Sven Mikser: demokraatlike väärtuste ja reeglitepõhise maailmakorra kaitseks

Kolmkümmend aastat tagasi toimusid Eesti taasiseseisvumisloo murrangulised sündmused. Pool sajandit kurjuse impeeriumis ei olnud murdnud eesti rahva vabaduseiha. Me tahtsime oma saatuse üle ise otsustada, olla ise selle peremehed. Vabadus, mida me ihaldasime, ei tähendanud siiski reegliteta anarhiat või lihtsalt ükskõik mil viisil omaette ja kõigist teistest eraldi olemist. Me tahtsime saada osaks vabast maailmast, kus maksavad üldinimlikud väärtused ning kus õigust ja õiglust tagab kokku lepitud reeglite järgimine. Nii oli ka ainumõeldav, et taasiseseisvunud Eesti võttis kiiresti suuna tihedale lõimumisele Lääne demokraatiaid ühendatavate rahvusvaheliste organisatsioonidega. 

Pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist näis hetkeks, et liberaalne demokraatia on kogu maailmas pöördumatult võidule pääsenud. Paraku osutus see suurel määral illusiooniks. Mõned mitteliberaalsed ja totalitaarsed režiimid langesid, ent teised läksid peagi taandumislahingutelt üle vastupealetungile. Ja ka „vanades“ demokraatiates tekitasid kiires sotsiaalsed ja majanduslikud muutused suurtes ühiskonnakihtides peataolekut ja pettumust poliitilises eliidis, aga ka demokraatlikus ühiskonnakorralduses kui sellises.

Demokraatlike riikide poliitiline ja majanduslik liidriroll maailmas siiski säilis, ehkki mitte sedavõrd hegemoonilisena, nagu see oli paistnud vahetult pärast külma sõja lõppu. Ka reeglitepõhine rahvusvaheliste suhete korraldus pidas üldjoontes vastu. Praegu võime öelda, et see reeglitel põhinev maailmakord, kus maksab õiguse jõud, mitte tugevama õigus, on meid möödunud veerandsajandi jooksul hästi teeninud. Niisiis peaksime olema eluliselt huvitatud selle maailmakorra hoidmisest ja kindlustamisest.

Ometi on tõsiasi, et liberaalsed väärtused ja reeglitepõhine maailmakord on viimastel aastatel langenud tugevama surve alla kui kunagi varem möödunud veerandsajandi jooksul. Ühelt poolt on autokraatsete ja ebademokraatlike režiimide arsenal oma liidrite võimuambitsioonide teostamisel oluliselt avardunud, hõlmates lisaks otsesele sõjajõule või sellega ähvardamisele ka poliitilist ja majanduslikku mõjutustegevust, propagandasurvet ja varjatud sekkumist demokraatlike riikide sisepoliitikasse. Teiselt poolt on globaliseerumine, uute mittetraditsiooniliste meediakanalite tõus ja poliitiline võõrandumine sillutanud teed populismile ja äärmuslusele ka traditsioonilistes demokraatiates. 

Kiirenev tehnoloogiline progress, mis annab hoogu üleilmastumisele, töö- ja tarbimisvormide kiire muutumine ja kõikvõimaliku informatsiooni plahvatuslik kasv tasemeni, mis muudab selle absorbeerimise, kriitilisest analüüsimisest rääkimata, sisuliselt võimatuks – kõik need trendid seavad demokraatlikud ühiskonnad väljakutsete ette, millest parlamentaarse demokraatia kujunemise ja tänapäevase rahvusvaheliste suhete süsteemi loomise ajal ei osatud isegi mitte mõelda. 

Nagu ikka, ilmuvad suurte ühiskondlike muutuste ajal välja kahte tüüpi messiad – ühed, kes lubavad ajaratast tagasi pöörata ja tuua tagasi lihtsama ja arusaadavama maailma, ning teised, kes lubavad segaduses inimesed keerulistest valikutest vabastada, tehes ise nende eest otsuseid. 

Ent lihtsad lahendused keerulistele probleemidele on, nagu ikka, valed lahendused. Demokraatlikest väärtustest taganemine ei lahenda ühtegi praegu meie ühiskondade ees seisvat probleemi. Vastupidi: liberaalse demokraatia ja selle aluseks olevate üldhumanistlike väärtuste järgmine on endiselt parim (ja õieti ainus) viis, kuidas tagada ühiskondlik stabiilsus ja majanduse kestlik areng.

Ma olen sügavalt veendunud, et demokraatlikud riigid suudavad kanda globaalset liidrirolli ka eelolevate aastakümnete jooksul läbi kõigi majandus-, rände- ja muude kriiside. Kuid me saame seda teha vaid juhul, kui jääme ise vankumatult kindlaks demokraatia ja õigusriikluse põhimõtetele, austame kokkuleppeid, täidame endale võetud kohustusi ja seisame ühiselt ja ühtsena vastu neile, kes üritavad sõjajõu või salakavalusega maailma julgeolekukorralduse aluseks olevaid reegleid rikkuda või ühepoolselt muuta.