Iga kirjaniku kohta võib küsida, kuidas teda lugeda, mida tema teosed tähendavad, kuidas analüüsida üht või teist karakterit. Ent neile küsimustele peaks minu arvates eelnema veel üks teine küsimus: küsimus, miks meil antud kirjaniku teoseid vaja on. Milleks on meil vaja Tammsaaret? Milleks tema põimlaused, milleks tema romaanide esteetiline ja eetiline plaan, milleks Kõrboja ja milleks Vargamäe.

Ma usun, et igaühel on siin oma vastus, järgnev on vaid minu oma. Esmalt olulisim: jah, mulle on Tammsaaret vaja. Ühelt poolt seetõttu, et Tammsaare teosed moodustavad olulise lüli minu kultuurilises DNAs. Võib öelda, et Tammsaaret lugedes lugesin ma ennast ka eestlaseks, või veidi laiemalt öeldes: ma lugesin ennast selle maa inimeseks. Ma lugesin ennast ühe mõttelise traditsiooni osaks ning mis kirjanduse puhul on alati võluv: kuna see traditsioon on fiktsiooni ja reaalsuse piiril, lugesin ma ennast selle piiriala osaks. Ma ei läheks nii kaugele, et öelda, nagu oleksid Indrek ja Andres või Anna ja Villu minu esivanemad, kuigi ilmselt ei saa ka päriselt väita, et see nii ei ole.

Teiselt poolt on mul Tammsaaret vaja aga tema tekstides peegelduva inimlikkuse sõnumi pärast. Tammsaare ei ole minu jaoks vaid maa-, kannatuste- ja vaevadekirjanik, kellena teda aeg-ajalt ja ka sagedamini esitleda püütakse. Ta on minu jaoks ka kirjanik, kes on kirjutanud irratsionaalsest, müstilisest, rõõmsast, õnnelikust. Ent ennekõike on Tammsaare minu jaoks kirjanik, kes on kirjutanud armastuse tähtsusest inimeseks olemise juures. Ma ei mõtle siinkohal mehe ja naise vahelist armastust, vaid midagi, mille võtab kokku surev Mari, kui ta ütleb: “Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.”

Armastus on minu jaoks Tammsaare loomingu üks keskseid sõnumeid. Ja see on minu arvates ühelt poolt üldine ja teiselt poolt väga spetsiifiline armastus. Spetsiifiline, sest see on tammsaarelik armastus. See on armastus läbi püüdluse, armastus tänu ja vaatamata eksimustele, armastus ilma tulemusteta, see on vastamata armastus ja keelatud armastus, armastus armetuses ja armastus lootusetuses. Ennekõike on see aga armastus inimese vastu: kõigest hoolimata, ikka ja jälle. Ja see on minu jaoks põhjus, miks mulle on Tammsaaret vaja: sest tema tekstid kinnitavad ikka ja jälle armastuse vajalikkust, isegi kui nad selle eest hoiatavad nagu näiteks kuulsas Tammsaare lauses “Me ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha”. Mulle tundub, et Tammsaare aegumatus, põhjus, miks me räägime temast täna 2018. aastal, ei ole mitte tema kanoniseeritus, mitte see, et me teame, et Tammsaarest peab rääkima, vaid et me tõepoolest vajame teda − vajame armastuse sõnumi pärast. Vajame sõnumi pärast, et inimest tuleb armastada, inimest peab armastama, isegi siis, kui see armastus on lootusetu, viljatu ja armetu. Kas pole just säärane armastus ka armastus, mis meid on toonud 2018. aastasse? Kui me poleks pealtnäha viljatult ja lootusetult armastanud unistust Eestist, ei tähistaks me sel aastal EV100t. Kui me poleks üksteist armastanud, oleksime ammu laiali jooksnud. Kui me ei hoiaks kokku, pihustuksime tuule käes. See, mis meie riiki ja meie inimesi koos hoiab, on armastus. Tammsaarelik armastus. Selle armastuse eest: aitäh.