Marju Lauristin: Eestis on teflonpoiste võimu jäänud vähemaks

Jüri Ratase juhitud valitsus on vähendanud aastaid Reformierakonna poolt viljeletud “teflonpoliitikat”, sest suudab tunnistada vigu ning teisalt on vähemaks jäänud ka rahvuse pinnal vastandumist, leidis Euroopa Parlamendi saadiku kohalt möödunud sügisel Tartu volikokku siirdunud sotsiaaldemokraat Marju Lauristin.

“Kui me tegime viie aasta eest “Harta 12”, siis oli üleüldine soov, et reformierakondlikku teflonarrogantsi tuleks murda. Kus inimesed hakkasid tundma, et Eestis on olemas mingi riigimasin, mis on inimestest sõltumatu. Ja siis seal eesotsas on lihvitud härrad, sellised teflonpoisid. Inimesed tundsid, et see kõik on külm ja kauge ning inimestest mittehooliv riik, mida me ise oleme loonud. See oli kurb ja nõutukstegev areng. Ja kui me vaatame nüüd ja küsime, kas midagi on muutunud, siis jah, teflonpoiste võim on jäänud väiksemaks. Teflonpoliitikat enam nii palju pole,” rääkis Lauristin Vikerraadio saates “Töövari” Urmas Vadile.

“Kui me võtame selle sama Jüri Ratase, isikunagi, siis ta on selgelt elav inimene. Me näeme ka, et meil on valitsuses inimesed, kes eksivad, aga kes ütlevad, et teeme nüüd teistmoodi, sest me eksisime. Ma olen ammu oodanud poliitikut, kes ütleb, et me tegime valesti, aga kuidas nüüd seda viga parandada. Minu meelest ainuüksi see olukord on positiivne, sest sellel valitsusel on olemas võimekus võtta asjad, mis pole läinud hästi, uuesti ette ja teha paremini. See on väga suur muutus ja väga tähtis, sest mingisugune dialoog tekib.”

Oma vigade tunnistamise ja nende parandamise kõrval on teine suur muutus Lauristini sõnul Ratase valitsuse võimuletulekuga olnud see, et vastandamist rahvuslikul pinnal on Eestis oluliselt vähemaks jäänud.

“See suund, mille võttis pärast Ansipit Reformierakonna poolt juhitud jõud, oli kasutada enda huvides kogu seda konflikti. Kogu aeg tekitada eestlastes hirmu, et peaasi, et venelased ei saaks võimu. Ja teisipidi kasutas ka Keskerakond seda ära, et peaasi, et venelased saaksid oma õigust. Ja selle konflikti pealt said mõlemad punkte. Ehk Keskerakond ja Reformierakond elasid väga palju sellest vastandusest. Nüüd, mulle tundub, kaob see tasapisi ära. Isegi Hanno Pevkur tegi avalduse, et selle pealt ei peaks korjama poliitilisi punkte. Ja teisalt on ka Keskerakonnas uus ja huvitav olukord, kus enam ei ole konflikti pealt võimu ülevalpidamise soovi. Aga vaatame, mis edasi saab, sest seda muutuste aega on olnud veel väga vähe.”

Lauristin peatus ka maksureformil, öeldes, et üha keerulisemaks muutuvas maailmas ei saa olla lihtne maksusüsteem eesmärk omaette. Ta leidis ka, et Eestis tuleks teha palju põhjalikum maksureform.

“Mul on väga kahju sellest, et suurt maksureformi ei ole välja käidud. Seda on öelnud nii maailma rikaste riikide klubi OECD kui ka paljud eksperdid. Reformierakond ütleb, et meie maksusüsteem on ilus ja lihtne. Aga tänapäeva keerulises maailmas öelda, et mingi asi on ilus sellepärast, et ta on lihtne, see iseendast tundub kahtlane.”

Lauristini sõnul on maksude omavahelised proportsioonid Eestis valed ehk meil on tööjõumaksud liiga suured, aga vara maksustamist meil praktiliselt ei toimu.

“Meil on võimalik lüüa Tallinnas keset linna uhked klaaspaleed üles ja maksad praktiliselt nende eest sama vähe, kui sa ehitaksid endale maamaja Obinitsas.

Või võtame paljuräägitud automaksu. See on absurdne, kui meil sellised 18-aastased tšikid sõidavad mööda vanalinna tänavaid suurte kruiiseritega. Miks? Uhkuse pärast. Meie elus on väga palju priiskamist ja raha panemist mõttetusse luksusesse ning üksteise ületrumpamist, aga kõik selle tõttu, et see ei ole mitte kuidagi maksusüsteemiga reguleeritud. Aga teiselt poolt, mis on tavainimese jaoks, kuidas tema makse maksab, siis see, mille pealt eelarve püsti püsib.”