Marju Lauristin: missugune Eesti on see, kus meie lapsed tahavad oma lapsi kasvatada

Sotsiaalteadlane, ühiskonnauurija, ajakirjandusõppejõud, endine sotsiaalmininister, pikaajaline Riigikogu liige ja Europarlamendi saadik – need on vaid mõned ametlikumat laadi märksõnad, millega saab määratleda Marju Lauristini (77), keda on meedias nimetatud ka Eesti sotsiaaldemokraatia emaks. Eesti 100. sünnipäeva puhul antud intervjuus analüüsib ta, kus me oleme praegu ja mida peaksime tegema, et Eesti püsiks õigel kursil ning oleks maa, kus ka meie lapsed tahavad oma lapsi kasvatada.

Kui kujutada sind kui kogenud ühiskonnauurijat doktor Lauristinina ja Eesti Vabariigi patsiendina, siis milline on diagnoos ja millist ravi soovitaksid?

Minu meelest oleme rääkinud oma põhiprobleemist juba ligi 10 aastat – see on horisontaalse koostöö puudujääk. See, et me ei oska ära kasutada oma väiksuse eeliseid. Meil peaks ju olema lihtne milleski kokku leppida, me ei pea miljoneid inimesi kaasama ja miljonitele seletama, et kuhupoole minna tahame ja kuhu jõuda. Ei pea me pikki vahemaid ületama ega täiesti tundmatutega kohtuma, et oma mõtteid selgitada. Me ei oska aga seda eelist maksma panna ja ära kasutada. Ja teiselt poolt oleme lasknud endale peale suruda väga ebaloomulikult lühikese ajaarvamise – euroopalikud lühikesed tsüklid, kas või valimistsüklid, millesse tahetakse suruda nii eesmärkide seadmise protsess kui ka nende kiirkorras saavutamine. See ei tule aga hästi välja. Võiksime võtta eeskuju elust endast, kuidas inimese ajaarvamine käib – näiteks lapse kasvamine väikesest suureks, see loomulik tsükkel on umbes 20 aastat. Peaksime oskama otsustada riigi ja ühiskonna asju niiviisi, et ei tõmble iga nelja aastat tagant või isegi veel tihedamini.

See on nagu hiinlastega, et neil on aega iga asja vajadusel ka tuhat aastat oodata…

Jah, ja eesti rahvas on ju ka selline pikaldane ja meist igaühel on loomulik ajaarvamine sees. Laste kasvamise aeg, iseenda vanaks saamise aeg, puu kasvamise aeg, millegi ehitamise aeg. Kui me nüüd Eesti 100. sünnipäeva pidustuste kulminatsioonist üle saame, siis oleme nagu jõudnud ka mingis mõttes ühe ajakünka tippu ja sealt peaks olema pikem perspektiiv paremini näha. Siis ongi aeg mõelda järgmise saja aasta peale – ehkki see kõlab natuke abstraktsena, sest praegu muutub maailmas tõesti kõik nii kiiresti, et päris saja aasta taha ei oska me kuidagi ette vaadata. Kuid meie soovid peaksid ulatuma saja aasta taha. Kas või seepärast, et 2018. aastal sündivatel lastel peaks olema täiesti realistlik lootus elada 100-aastaseks ja näha seda kõike oma silmaga.

Tõesti – missugusena tahaksime näha Eestit siis, kui meie lapsed lõpetavad keskkooli ja ülikooli? Missugune Eesti võiks olla see, kus meie lapsed tahavad oma lapsi kasvatada? Missugune Eesti võiks olla selline, kus tegelikult ei olegi enam nii suurt erinevust, kas sa elad füüsiliselt Eestis või kuskil mujal maailmas? Kuna ei ole enam painavat tunnet, et oleme kuidagi teistest vaesemad, siis sellest painest võiks küll lahti saada. Aga see tähendab, et peame jõudma vähemasti Euroopa keskmisele tasemele. Milleks peame küll tublisti pingutama, aga mis ei ole sugugi võimatu.

Kui saaksime kätte loomuliku, rahuliku hingamise ja koostegemise mõnu, oleks sellest juba palju abi ja võiksime tegelikult keskenduda oma tugevate külgede analüüsile ja arendamisele.

Ja siis tekibki konkreetne küsimus, et kuidas edasi?

Üks asi, mis mulle tundub ikkagi väga perspektiivne, on see praegu veel üsna hästi töötav e-enesetunne – digiarengust saavutatud teatud edumaa. Tegelikkuses see küll ju paljudel aladel enam mingi eriline edumaa ei olegi ja me teame seda väga hästi. Aga kuvand annab siiski meile maailmas teatud krediidi.

Ma arvan, et võiksime tõesti mõelda sellele, mida paljud väiksed firmad juba teevad, et kuidas siis nüüd digiteadmist, kogemust ja nutikust rakendada näiteks neil elualadel, milles meil rahvuslikult head eeldused ja ressursid on. Võtame puidusektori, milles meil juba on mõningaid väga huvitavaid asju. Võtame meie disaini või toidu või ka üldiselt meie elukeskkonna. Võiksime siin jõuda niikaugele, et suudaksime oma väikese riigi näitel digi ja mittedigi ühiseks mõnusaks tervikuks kokku panna. Ja niiviisi, et me mitte ei kao ära kuskile virtuaalsesse reaalsusse, et elamegi, silmad udused peas, ja päris maailmast midagi ei tea. Võiksime olla pigem nagu jaapanlased, kes mulle väga meeldivad. Igaüks, kes on Jaapanis käinud, on küllap vaadanud ja jälginud, kuidas nad on suutnud oma loodusläheduse ja väga sensitiivse teise inimesesse suhtumise siduda väga uhkete digiarengutega.

Peaksime proovima lahti saada väga vastanduvast mõtteviisist ja vastanduvast teguviisist. Üks meie väga suur ressurss peitubki selles, mida enamasti vaatleme oma lootusetu nõrkusena – oleme tõesti väikesed.

Väike tegelikult tähendabki seda, mida on võimalik tervikuna kogu aeg tajuda – päris reaalse tervikuna, päris reaalselt pihu sees. Samas on see müstiline, et me siin pihu sees suudame omavahel nii palju mõttetult jageleda.

Ma ei ütle, et meil ei tohiks milleski olla erimeelsusi, kaugel sellest. Muidugi peame arutama ja vaidlema ja kõik erinevad lähtekohad selgeks tegema. Aga see ei peaks tähendama mingisugust pidevat vastastikust umbusku ja vaenamist ja jala taha panemist. Oluline oleks just terviklikkuse taju kõiges, mida teeme. Ehk et kui teeme midagi ka ühe näpuga, tunneme kogu peopesa. Ma arvan, et selline oma sisemise häälestuse muutmine on Eestile äärmiselt oluline ühiskonnana edu saavutamiseks.

Praegu on siiski nii, et üksikisiku tasandil ja isegi väikeste kogukondade tasemel võivad kõik su öelduga ju nõustuda, aga niipea kui võtame ette suuremad grupid, näiteks erakonnad, siis on selline sildade ehitamise töö väga raske või peaaegu võimatu…

See on üks asi, mille üle olen juba kaua mõelnud ja mis mingis mõttes puudutab nii erakondade rolli kui ka suhtumist erakondadesse. Minu meelest tuleks seda temaatikat ka väga-väga rahulikult uuesti ümber mõtestada.

Mulle tundub küll praegu, et meie pisikesel poliitmaastikul ei ole meie erakondade tegutsemisviis otstarbekas ega innusta inimesi ühiskonna korralduses sõna sekka ütlema. Pigem ütleksin, et see tekitab inimestes masendust ja väga palju negatiivseid tundeid. Kui taastasime Eesti Vabariiki, siis 1991. aastal rääkisime kõik sellest, et ühe partei valitsemine ja üheparteisüsteem on midagi, millest tuleb kohe lahti saada. Ja saimegi. Aga nüüd on meil mitme partei süsteem, millega ei oska me ka midagi mõistlikku peale hakata. Me ei ole nagu veel aru saanud, miks neid erinevaid parteisid ikkagi vaja on. Parteid on muutunud justkui mingiteks jalgpallimeeskondadeks. Selles mõttes, et nad tegutsevad kitsas nišis, vahetavad omavahel profimängijaid ja mõtlevad ainult sellele, kuidas vastasele väravat lüüa. Minu jaoks ei ole see demokraatliku ühiskonna toimimise loogikaga kooskõlas, mis sest, et mulle öeldakse, et kõik teised teevad ju ka samamoodi.

Kuna meil on väike ühiskond, oleks Eestis võimalik palju tasakaalukamalt läbi mõelda, mismoodi meil otsuseid tehakse. Niiviisi, et erakondlikud seisukohad ehk siis tegelikult puhtpoliitiline, teatud huvide esindamise osa oleks omal kohal, täiesti läbipaistev ja seotud kindlate väärtustega. Aga kindlasti oleks samavõrra olulisena esindatud ka ekspertide ja oma ala asjatundjate seisukoht. Ja siis on selles kolmnurgas ikkagi ka kolmas pool, mis on kodanikuühiskonna seisukohad. Ülesanne ongi selles, et panna see kolmnurk niiviisi toimima, et süsteem ei oleks erakondade poole kiivas.

Praegu on minu meelest erakonnad võtnud endale poliitilisel maastikul ikka liiga suure koha ja rolli. Nad on tegelikult mänguruumi teistelt ära söönud ja selle tõttu seadnud ka ennast löögi alla. On täiesti selge, et erakondadel, näiteks võrreldes ülikoolidega, ei ole nii palju vaimset potentsiaali. Erakonnad ikkagi laenavad seda nii-öelda inimese kaupa samadelt ülikoolidelt. Selleks, et kas või mõtestada neid väga keerukaid arenguid, mis on tehnoloogias, majanduses või näiteks kliimas toimumas. Meil ei ole kahjuks erakondadel niisugust poliitikate väljatöötamise ressurssi. Ei ole oskust, harjumust ega ka institutsionaalset korrastatust.

Meie erakonnad on pigem ikka teatud huvide, isegi erahuvide väljendajad, mitte niivõrd ühise arenguperspektiivi loojad. Järelikult tuleks otsustamisse sisse tuua asjatundjate, teadlaste, aga ka kogu kultuuri osa. Niiviisi, et erinevad huvid ühiskonnas oleksid tasakaalustatud ja tuleksid esile ka ühised väärtused.

See võimaldaks toimida kodanikuühiskonnal, kes tegelikult on ju kogu erakondade tegevuse vundament. Erakonnad ise on nagu ära unustanud, et tegelikult on nad ju ka tavalised MTÜ-d ja seeläbi ise kodanikuühiskonna osa. Rõhutame – nad ei ole võimuaparaadi osa, nad on kodanikuühiskonna osa.

Just selle peaksimegi niiviisi rahulikult kokku leppima. Ja kuskilt peaks tulema selleks siis mingisugune algatus, et on aeg vundamendi juurde tagasi tulla ja seda tõesti uuendada. Uuendada valitsemise institutsionaalset korraldust just selles mõttes, et kes teeb otsuseid ja kes peab kedagi kaasama. Mismoodi kogu mehhanism töötaks nii, et inimesed tunneksid, et see on tõepoolest nende riik. Ja teiselt poolt uuendada ka erakondade tegevust ja erakonnaseadust selles mõttes, et näidata erakondadele nende positiivset rolli, aga samas anda ka selge piir ja kehtestada reeglid, kuhumaani erakondade mängumaa ulatub.

See oleks väga tähtis ja teeks ka erakondade endi sees elu mõistlikumaks. Ja see ei ole lihtsalt niisama mõttemäng, sest on teistpidi seotud majandusarenguga ja kogu ühiskonna kui terviku arenguga. Juhtimismudeli uuendamine aitaks meil neid vajalikke otsuseid teha.

Viimased viis aastat on räägitud, et kõik asjad uuenevad ja põlvkonnad just vahetuvad, nii poliitikas kui ka majanduses. Sisuliselt oleme aga taasiseseisvunud Eestis jõudmas sinnamaale, et meil on ühiskonna uksele koputamas juba kolmas põlvkond, kes tahab ka varsti rooli juurde pääseda. Kuidas ja millal?

Jah, minu eakaaslaste põlvkond – n-ö iseseisvuse taastajate vanusegrupp on selgelt areenilt lahkunud või lahkumas. Teine põlvkond, meie lapsed, keda osalt liigitati n-ö võitjate põlvkonnaks, on selgelt tänaseks jõudnud juba vanaemade-vanaisade vanusesse. Mis tähendab, et jah, selle põlvkonna lapsed on ka juba paarikümneaastased ja hakkavad ringi vaatama, et kus minu koht siis on.

Siin ongi üks väga vajalik küsimus, mida on harjutud pigem siduma ökoloogiaga rohelises mõttes, kuid peaksime mõtlema ökoloogiliselt ka ühiskonnakorralduse mõttes. Milline on siis ühiskond, mille lastele edasi anname? Tähendab: me ei saa lastele ette määrata kõike nende tulevikuga seonduvat selles mõttes, et oleme kõik asjad juba lukku löönud ja ütleme, et midagi muuta enam ei saa. Kõiki asju ei pea tegema niiviisi, nagu meie teeme, vaid meie lapsed võivad teha asju teisiti ja see on loomulik.

Paljudel Eesti juhtidel hakkab paratamatult kätte jõudma Oskar Lutsu “Suvest” tuntud hetk, kus vana taluperemees peab Joosep Tootsile ütlema, et võta nüüd see Ülesoo üle ja tee ise, kuidas sa paremaks pead…

Nojah, ja pean ütlema, et põlvkond, kus on nüüd need praegused neljakümne viie-viiekümneaastased, omaaegne nn võitjate põlvkond, on tegelikult ikkagi kogu sellest muutlikust ajast väga räsitud ka. Ma vaatan vahel, et need neljakümne-viiekümneaastased on vahel rohkemgi väsinud kui meie põlvkond. Neil oli võib-olla ka hoovõtuaega ja n-ö pagasikorjamisaega vähem, päris noorelt hakati ennast väga intensiivselt kulutama. Ma kardan, et sel põlvkonnal tuleb palju varem kätte hetk, mil nende lapsed annavad mõista, et kuulge, te ei paku enam meile midagi uut, lubjakad.

Kusjuures see võib olla väga valus ja raske hetk võitjate põlvkonnale endale ka, sest oled harjunud kogu aeg juhtima, ja nüüd öeldakse sulle, et mine palun eest ära…

Õnneks meie poliitikute seas on juba näha, et noorenemine on toimunud. Kõikide erakondade ees on juba noored, mis peaks andma lootust, et noorpoliitikute põlvkond on ise ka nagu julgem muutuma. Mul on tunne, et meie nooremad poliitikud, sealhulgas meie erakonna noor esimees, ei ole veel seda “oma maja”, mida nad ehitada tahavad, päris valmiski jõudnud joonistada. Ootan suure põnevusega, milline see võiks olla. Ja siis on ka meie erakonnal eneseotsimise ja eneseleidmise aeg ees.

Eks siin juba üht-teist on ka. Kui näiteks vaatame, kuidasmoodi meie sotsiaaldemokraatide möödunud sajandist pärit n-ö pärandusenuts on tegelikult laiali jagatud kõikide teiste parteidega, sest kõik räägivad juba sellest, missugune peaks pensionisüsteem olema ja kuidasmoodi sotsiaalset arengut peaks suunama jne. Täiesti ükskõik, kes on sotsiaalminister – on see sotsiaaldemokraat, IRL-i liige või reformar, sisuliselt tuleb teha ikkagi neidsamu asju.

Samas on mingid asjad, ja seda kogesin ka Brüsseli ajal, mille peale tõesti mõtlevadki ainult sotsiaaldemokraadid, ja need on seotud just digiühiskonnaga.

Mis hakkab juhtuma tööl käiva inimesega, kuidas muudab tema elu totaalne digikeskkond ja globaalne digiturg. Kuidas muudab meie kõikide elu tõik, et asjad, mida tahame, on meile kättesaadavad mitte lähitänavas, vaid telefoni- või arvutiekraanil. Kui meile ei meeldi see, mis on Eestis toodetud või mida siin pakutakse teenusena, siis piisab vaid nupule vajutamisest ja me saame kõik hoopis mujalt kätte. See kõik paneb ju tööinimese, teenusepakkuja ja ka ettevõtja täiesti uute probleemide ette. Need puudutavad ettevalmistatust, haritust ja ka teatud funktsioone, lihtsustatult öeldes õigustest haigusteni. Kõik psüühilise survega stressid, mis on seotud virtuaalreaalsusega; puhke- ja tööaja vahekord; mis üldse on töö… Võtame sellesama jagamismajanduse, et mille eest siis selles osalevale inimesele, näiteks ühele youtuber’ile tööstaaži arvestatakse? Need on kõik väga konkreetsed asjad, mille üle just nimelt ainult sotsiaaldemokraadid Euroopas praegu vaidlevad ja mõtlevad.

Peaaegu viimased sada aastat on eestlastel alati olnud põhjust uhke olla oma üleüldise kirjaoskuse ja kõrge keskmise haridustaseme üle. Tänapäeval on aga hoopis arvutioskus ja IT-teadmised uueks kirjaoskuse mõõdupuuks. Noored ja koolilapsed saavad selle juba emapiimaga ja koolist kaasa, kuid suur hulk tänaseid üle 40-aastaseid võib digitaliseerimise kiirenemisel umbes 10 aasta pärast vaat et kirjaoskamatuks osutuda?

See temaatika on tegelikult jälle üks nii sotsiaaldemokraatide kui ka Eesti suuri eeliseid. Oleme sellesama täiskasvanuharidusega väga palju tegelikult tegelenud. Näiteks praegu juurutamisel olev eelümberõppe kontseptsioon ja kõik muud teemad, mis on seotud hariduse ja töösfääri vahekorraga.

Minu meelest on see meile väga kontimööda teema ja peaksime sellega ka üle-euroopaliselt tegelema. Lõuna-Euroopa jaoks on see veel hiiglaslikum probleem ja meile võivad seal avaneda tohutud eneseteostuse ja majandusliku läbilöögi võimalused. Meie võiksime olla need, kes koolituse kaudu selle turu seal endale võtavad. Kui meil oleks jällegi natuke rohkem arusaamist, et probleemi lahendamisel ei piisa inseneriteadmistest ja IT-teadmistest, vaid peab tundma ka kultuuri, keeli ja kõike kaasnevat. Ehk jõuame välja jälle sellesama hariduse terviklikkuse vajaduseni, just selleni, milles minu meelest peitub Eesti tulevikuedu võti: peame suutma siduda humanitaariat, sotsiaaliat ja kunste, digit igasuguste muude reaalsete töövaldkondadega. Valdkondadeülese terviklikkuse kättesaamine ja terviklike lahenduste pakkumine võiks olla meile väga-väga suur eduvõimalus digitaliseeruvas maailmas. N-ö üks retsepte eduks järgmisel sajal aastal.