on aastakümneid süsteemselt investeerinud kõigi inimeste võimalustesse. Majandus lamab ühiskondlikul padjal ning majanduskasv kaasub ühiskondliku arenguga, mitte ei eelne sellele.

Neoliberaalide primitiivne nägemus „majandus enne, inimesed pärast“ mõistab fundamentaalselt valesti ühiskonna ja majanduse suhet. Majandust ei saa vaadelda lahus laiemast ühiskonnast. Kestlikult ei ole majandusel võimalik kiiremini kasvada, kui ühiskondlikud ressursid seda lubavad.

Õige pööre

Just sellest arusaamast lähtub sotsiaaldemokraatide poliitika. Meid on püütud teha vastutavaks kõige eest, mida uus valitsus on teinud. Ehkki see ei ole lõpuni õige, oleme tõesti pööranud Eesti sotsiaaldemokraatlikumale teele.

Meie poliitika tuumaks on arusaam, et Eestis on igaüks oluline. Et kõigil peab minema paremini. Oleme selles suunas töötanud tänaseks valitsuses juba enam kui kolm aastat.

Ehkki erinevalt õlleärimeestest ei kirjutanud 60 tuhat vaesuses kasvavat last iga päev arvamuslugusid sellest, kuidas vaesus nende tulevikuvõimalusi ussina ära sööb, viisime me ellu Eesti ajaloo suurima laste ja perede toetamise reformi. Lastetoetuste tõus, tasuta koolitoit gümnaasiumis ning toimetulekupiiri tõstmine tõid kohe 2015. aastal absoluutsest vaesusest välja ligi 10 tuhat Eesti last. Täiendavad otsused (elatisabifond, kolmanda lapse toetus, riiklik huvitegevuse toetus ja palju muud) vähendavad aastaks 2019 laste vaesust Põhjamaade tasemeni.

Ei kirjutanud neid lugusid ka sajad tuhanded palgavaesuses elavad töötajad, kelle maksukoormus on olnud põhjendamatult kõrge. Nad näitasid oma meelsust, toetades populistlikku erakonda või kolides lihtsalt Soome. Nüüd annab meie tulumaksureform järgmisest aastast 75 protsendile Eesti töötajaist 64 eurot igakuiselt täiendavalt kätte. Tänu sellele toome me ligi 50 tuhat tööinimest suhtelisest vaesusest välja.

Jah, me oleme palunud, et tasakaalustatud arengu tagamiseks panustaksid jõukad ühiskonda natuke rohkem. Selleks, et kõigil läheks paremini. Ühises kodus on ikka nii, et kui enamusel läheb paremini, läheb kõigil paremini.

Nende muutuste tulemusel on Eesti sõbralikum, ühtehoidvam ja julgemalt tulevikku vaatav ühiskond. Ühiskond, mis areneb kiiremini ning mille arengu viljad jõuavad igaüheni.

Sotsiaaldemokraadid nõustuvad, et see on pööre Eesti poliitikas. See pööre on vajalik. See pööre on õige.