Marju Lauristin: iseolemise teel püsimiseks peame julgema muutuda

marju lauristin

Olukord Eesti poliitikaväljal on kummaline: valitsuspoliitikud ja opositsioon ei pea parlamendis ega kohaliku võimu tasandil argumenteeritud debatti, vaid purelevad mõne meedia tähelepanu köitnud detaili kallal. Meedia piirdub üldjuhul emotsionaalsete hoiakute võimendamisega, mistõttu suur pilt paistab olevat kogu ühiskonna silmist kadunud.

Samal ajal on ühiskonnas kasvanud ootus, et kuskilt kõrvalt või kaugelt tuleb keegi, kes teab võlusõna, mis muudaks meie riigi paremaks, arukamaks ja rahvale südamelähedasemaks. Kas seda ootust kehastab võlukepikesega eurohaldjas, rahameeste reformiklubi või Eesti 200 maski taha varjunud seltskond, ei olegi tähtis, sest arutluse jaoks välja valitud paketid on põhimõtteliselt sarnased. Juba arvutatakse riigikogu suurust ja ministrikohtade arvu. Tegelikult aga peame kõigepealt selgeks vaidlema, millised on Eesti ees seisvad põhimõttelised valikud.

Maailm muutub praegu kiiremini, kui jõuame ette näha. Saabumas on megariikide ajastu, kus ka Saksamaa ja Prantsusmaa hakkavad end tundma ohustatud väikeriikidena. Kõige kindlam viis selles muutumises püsti jääda on ohtudele silma vaadata. Selleks, et liikuda edasi iseolemise teel, mille valisime sada aastat tagasi, peame julgema muutuda. Peame kuulama üksteise häält ja tabama uuesti tasakaalutunde, mis on meid seni üle ajakuristike kandnud.

Varem kooli, varem tööle. Muutkem kohustuslikku kooliiga

Arvestades nii Eesti tööjõuprobleeme, rahvastiku vananemist kui ka seda, et meie lapsed on juba viieaastaselt kogenud nutitehnologia kasutajad, võiksime muuta kohustuslikku kooliiga. Kohustuslik ja tasuta algharidus algaks viieaastaselt (nagu see lasteaia koolieelsetes rühmades praegu tegelikult toimub) ja lõppeks 18-aastaselt. Praegusele 12-aastasele gümnaasiumitasemele võiks lisada kolmeteistkümnenda karjääri- või kutseõppe aasta.

Kui meil jätkuks julgust teha pööre koolikohustuses, saaksime tööturule rohkem 18-aastaseid haritud ja tööeluks paremini valmistunud noori. Bakalaureusetaseme lõpetamise keskmiseks vanuseks oleks 21 eluaastat praeguse 23 asemel. Koos karjääri varasema alustamisega langeks loodetavasti ka esimese lapse sündimise iga, mis peaks suurendama 3–4-lapseliste perede arvukust (laste arvule vastavalt peaks alanema täipensioni saamiseks nõutav iga ja kasvama pensioni suurus).

Kui aktiivsele tööturule tuldaks varem ja seal oldaks kauem (alates 18. ja lõpetades 70. eluaastaga), suureneks igaühe panus oma pensioni kogumisse. Töömotivatsiooni ja head tervist kõrgemas eas aitaks säilitada ka nn värskendav täiendusõpe, mis peaks olema tagatud tasulise õppepuhkusega vähemalt iga kolme aasta tagant ja olema kättesaadav mistahes töökohal. Nii muutuks elukestev õpe loosungist iga inimese elu osaks.

Üle 35-aastate puhul tuleks soodustada aasta või paari pikkust ümberõpet, samuti peaks pakkuma põhjalikumat täienduskoolitust või soovi korral ka uue ameti õppimist üle 50-aastatele, et aidata neil kohaneda nii uusimate tehnoloogiatega kui ka iseenda loomuliku vananemisega ning valmistuda veel 20 aastat aktiivselt tööturul osalema.

Doktoriõppe motivatsiooni suurendaks tunduvalt, kui doktorikraad oleks juhtivatel ametikohtadel töötamise eeldus nii avalikus sektoris kui ka suuremates ettevõtetes. Laiendades doktoriõpet nn rakenduslikel aladel ja suurendades nõudlust teadlaste järele iga valdkonna tippspetsialistidena, saavutaksime uue taseme ülikoolide ja ettevõtete koostöös.

Kogu haridussüsteem vajab terviklikku struktuurimuutust. Eeloleva kümnendi jooksul peaksime koolikeskselt hariduspoliitikalt üle minema isikuse arengu kesksele hariduspoliitikale. Selles suunas toimunud muutust tähistaks haridus- ja teadusministeeriumi tihe koostöö või koguni taasühendamine kultuuriministeeriumiga.

Kuigi meie kool on saanud rohket kiitust, tõukab õpetajate puudus praegust koolisüsteemi kuristiku äärele. Paljudes koolides puuduvad varsti isegi põhiainete õpetajad, aga samal ajal tahame viia kogu koolisüsteemi eestikeelsele õppele, laiendada huvihariduse võimalusi, tuua rohkem erivajadustega õpilasi tavakoolidesse ja võimalikult säilitada kodulähedast põhikooli ning arendada kõigi õpilaste digipädevusi ja ettevõtlusoskusi. See tähendab suurenevat nõudlust õpetajate ja vajadust senisest palju põhjalikuma õpetajate täienduskoolituse süsteemi järele. Õpetaja elukutse tuleb järjest enam avada muudelt elualadelt tulnutele.

Veelgi kriitilisemas seisus on kõrgharidus, millega jätkub eksperiment, kuidas hoida elus maailma parimat ja samas kõige odavamat kõrgharidust ja teha maailmatasemel teadust, hoides teadlaste järelkasvu tööpuuduses ja näljapajukil.

Õpetajate vähesust saaks julgemalt korvata üleriigiliste veebiõppe vormidega, mida täiendaksid õpetajate juhendamisel toimuvad ettekande- ja väitlusseminarid ning praktikumid. Andmebaaside loomist ja kasutamist, teadmiste sünteesi, probleemide lahendamist jm mentaalseid operatsioone arendatakse arvutiga suheldes mitte ainult koolis, vaid ka kodus või raamatukogus, videokonverentside ja veebiseminaride, suvelaagrite ja õuesõppe vormis. Õpetaja töös väheneks tunniandmise osa ning suureneks tegevusjuhi ja õpilaste maailmapildi ja pädevuste kujunemist suunava suhtluspartneri roll.

Tuleviku e-Eesti kool ei ole maja, vaid võrgustunud hariduslik keskkond, mis soodustab vaimset, sotsiaalset ja kehalist koostööd. Kool ühendab endas raamatukogu, väitlusklubi, meediastuudiot, laborit, töökoda, huvikeskust, loengu-, näituse- ja treeningusaali. See on kohtumispaik eneseväljenduseks ja sotsiaalseks eneseteostuseks, suhtluseks ja meeskonnatööks õpilaste, õpetajate-juhendajate ja lastevanemate koostöös. Holistiline haridusmudel ei tee vahet huvi-, kutse- ja üldharidusel, vaid soodustab õppe- ja ainekavade mitmesuunalist lõimumist.

Rahvusriik on heaoluühiskonna vaimne nurgakivi

Nii nagu Euroopa ees seisab valik, kas jätkata erikeelsete ja erimeelsete rahvusriikide ühendusena või liikuda liikmesriikide eripära ja erimeelsusi maha surudes majanduslikult efektiivsema föderaalse Euroopa suunas, on ka Eestil valida (rahvusliku) idealismi ja (majandusliku) pragmatismi vahel.

Enamik Eesti jaoks problemaatilisi kogemusi Euroopa Liidus on seotud neoliberaalse majandusliku dogmaatikaga. Selle dogmaatika üheks tunnuseks on mastaabiefekti rõhutamine – ka väikestele riikidele surutakse peale „Euroopa keskmisest” tuletatud standardeid, olgu see klasside suurus koolis või elanike arv teatud teenuse kohta. See on Eesti vajadustega vastuolus, kui tahame oma väiksuse juures säilitada ja arendada viljakat mitmekesisust, hoida kogu Eestit elavana kui isearenevat ja omapärast „pärimuslikku ökoloogilist kooslust” (Hasso Krulli määratlus Sirbis vastuseks küsimusele, mis on Eesti.).

Meie väljakutse ja võimalus on tõestada väiksuse tõhusust, kui on vaja toime tulla järjest keerukamas ja kiiremini muutuvas keskkonnas. Rahvusriikide roll Euroopas ei ole tänapäeval enam poliitiliselt ega majanduslikult endastmõistetav. Küll aga on see äärmiselt tähtis kultuuriliselt ja sotsiaalselt. Kui tahame, et Euroopa säilitaks megariikide esiletõusu ajastul sotsiaalselt, kultuuriliselt ja looduslikult mitmekesise ökosüsteemi, on just rahvusriikide võrgustik see tugisüsteem, mis kaitseb ka väikeste kultuuride vaba ja mitmekesist arengut. Ka Euroopa Liidu alusdokumendid näevad sotsiaalprobleemide lahendaja ja kultuuri arendajana ette rahvusriike, mitte Euroopa Liitu kui ühtset tervikut.

Ajal, kui mitmel pool sõjakaid tuure võttev rahvuslik isekus ähvardab Euroopa Liitu liigestest lahti kiskuda, peab Eesti olema loova ja positiivse, mitte sõjaka ja negatiivse rahvusluse võrdkuju. See valik tähendaks, et Eesti näeb end uuendusliku rahvusriigina, kes eelistab harmoonilist looduse- ja inimsõbralikku arengut majanduskasvu iga hinna eest ülespumpamisele. Selles sõbralikus koosluses ei jagata rahvusi vastasleeridesse, ei lahterdata inimesi vajalikeks ja vähem vajalikeks selle alusel, kas nad on omad või võõrad, noored või vanad, rikkuse loojad või abi vajajad.

Ühiskonna rikkust luuaksegi selle jaoks, et kulutada seda ühe ainlaadse, pärimusliku, kultuurilise ja ökoloogilise koosluse eluspüsimisele, sealhulgas ühe omapärase keelemaailma toimimisele põlvkondadevahelise suhtluskoodina. See kooslus ei püsi elus maailma eest sulgudes, vaid eneseteadlikus hoiakus maailmaga suhestumises.

Kui see mõttesuund muutub Eesti poliitikas valdavaks, saame hakkama ka rahvastiku vähenemisega: pered julgevad saada rohkem lapsi, noored pöörduvad meelsasti tagasi kodumaale. Rändesuundades toimub oluline nihe: avatud, uuenduslembene ja sõbralik Eesti on võimeline saama kultuuriliseks ja ökoloogiliseks magnetiks ka meist kaugemal asuvate EL-i riikide noortele. Neid, kes tulevad kaugemalt või lähemalt Eestisse õppima ja tööle, võtab oma rüppe aktiivne kultuurilise lõimumise võrgustik. Ja kui laulupeo Eurovisioni otseülekandes kõlab „Ta lendab mesipuu poole” itaalia keeles, vallutab see kogu Euroopa südamed.

Astun kategooriliselt vastu rahvuskonservatiivide väidetele, et sotsiaaldemokraadid vihkavad rahvusriiki. Rahvusriik on sotsiaaldemokraatide jaoks heaoluühiskonna vaimne nurgakivi. Väljaspool rahvusriigi raame pole veel keegi suutnud välja mõelda solidaarsusel põhinevat heaoluühiskonna mudelit. See mudel on üles ehitatud põlvkondde ja rahvakihtide vahelisele solidaarsusele.

Seevastu pragmaatiline majanduskeskne valik, mida näivad eelistavat nii rahakate reformiklubi kui ka teised n-ö majanduslikult mõtlevad inimesed, lähtub neoliberaalsest arusaamast, et rahvusriigi mudel on vananenud ja moodne „õhuke” riik peaks keskenduma ainult ettevõtluse ja julgeoleku eesmärkidele. Reformiklubi ja teiste õhukese riigi katekismuse kuulutajate viited vabaturu maagilisele võimele kõik asjad riigi sekkumiseta parimal viisil paika panna ei päde Eesti-suuruse väikeriigi kohta. Tegelikku turukonkurentsi on Eesti piirides enamasti vähe ning mistahes siin loodud kauba või teenuse kasumlikkus sõltub mitte Eesti tarbijate vajadustest, vaid rahvusvahelise turu konjunktuurist. Seepärast peab isegi Euroopa Liit olulise kultuurilise ja sotsiaalse mõjuga ettevõtetele võimalikuks riigiabi.

Meil jääb vajaka majanduse ja nn pehmete väärtuste seoste tajust. Nende seoste analüüs on kaugelt keerukam kui ainult raamatupidamislik kulu-tulu arvestamine, eeldades otsustajatelt teadmisi mitte ainult ökonoomikast ja tehnikast, vaid ka psühholoogiast, kultuurist ja ühiskonna toimimisest.

Eesti oma tee robotite ajastul

E-Eesti arengus oleme kümne aasta pärast kvalitatiivselt uues olukorras. Meie digitulevik võib kujuneda nii hirmutavaks kui ka vaimustavaks, sõltuvalt sellest, kas valime inimlikkuse allutamise robotitele või robotite rakendamise inimlikkuse teenistusse.

Meie kogemused e-riigi arendamisel, kõikvõimalike nutiteenuste kasutamise harjumus, sotsiaalmeedia avaliku mõju tugevnemine, e-valimiste, kaasava eelarve, internetikampaaniate ja muude nutipõhiste osalusvormide populaarsus, viitavad võimalusele teha radikaalne samm e-demokraatia arendamiseks suunas, mida katsetasime kuus aastat tagasi rahvakogu eksperimenti tehes. See on digireferendum.

Rahvakogu näitas kätte nii võimalused kui ka ohud. Elavates arutelude ja virtuaalses keskkonnas tehtavate valikute kombineerimine, võimalus ühendada igamehe vahetu osalus ekspertide kriitilise analüüsiga on otsustava tähtsusega, et e-demokraatia ei avaks teed massidega manipuleerimiseks, vaid hakkaks toimima platvormina, kus saab võimalikuks üldrahvalik, igakülgselt kaalutletud otsuste langetamine kõige olulisemates, riigi ja rahva tulevikku puudutavates küsimustes.

Avalik digireferendum (milles oleks näha ka vastajate elukoht, vanus ja haridus) oleks üks võimalus lahendada Rail Balticu probleem mitte emotsionaalse vastandumise ja üksteise sildistamisega, vaid esitades enne otsuse langetamist avalikuks kaalumiseks kõik argumendid koos taustainfo ja asjatundjate kommentaaridega, mida tooks kaasa Eesti tulevikule nii raudtee ehitamine kui ka ehitamata jätmine.

Eesti habrast keskkonda koormavate industriaalühiskonna mammutite asemel on Eesti võimeline oma majandusliku heaolu tagama väleda toimetamisega Euroopa digitaalse ühisturu hõlvamisel. Oleme edukad, kui suudame üles ehitada digi-Eesti brändi, milles ühendub informaatika, inimkesksus ja kultuuritundlikkus. Eesti võiks muutuda eestvedajaks personaalmeditsiini, sotsiaalrobootika, virtuaalhariduse või privaatsust tagavate andmetöötlussüsteemide arendamisel. Üldse selliste digiteenuste pakkumisel, mis arvestaksid tehnoloogia ning sotsiaalsete, kultuuriliste ja looduslike ökosüsteemide vahelist mõju viisil, mis võimestab inimlikkust ja vähendab ohtu, et inimese muutuks automatiseeritud süsteemide tahtetuks käsutäitjaks.

Sisulised muutused riigivalitsemises

Riigireform peaks algama erakondade, kodanikeühiskonna ja asjatundjate vahelise rollijaotuse kriitilisest analüüsist. Selleks, et oluliste reformidega tegeleda, tuleb luua reeglid, mis tagaksid ühiskonna juhtimisel võimu ja vaimu tasakaalu, vähendaksid poliitilist kähmlemist ja soosiksid arukat koostööd.

Kõik on nõus, et riigikogu pädevust peaks suurendama, muutes ta valitsuse kummitemplist ja seaduseelnõude vastuvõtmise masinast Eesti ühiskonnahuvide kaitsjaks ja väljendajaks. Selle nimel peaks vähenema erakondadevaheline punktivõitlus ja edenema konsensuliku poliitikategemise oskus. Kuid riigikogu pädevus ei sõltu saadikute arvust, vaid hoopis sisulisematest muutustest kogu valitsemiskorralduses.

Mulle tundub, et alustama peaks poliitilise ja professionaalse vastutuse selgest määratlemisest riigivalitsemises ehk poliitika ja riigihalduse eristamisest. Kvaliteetse riigijuhtimise saab tagada ainult poliitikute, asjatundjate (nii riigiametnike kui ka sõltumatute ekspertide) ja konkreetse poliitikavaldkonna sihtrühmade pidev sisuline dialoog. Ministrite ülesanne on seada väärtuspõhised poliitilised eesmärgid ja selgitada nende eesmärkide nimel tehtavaid otsuseid asjatundlikult nii avalikkusele, sihtrühmadele kui ka ametnikele. Poliitikutel on kohustus tagada rahva ja ekspertide osalemise riigivalitsemises, nii et ükski otsus ei valmiks nende inimeste osaluseta, kelle igapäevast tööd ja elukeskkonda see puudutab.

Valdkondliku poliitika strateegilise juhtimise roll, mis vahepeal on pudistatud laiali kümnete mitte millegi eest avalikult vastutavate sihtasutuste vahel, tuleks ministeeriumidele tagasi anda, suurendades tippametnike vastutust konkreetse valdkonna arengu eest. Automatiseerimine peaks küll vähendama riigiaparaadi koormust järelevalve tegemisel ja kahandama formaalseid kontrolli ja rahajagamise ülesandeid täitvate bürokraatiamutrite hulka, kuid mitte asendama ametnike strateegilist rolli oma valdkonna haldamisel.

Praegune olukord, kus ametnikkonda kujundatakse pahatihti mitte niivõrd pädevuse kui lojaalsuse alusel, kus ministri vahetudes pool ministeeriumi laiali jookseb, sahtlid puhtaks kraamitakse ja uuesti jalgrattaid leiutama hakatakse, ei soosi jätkusuutlikku ega arukat riigivalitsemist.

Oluline on keskvõimu ja omavalitsuste tasakaal. Vaid omavalitsuste poliitilist kaalu ja majanduslikku jõudu suurendades saab vähendada regionaalset ebavõrdsust. Võib olla oleks õige luua linnade ja valdade liidu otseside riigivalitsemisega ehk pöörduda taasiseseisvumise järel olnud süsteemi juurde, kus tollased maavanemad osalesid sõnaõigusega valitsuse istungitel. Tuleb saavutada erakondadeülene lahendus maksupoliitikas, mis otsustavalt suurendaks omavalitsuste tulubaasi ja annaks võimaluse toetada nii ettevõtluse kui ka muude teenuste maksusoodustuste kaudu regionaalse ebavõrdsuse all kannatavaid piirkondi. Maksupoliitika reformimisel tuleb kindlasti kuulata ettevõtjate ja omavalitsusjuhtide ettepanekuid.

 

Avaldatud Delfis 10.06