Toomas Jürgenstein: Eesti hariduse üks võtmeprobleeme on õpetajate järelkasv

Pole saladus, et üks Eesti hariduse võtmeprobleeme on õpetajate järelkasv. Nägin hiljuti ise lähedalt, kui raske on meie hariduspealinnas Tartus leida eesti keele õpetajat.

Teisalt on praegustest matemaatikaõpetajatest 300-l vanust üle 60, kuid aastas lisanduvate sama aine õpetajate arvu on enamasti võimalik lugeda ühe käe sõrmedel. Küllap peituvad põhjused nii palgas kui koormuses, kuid mulle tundub, et õpetaja autoriteet ühiskonnas ja ­pika ajaga kujunenud stereotüüpide muutmine on niisama olulised.

Õpetajate järelkasvu probleemi on märgatud mujalgi. Näiteks juhtis USA haridusmõttekoja juht Marc Tucker mõni aasta tagasi tähelepanu asja­olule, et Eesti õpetajaskonna seis on pikas perspektiivis kõike muud kui roosiline. “Torkab silma tohutu naisõpetajate ülekaal, keskmine vanus on 48. Me külastasime kaht siinset õpetajakoolitust pakkuvat ülikooli. Mõlemas räägiti, et loodus- ja täppisteaduste vallas pole peaaegu üldse tudengikandidaate,” märkis Tucker. (“USA haridusekspert: Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel”, Novaator, 18.02.2015) Noorte üliõpilaste kesist huvi õpetajaameti vastu kinnitab 2016. aastal tehtud tudengite eluolu ­uuring.

Praeguse valitsuse sammud õpetajate autoriteedi suurendamise ja järelkasvuprobleemi leevendamise vallas on igal juhul astutud õiges suunas. Nii on plaanitud lähiaastatel tõsta umbes 100 euro võrra aastas õpetaja palka. Eesmärk jõuda 120 protsendini Eesti keskmisest palgast ei ole paha.

Piltlikult rääkides on suur ülesanne murda ühiskonnas stereotüüp õpetajatest kui käske täitvatest ja oma eraldatud maailmas üle jõu käivat tööd ­tegevatest ­pöialpoistest.

Õpetajaid väärtustatakse mitme ürituse, näiteks aasta õpetaja gala kaudu. Õpetajaametit tutvustab just startinud tore sari “Aita luua homne ­Eesti”.

Medali teine pool on aegunud stereotüüpide murdmine ja siin valitsus üksi hakkama ei saa. Mulle tundub, et selle raske ülesande lahendamine algab paljuski meie-tundest, nii õpetajatel omakeskis kui õpetajate ja õpilaste, õpetajate ja laste­vanemate ning õpetajate ja haridusametnike vahel.

Mul on hea meel, et pisut teise rõhuasetusega on meie-tunde olulisust rõhutanud pedagoogikateadlased. Väga kosutav oli lugeda pedagoogikadoktor Margus Pedaste sõnu: “Rohkem on vaja küsida, miks. Nii teadlastel kui õpetajatel: miks me üht või teist õpetame, miks me sel viisil õpetame, miks õpilased olid täna rahutud või eriliselt motiveeritud, miks me ei saavutanud (rõhk sõnal “me”, sest sõna “ma” oleks iseloomulik kinnistunud mõtteviisile) soovitud eesmärke?”. (“Stanfordi ­sõnumid: Kuidas jõuda haridusreformide õnnestumiseni?”, Õpetajate Leht, 29.03.2018)

Võin omast kogemusest kinnitada, kuidas püsiv meie-tunne nii oma õpilaste, lapsevanemate kui vilistlastega annab õpetajaametile uue mõõtme väljaspool kooliruumegi.

Olen seda viimastel aastatel korduvalt tunnetanud. Näiteks olin läinud suvel kunagise klassijuhatajana oma õpilase 30 aasta juubelil. Sünnipäeva teema oli 80ndate lavatähed, mina ütlesin uksel, et olen natuke Demis Roussose nägu ja sellest sisselaskmiseks piisas.

Usun ja loodan, et meie-tunde ehitajana saavad õpetajad ühiskonnas näidata oma ametiga kaasnevat rõõmu ja rahulolu, mille ehk parimal viisil võtab kokku Juhan Viiding: “/…/ on seda, mida annad, siiski vähem, kui võrdled sellega, mis ise saad”.

Oma mõtiskluse lõpetaksin põikega ajaloo ja muinasloo piirile. On tõsi, et nii mõnegi muinasloo taga on sündmused karmist päriselust.

Näiteks Lumivalgekese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit (1533–1554), kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõni aasta enne Margaretha surma.

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isal oli kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said.

Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki.

Aastatega nende ajalooline taust taandus, päädides hilisemates variantides näiteks Walt Disney rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgekesega.

Piltlikult rääkides on suur ülesanne murda ühiskonnas ­stereotüüp õpetajatest kui käske täitvatest ja oma eraldatud maailmas üle jõu käivat tööd tegevatest pöialpoistest. Kaevanduskäikudest valguse kätte tulles võivad õpetajad muutuda hoopis inimhingest väärtuslikke kalliskive ja mineraale välja toovateks insenerideks-loojateks, kelle sarnaseks paljud noored saada tahaksid.

See on proovikivi kõigile hariduse pärast südant valutavatele inimestele.