Liisa Oviir: valdav osa Eesti inimesi peab alkoholi liigjoomist probleemiks ning toetab piiranguid

liisa oviir

Juuni alguses avaldatud alkoholiuuring on huvitav lugemine. Mõnda selle aspekti kajastati ohtralt, näiteks seda, et alkoholi tarbimine kasvas 2017. aastal 0,7 protsenti ehk keskmiselt joodi ühe elaniku kohta 0,08 liitrit enam kui 2016. aastal. Kas julgeksime sama suure palgatõusu protsendi puhul hõisata, et palgad suurenesid? Arvan, et mitte. Pigem ütleksime, et kasvu pole ja palgatase on sisuliselt endine, kirjutab riigikogu liige, sotsioaaldemokraat Liisa Oviir.
Mitmed uuringu tahud jäid aga täiesti tähelepanuta. Näiteks asjaolu, et läinud aastal oli joobes sõidukijuhtimine elanike jaoks kõige tõsisem alkoholiga seonduv probleem. Küsitletud pidasid suureks murekohaks ka perevägivalda. See hinnang pole laest võetud – tänavusel kevadpühade nädalavahetusel sai politsei 124 teadet koduvägivalla kohta ning saja juhtumi puhul oli üks osapool joobes.

Muidugi ei valitse ühiskonnas joomisse ühene suhtumine. Uuringust tuli välja, et alkoholist tulenevaid probleeme tunnetavad teravamana karsklased ja vähesed alkoholitarbijad. Oluliselt vähem peavad alkoholi erinevate hädade ja murede allikaks need, kes pruugivad joovastavaid jooke palju või mõõdukalt. Nende käitumises ja suhtumises lööb uuringu tegijate väitel endiselt välja „meri põlvini“ mentaliteet. Sarnane muster kordub ka suhtumises alkoholipoliitikasse. Kui esimene rühm toetab rangeid piiranguid, siis napsusõbrad pooldavad leebeid norme. Minu suureks rõõmuks on just uus põlvkond ehk tuntav enamus 18-29-aastastest noortest karmimate reeglite poolt.

Üks olulisemaid uuringu järeldusi on aga see, et valdav osa Eesti inimesi peab alkoholi liigjoomist probleemiks ning toetab piiranguid. Muu maailma kogemus on näidanud, et edu toob vaid terviklik alkoholipoliitika, mida soovitavad ka teadlased. See tähendab, et tarbimise vähendamiseks tuleb üheaegselt tegeleda nii alkoholi kättesaadavuse vähendamisega, sealhulgas hinna ja reklaamiga, sõltlaste ravimisega kui ka laste ja noorte kaitsmisega. Eesti alustas laiapõhjalise alkoholipoliitikaga 2014. aastal, mil võeti vastu alkoholipoliitika roheline raamat. Aasta hiljem alustati raviprogrammiga. Aga näiteks reklaamipiirangud astusid ellu alles 1. juunil ja pole saanud veel kedagi mõjutada. Oma järge ootavad uuel aastal jõustuvad sätted, mis reguleerivad alkoholipudelite väljapanekut kauplustes, et need liialt “esiplaanil” ei oleks.

Seega ei saa alkoholipoliitika tulemuslikkust hinnata üksnes ühe-kahe meetme kaudu. Ja midagi ei sünni üleöö – inimeste hoiakute ja käitumise muutmine võtab aega ja nõuab pühendumist ning vajadusel ka sihiku täpsustamist. On paratamatus, et kõigi sammude täielik positiivne mõju avaldub alles aastate pärast.

Teisalt pole põhjust salata pettumust, et 2017. aastal ei toimunud alkoholitarbimise üldnumbrites võrreldes 2016. aastaga olulist nihet. Kindlasti tuleb siinkohal arvesse võtta majanduskasvu, mille tingimustes kipub vägijookide pruukimine minema tõusuteed. Ja loomulikult on kurvastav mullune piirikaubanduse maht. Ehk pakub lohutust see, et suurenenud on karsklaste ja mõõdukate joojate osakaal ja et mainitud 0,7-protsendiline kasv tuli ohtralt tarbijate ja nende Läti käikude arvelt. Ning eks ole üksjagu ka neid, kes on oma kodust alkoholilao teinud. Siinkohal meenutuseks Kantar Emori märtsikuine seireuuring, mille põhjal jäid Lätist alkoholi ostmise rekordid möödunud aasta detsembrisse. Eeldatavasti on protestiostude kõrghetk möödas ja Lätti odavama õlle ning viina järele sõitmise elevus hakkab vaikselt vaibuma ning inimesed teevad oma vaba aja ning rahaga mõistlikumaid valikuid. Alkoholitootjate poolt ennustatud hüppelist kasvu ei paista õnneks kusagilt.

Lõpetuseks riigieelarve pärast muretsejatele: alkoholiaktsiisi laekumine toimub tänavu vastavalt prognoosile: esimese nelja kuuga on laekumised olnud 15 protsenti suuremad kui eelmisel aastal samal ajal. Ja küsimus pole ju aktsiisirahas. Olukorras, kus Eesti on alkoholisurmade osas maailma absoluutses tipus, viinakurat laastab kümnete tuhandete tervist ning teeb palju muud kurja, on meie kindel soov vähendada otsustavalt alkoholikahjusid, säästa sadu elusid, hoida peresid koos. Eesmärgiks on õnnelikum ja karskem Eesti. See ei ole poliitikute sõda, see peab olema rahva võitlus tervema tuleviku nimel.