Sel nädalal vahetus valitsus. Valitsusvahetusi on Eestis ikka ette tulnud, aga seekordne on eriline, sest uue valitsusliidu moodustasid erakonnad, kes siiani riigi tasandil koostööd teinud ei ole.
Muutus on märgiline, sest Edgar Savisaare asendamine Jüri Ratasega tegi Keskerakonna üleöö teistele erakondadele vastuvõetavamaks partneriks. Sama kiiresti, nagu lahkus aktiivse poliitika lavalt korruptsiooniskandaalide ja paljudele ebausaldusväärsuse sümboliks saanud poliitdinosaurus Edgar Savisaar, lahkus valitsusest ka 17 aastat valitsenud Reformierakond.
Tahaksin südamest loota, et Eesti poliitika muutus on pöördumatu. Demokraatia ei saa toimida normaalselt, kui ei toimu valitsuste loomulikku vahetust, kus valijatelt suurt toetust leidnud erakonnad ei saa liiga pikalt täitevvõimu töös osaleda.
Pikaajaline olukord toob kaasa paljude inimeste kibestumise, mis viib pettumuseni nii valitsuse, poliitikud kui ka riigi. Nii võime näha kasvavat populismi ja lihtsate lahenduste otsimist, mis teadagi ei ole tegelikult võimalikud.
Teisest otsast hakkas võimu külge tsementeeritud Reformierakond ennast pidama asendamatuks ja ainukeseks, kes teab, kuidas asjad peavad olema. Lugesin kuskilt tabavat arvamust, et Reformierakonna ümber oli palju toredaid inimesi ja loovaid ideid, aga nemad ei pannud enam kedagi tähele, sest nad olid ainult kahekesi koos võimuga.
Senine olukord, mille peegeldus oli majandusseisak, poliitiliste ideede puudus ja paljude valijate tahte pikaajaline eiramine, ei saanud enam kaua kesta. Muutuste päästikuks kujunes Jüri Ratase tõus Keskerakonna esimeheks.
, Keskerakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu koalitsiooni arvates saab seisaku murda üksnes koostöövõimeline, seesmisele usaldusele toetuv, laiapõhjaline ja ideedele avatud valitsus.
Valitsusliidu esimene põhimõte on senise, kogu taasiseseisvuse aja üles ehitatud välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevus, mida on järginud kõik valitsused. Üks kandev idee, mis peaks suurendama vähemalt 85 protsendi Eesti inimeste sissetulekuid, on tulumaksuvabastuse reform, mille järgi oleks alates 2018. aastast tulumaksuvaba 500 eurot kuus.
Lasterikaste perede toetus suureneb 300 euroni kuus, paindlikumaks ja vanemate huve paremini arvestavaks kujuneb vanemahüvitise süsteem. Suurenevad lasteaiaõpetajate palgad, kooliõpetajate palgad peaksid jõudma 120 protsendini Eesti keskmisest. Majandusarengu kiirendajaks peaks saama täiendav investeeringuprogramm aastas 315 miljoni euro ulatuses, aga ka dividendide tulumaksumäära vähendamine 20 protsendilt 14 protsendile korrapäraselt makstavate juriidiliste isikute dividendide puhul.
Päris kindlasti on väikeettevõtlusele oluline uue bürokraatiavaba ettevõtlusvormi loomine nn ettevõtluskonto abil. IKT-sektori arenguks on ette nähtud mitu miljonit.
Nii minu kui ka ilmselt paljudele järvalastele on oluline põllumajandustoetuste suurendamine ligi 20 miljoni jagu aastas, mis aitab suurendada põllumeeste konkurentsivõimet ja ületada pikale veninud kriisi. Märgatavalt suurenevad ka omavalitsuste tulud.
Katteallikatena on kavas maksustada pankade käivet nn pangalõivu abil, mis on olemas väga paljudes riikides. Tõstetakse aastaid ühe koha peal olnud õlleaktsiisi ja maksustatakse magustatud suhkrujoogid. Jäetakse ära väheoluline sotsiaalmaksu langus.
Vaatamata reformierakondlikule manamisele on koalitsioonilepingu rahaarvutused rajatud eelarve tasakaalu põhimõttele. Eesti uus valitsus ei kavatse sellest põhimõttest loobuda ja järgib eurosüsteemis lubatud eelarvekriteeriume.
Mina ei oska öelda, kas uus valitsus on vasakpoolne või parempoolne, aga seda kinnitan küll, et selle valitsuse kokkulepitu on parasjagu tasakaalus ja arvestab nii ettevõtjate kui ka vähem kindlustatute huve.
Hoogu saab juurde nii majanduse kui ka kohaliku elu areng. Kõige olulisem on, et koos uue valitsuse sünniga on Eestis pööratud uus lehekülg, millega on murtud paljud senised dogmad, mille peal on purjetatud valimistest valimistesse. Loodan väga, et edaspidi saab poliitika muutust nimetada Eesti demokraatia küpsuseksamiks.