Jutt Eesti poliitika kahest äärmusest on silmamoondus.

Äärmuslusele vastandumine ei ole teine äärmus, see on normaalsus. Soovimatus äärmusluse suhtes selget seisukohta võtta on kompromiss oma südametunnistusega. Kompromiss Eesti tuleviku arvelt.

Paremäärmuslased ründavad valimatult süütuid inimesi. Nad halvustavad meie kaaskodanikke kaasasündinud omaduste tõttu. Rahvus, sugu, nahavärv ja seksuaalne orientatsioon on ühtäkki hakanud määrama inimeste väärtust.

Sotsiaaldemokraadid astuvad sellele ebaõiglusele vastu. Me ei karda õigluse eest võitlusse astuda. Nende vastu, kes poliitilise omakasu nimel alavääristavad inimesi ning külvavad hirmu.

Poliitilises konfliktis on paljudel keeruline orienteeruda. Olukorras, kus kõik näivad kähmlevat kõigiga, on poole valimine raske ja vastumeelne.

Aga seda tuleb teha. Kes meist poleks näinud, kuidas ühtemoodi karistatakse nii koolikiusajat kui ka seda, kes vahele julges minna. „Koolis ju ei kakelda“ ning kuidas sa ikka täpselt selgeks teed, kes keda ja miks lõi. Järele mõeldes saame aga kõik aru, et kaitsja süüdistamine on ründaja õigustamine.

Õige ja vale ei ole kaks äärmust. Kui järele mõelda, ei ole valimine õige ja vale vahel tegelikult raske.

Kui keegi ristib terved inimrühmad grupitunnuse alusel “hälvikuteks” või “mustuseks”, ei ole sellele vastu astumine maailmavaate küsimus. See ei ole konservatiivsete või sotsiaaldemokraatlike tõekspidamiste küsimus.

See ei ole eestimeelsuse ega traditsioonide küsimus. See ei ole riigi või kohaliku tasandi küsimus. See on küsimus inimlikkusest ja elementaarsest sündsustundest.

See on valik kurjuse külvamise ja kurjusele vastu astumise vahel.

Ära karda valida!

Meie ei karda

Jevgeni, Marju, Sven, Eiki, Urve, Indrek, Andres, Rainer ja veel 1099 kandidaati üle terve Eesti.