Sel nädalal riigikogu täiskogus esimesel lugemisel olnud otsuse eelnõu “Riigireformi elluviimisest” (181 OE) jätab kahetsusväärselt mulje, et väga vajalik teema on käsitlusel vaid linnukese kirjasaamise pärast, kirjutab sotsiaaldemokraat
Eesti riik vajaks tõepoolest parlamendi tasemel vastu võetud pikka plaani. Nägemust, millist riiki me pikas perspektiivis tahame.
Riigikogu eelmises, XIII koosseisus tehti palju tööd selle nimel, et parlament teeks esimese sammu ja võtaks vastu otsuse riigireformi põhialuste kohta, mis oleks täitmiseks kogu avalikule sektorile. See esimene samm viidigi ellu, põhiprintsiibid võeti vastu ja… justkui unustati.
Jääb arusaamatuks, millist lisaväärtust nüüd arutlusel olev eelnõu annab. See kordab suures osas valitsuse lühiajalist riigireformi tegevuskava, milles võrreldes eelmiste valitsuskoalitsioonide plaanidega suurt muutunud pole.
Samuti on selles “uues” riigireformi otsuse eelnõus sama jutt, mille me juba 2019. aastal riigikogus vastu võtsime. Milleks selline topelttöö?
Valitsus ja ka kõik teised, kellele see meie otsus tookord mõeldud oli – kaasa arvatud riigikogu ise – võiksid kõigepealt hakata neid juba vastu võetud põhimõtteid järgima, oleks seegi suur samm edasi. Näiteks selle otsuse esimest punkti: “Iga uut muudatust või lisategevust alustades ja selle kestel lähtutakse muudatuse või tegevuse vajalikkusest ning kasust nii üksikisikutele kui ka ühiskonnale tervikuna.”
Loomulikult oleks tänuväärne kui riigikogu nende aastal 2019 parlamendis kinnitatud aluspõhimõtete peale nüüd detailsema pika vaatega strateegia ehitab, aga see, mis praegu arutlusel olevas 181 OE-s kirjas, tundub küll tühipaljas näitemäng ja asendustegevus.
Enne valimisi lubasid kõik pühalikult, et erakonnad võtavad riigireformi oma prioriteediks. Ka praeguse valitsuse tegevuskavas on sees ülesanne, et koalitsioon võtab riigikogus vastu otsuse riigireformi asjus.
“Ja nii kulutataksegi jälle määratult palju inimeste aega ja energiat tühja töö peale.”
Kuidas selliselt sõnastatud punkt võimude lahususe ja parlamendi väärikuse valguses üldse kõlab, on iseasi, aga arusaadavalt on nüüd vaja näidata, et seda lubadust pole unustatud. Ja nii kulutataksegi jälle määratult palju inimeste aega ja energiat tühja töö peale.
Kui riigikogul oleks tõesti soov nii olulise teemaga väärtustloov samm edasi astuda, siis peaks see olema palju pikem ja sisukam. Riigireformi aluspõhimõtted on juba vastu võetud, teeme nüüd sisuka, ambitsioonika tegevuskava, tellimuse valitsusele. Mitte ei oota valitsuse suuniseid!
Muu hulgas võikski parlament tegeleda sisekaemusega teemal “riigikogu roll meie ühiskonnas, parlamendi võimekus algatada ja menetleda pika vaatega strateegilisi eelnõusid, erakondadeülene koostöö riigi kiire arengu tagamiseks jne”.
Demokraatia fännina olen jätkuvalt seda meelt, et parlament kui rahva poolt valitud esinduskogu peab olema võrdne partner täitevvõimule, riigireformi sildi all riigikogu nõrgendamist ei tohi lubada.
Seega võiks riigikogu endalt küsida, kellele seda arutlusel olevat riigireformi otsust vaja on, meie rahvale või valitsusele? Tuletan veelkord meelde eelmise koosseisu vastu võetud otsuse “Riigireformi ja hea halduse põhialused” punkti number 6: “Ülemäärasest reguleerimisest ning ebavajalikest tegevustest loobumise tulemusel peavad vähenema riigi ülalpidamise ja administreerimise kulud ning vajadus tööjõu järele.” Nii lihtne see ongi.