Riigikogu saadikud kinnitasid 22. veebruaril harvanähtavas koosmeeles avalduse, milles nad tänavad Eesti Vabariigi loojaid, kaitsjaid, hoidjaid ja taastajaid. Üht võtmerolli selle avalduse sünni juures mängis sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimees Liisa Oviir. Liisa oli üks tänuavalduse teksti koostajaid ja kooskõlastajaid. Lisaks sellele esines ta algatajate nimel ka riigikogu ees kõnega, kus ta rõhutas, et nii meie oma riigi teke kui iseseisvuse taasloomine on ime, mida tuleb kogu aeg südames hoida. Samamoodi tuleb ühiselt seista Eesti riigi kestmise ja edenemise eest.

——————

“Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõrast rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil “kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et “kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma”. Nüüd on see aeg käes.”

Nii algas manifest kõigile Eestimaa rahvastele, mis loeti ette 23. veebruaril 1918 Endla teatri rõdult. Just selle dokumendiga kuulutas Eesti end sada aastat tagasi iseseisvaks.
Omariiklusele asuti aga müüri laduma märksa varem. Oluline tähis sel teel oli Venemaa keisririigi kokkuvarisemine 1917. aasta sügisel. Pärast seda asusid Eesti rahvuslikud poliitikud autonoomiat taotlema. Mindi suisa nii kaugele, et oma nõudmisi käidi esitamas jõulisel meeleavaldusel Petrogradis. 28. novembril 1917 kuulutas Eesti Maapäev end kõrgeimaks võimuks Eestis. Ja mõned kuud hiljem, 19. veebruaril 1918 moodustas Maapäeva vanematekogu Eestimaa Päästekomitee.

Kasutades ära pingelist olukorda, kus Vene väed olid Eestist põgenemas ja Saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutatigi 24. veebruaril Eesti Vabariik iseseisvaks manifesti sõnadega: “Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda: Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokraatiliseks vabariigiks.” Kui uhkelt need sõnad kajasid. Eestil õnnestus kasutada ajaloos vaid viivuks hetkeks avanenud aken ja panna õiguslik alus enda iseseisvussoovile, panna õiguslik alus oma iseseisvusõigusele. Kahtlemata väärivad need kartmatud mehed ja naised, kes kahe võõrvõimu võitluse keskel seisid otseselt meie riigi sünni juures, ülimat austust.

Juba järgmisel päeval, 25. veebruaril, sisenesid Saksa väed Tallinna ja algas okupatsiooniaeg. Eesti Ajutine Valitsus tuli taas kokku sama aasta 11. novembril. Mõned nädalad hiljem, 28. novembril, algas lahinguga Narva juures Eesti Vabadussõda. Eesti rahvaväe organiseerimine oli ju alles alanud. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid esimeses maailmasõjas osalenud Eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud. Nii olid näiteks Narva vene gümnasistid ühed esimesed, kes astusid relv käes bolševikele vastu. Vabadussõja otsustav võit võeti 23. juunil 1919 Võnnu all ja lõplik relvarahu jõustus 3. jaanuaril 1920. Selles sõjas kirjutati 3588 Eesti sõduri nimed marmortahvlile. 2. veebruaril 1920 sõlmisid Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa Tartu rahu, mille järgi loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile ja tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust. Eesti oli võitnud ülekaaluka vaenlase ning sai ka rahvusvahelise kogukonna de jure tunnustuse.

Oma riigi ehitamisega tuli alustada nullist pea igas eluvaldkonnas – ehitada noort demokraatiat, lükata käima majandus, toetada meie enda rahvusliku kultuuri arengut. Eesti riik oli selles edukas, kuid aeg jäi lühikeseks. Omariiklust jagus Eestile napilt paarikümneks aastaks. 23. augustil 1939 Saksamaa ja Nõukogu Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt jättis Eesti NSV Liidu mõjusfääri. Pealselt järgnes pealesurutud baaside leping, mis tõi Eesti pinnale kümneid tuhandeid võõrriigi sõjaväelasi.

1940. aasta suve traagilised sündmused tähistasid iseseisva riigi lõppu ning nõukogude okupatsiooni ja punase terrori algust. Meie rahva mälust ei kustu 1941. aasta juuniküüditamine, mille käigus viidi vägivaldselt oma kodudest inimesi pea igast külast, igas suguvõsast – kokku üle 10 000 eestlase.

1944. aasta sügisel põgenes nõukogude terrori eest läände hinnanguliselt 90000 eestlast. Põgenike seas oli palju haritlasi, poliitikuid, avaliku elu tegelasi. Lahkuti oma teada vaid ajutiselt – vaid mõneks kuuks, ehk aastaks. Aja möödudes sai aina selgemaks, et tagasiteed ilmselt ei olegi. Eestit südames kandes pandi lahkunute poolt alus Välis-Eesti liikumistele, mis taotlesid kogu okupatsiooniaja vältel Eesti Vabariigi taastamist ja aitasid iseseisvumise taastamiseks leida ka toetust ja liitlasi.

Eestis toimusid aga repressioonid. Arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. 1949. aasta märtsis küüditati Siberisse 20 702 inimest. Neist noorim oli kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim aga 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. 1960-ndate sulaperioodile järgnes taas tugevnev ideoloogiline surve, uus venestamise laine.

Aga 1980-ndate aastate lõpus, nagu ka aastatel 1917–1918 avanes Eestile uus võimalus. Venemaal süvenes kriis ja selle ületamiseks algatati perestroika ja glasnosti kampaania.
Eesti kasutas taas hetke ära. Kõigepealt toimus Eestit ühendav jõuline vastukampaania kavale rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandused. Seejärel leidis laialdast toetust ettepanek minna üle täielikule isemajandamisele. 1987. aastal loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, 1988. aastal toimus loomeliitude ühispleenum ja aasta lõpus, 16. novembril võeti vastu deklaratsioon ENSV suveräänsusest. Üle aastakümnete lehvisid sellel tormilisel ajal taas avalikult meie sinimustvalged rahvuslipud.

Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval, 23. augustil 1989 näitasime maailmale oma iseseisvuspüüdlusi Tallinnast Vilniuseni ulatuvas Balti ketis. Mäletan hästi, kuidas seisin 12-aastasena Tallinnas Järvel oma ema kõrval Balti ketis. Ja mäletan seda arusaamist, et olen osa millestki suurest, saan olla osa ajaloost.

1991. aasta augustis toimus Nõukogude Liidus riigipöördekatse. 20. augustil kell 23.02 toimus siinsamas saalis, toonases Ülemnõukogus ajalooline hääletus, kus 69 saadikut hääletas Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Taas suutsime olla õigel hetkel ühtsed ja kasutada ära maailmapoliitikas tekkinud võimaluse taastada oma riigi iseseisvus. Laulva revolutsiooni üks sümboleid, laulja Ivo Linna on öelnud, et Eesti iseseisvus ja see, et oleme suutnud oma riigi sisuliselt uuesti luua, on ime.

Äsja oma 100. sünnipäeva tähistanud Linda-Erika Kääramees, kes teise maailmasõja ajal oli sunnitud Eestist lahkuma, kuid on nüüd tagasi kodus, ütles, et aastate jooksul on Eesti elu nii palju paremaks muutunud, et seda võib nimetada tõeliseks imeks. Ta kinnitas, et on Eestis elades õnnelik. Ma räägin seda kõike seetõttu, et tuletada meelde Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel seljataha jäänud sadat aastat. Need 100 aastat ei ole olnud kerged. Just seepärast tulebki meil iseendale meelde tuletada, milline ime on Eesti, milline ime on meie riigi teke, milline ime on raskete aegade kiuste olnud meie inimeste iseseisvustahe, milline ime on meie riigi taastamine ja meie riigi elujõulisena püsimine.

Meil kõigil on põhjust olla tänulik ja õnnelik, et saame tähistada oma riigi 100. sünnipäeva. Hoiame siis oma ime meeles, hoiame oma ime südames. Oleme tänulikud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ning väljendame oma sügavat lugupidamist kõigi nende suhtes, kes olid Eesti Vabariigi loojad, kes on olnud Eesti Vabariigi kaitsjad, Eesti Vabariigi hoidjad ning Eesti Vabariigi taastajad. Tunnustame neid, kes jäid truuks meie omariikluse aadetele, kes kandsid meie riiki oma südames ja kes on elanud oma elu Eesti hüvanguks. Hoiame meeles, et meie ühiseks eesmärgiks on Eesti Vabariigi kestmine ja edendamine ning igal Eesti inimesel on selles oluline roll.

Sada aastat tagasi lausutud sõnad, millega lõppes manifest kõigile Eestimaa rahvastele, kõlavad ka täna üleskutsetena, millest täpsemat on raske sõnastada.
“Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokraatiline Eesti vabariik.
Elagu rahvaste rahu!”