Taandada seaduse järgi toimunud presidendivalimine sisuliselt mingiks „demokraatia lavastuseks“ on petlik ja ohtlik retoorika.
Esiteks oli küll teisi võimalikke presidente. EKRE kandidaat oli Mart Helme. Keskerakond kohtus meedia teatel mitme võimaliku kandidaadiga ja jäi viimaks toetama Tiit Landi. Isamaa kohtus samuti mitme lugupeetud inimesega, kuulas ja mõtles ning hakkas toetama Ülle Madiset.
21 häält, et olla riigikogus ka sedelil, saigi kokku vaid tema.
Ainsana ei pruugi tööle saada
Seejärel toimus salajane hääletus. Ülle Madise presidendiks saamiseks oli vaja vähemalt 68 häält. Ta sai 71. Kui 68 häält poleks tulnud, poleks teda presidendiks valitud. See on üsna oluline erinevus sõna „määramine“ tähendusest.
2021. aastal oli ainus kandidaat sisuliselt viimasel hetkel väljapakutud Alar Karis. Esimeses voorus sai ta 63 häält ega „määratud“ presidendiks. Järgmisel päeval sai Karis 72 häält ning Eesti sai uue presidendi.
Täna ei räägi vist kuigi paljud inimesed, et Alar Karis oli „määratud president“. Vastupidi, 2026. aasta veebruaris usaldas Karist 60 protsenti vastanutest ning märtsis presidendi institutsiooni 76 protsenti. Keskerakond kinnitas ta lausa oma kandidaadiks enne, kui saadi teada, et ta tegelikult ei soovi kandideerida. Ju usaldati.
Muide ka kandidaatide paraad ja hulk teledebatte ei taga, et lõpuks saab presidendiks üks neist inimestest, keda avalikkus võrrelda sai ja tundma õppis. Nii juhtus nt aastal 2016, kui kandidaadid olid ühel või teisel hetkel Allar Jõks, Siim Kallas, Mailis Reps, Eiki Nestor, Marina Kaljurand, Mart Helme. Valituks osutus… taaskord viimasel hetkel kompromisskandidaadina üles seatud Kersti Kaljulaid. Seekordki kandideerinud Mart Helme suutis võita 16 valijamehe südame 334 seast.
Eesti presidendivalimine ongi üles ehitatud parlamendis piisavalt laia kompromissi leidmisele. Kui varasemalt on olnud kriitika, et parlament ei suuda oma tööd teha, siis nüüd juhtus esmakordselt ajaloos nii, et piisav konsensus leiti esmakordse kandidaadiga esimeses voorus.
Kas Martin valiti või määrati?
Aga olgu, võtame lihtsad näited. Korteriühistu valib esimeest. Kandideerib üks inimene, kuid valituks saamiseks peab teda toetama kaks kolmandikku liikmetest. Kui vajalikku toetust ei tule, ta ametisse ei saa. Isegi ainsana tööle kandideerides ei pruugi teid ametisse siiski „määrata“. Poeski ei määrita korvi ainsat võipakki, vaid selle saab jätta riiulile.
Või veel kenam näide. 2025 toimub EKRE kongress, kus esimehe kohale kandideerib ainult Martin Helme, kes peab enda 99.9% häältega tagasivalimist „täismänguga demokraatiaks“. Ainus kandidaat, kuid täismänguga demokraatia… Aga täna on ainus kandidaat hoopis täismänguga määramine. Midagi nagu ei klapi.
Presidendivalimiste korda võib kritiseerida. Võib pooldada otsevalimist. Võib arvata, et 21 allkirja nõue on liiga kõrge või et ühe kandidaadiga valimine on halb. Aga taandada seaduse järgi toimunud presidendivalimine sisuliselt mingiks „demokraatia lavastuseks“ on petlik ja ohtlik retoorika. See kasvatab võib-olla valijaskonda, aga ka viha. Ja sauna liiga kuumaks kütmise eest hoiatas juba president Karis.
Kui iga seaduslik valimine, mille tulemus meile ei meeldi või kus konkurents on väike, kuulutatakse „lavastuseks“ ja „määramiseks“, siis õõnestab see usaldust demokraatia ja presidendi institutsiooni vastu. Ja see on juba hoopis tõsisem asi, kui arutelu presidendivalimiste üle.