Helme mõttekäik ei solva mitte ainult kultuuriinimesi, vaid näitab lugupidamatust kõigi nende suhtes, kes kultuurielamusi igapäevaselt loovad ning nendest loodud elamustest osa saavad – ehk siis kogu meie rahva suhtes.
Eesti inimesed on oma kõikmõeldavate kultuuritarbimist ja selles osalemist puudutavate näitajate poolest maailma tipus. Tuletan Helmele meelde mõningad lihtsad arvud. Nii kinos kui ka muuseumis käis meie rahvas eelmisel aastal kummaski üle 3,3 miljonit korda. Mullune teatrikülastuste arv oli samuti kaugelt üle miljoni piiri.
Endise teatrijuhina tean, et publikut saab petta vaid ühe korra. Helme endise bändimehena võiks sellele samuti olla mõelnud.
Või leiab Mart Helme, et eesti rahvas on rumal?
Mul on eriti piinlik Helme mõtet lugeda ja kuulda ajastul, mil Arvo Pärt on maailma enim esitatav elav helilooja ning ühe enam plaadistava dirigendina maailmas jätkab ERSO peadirigent Neeme Järvi. Hiljuti lahkunud Veljo Tormise muusika võimalikult autentse esitamise nimel õpitakse selgeks isegi eesti keel.
Saan aru, kui rahvusvahelise mõõtmega Trad. Attack või Maarja Nuut on Helme jaoks post-post-post, kuid nad suudavad staadionite kaupa panna publiku eesti keeles kaasa laulma, millises maailma nurgas nad parasjagu ka ei esineks. Kodumaise popima bändi Curly Stringsi järgi laulavad nii noored kui ka iga memm ja taat.
Kuidas saab seda kõike pidada kesiseks kultuurisaavutuseks?
Eesti kirjandust, nii uuemat kui ka vanemat tõlgitakse pidevalt. Helme viidatud Tammsaare „Tõde ja õigus“ on tasapisi, aga kindlalt jõudnud nii prantsuse keelt kui ka inglise keelt valdava lugejani.
Helme küsib, kus on tänapäevase Tammsaared või Mälgud? Meil on Andrus Kivirähk ja Valdur Mikita. Meil on riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat Ene Mihkelson, kelle looming on tervikuna meie rahva saatuse lugu igasuguse sisulise või vormilise allahindluseta. Illustraatorile ja lastekirjanikule Piret Rauale sai paari nädala tagusel Londoni raamatumessil osaks suur menu. Ta on praeguse aja üks enam tõlgitud eesti kirjanikke.
Eriti läbimõtlematult mõjub Helme arvamusavaldus praeguses ajakontekstis. Käimas on laste ja noorte kultuuriaasta. Alanud on viimased ettevalmistused suviseks noorte laulu- ja tantsupeoks. Peole on oodata üle 35 000 noore laulja, tantsija ja pillimängija. Need noored kannavad edasi meie rahvuskultuuri aadet. Ja see aade on järjepidevus. Neid saadavad teele kogukonnad, toetajad, sõbrad, õpetajad ja perekonnad, kõigil kaasas sõnum „Mina jään“.
Mart Helme seisukoht on läbinisti ebakompetentne. Ühe erakonna juht ei tohiks endale seda mingil juhul lubada. Lahmiv kriitika kõneleb paljutki kritiseerija enese kohta. Kahjuks ei kasutanud Mart Helme taas võimalust jätta ütlemata.