“Kui me kokkuhoiukohti ei leia, tuleb tõsta makse,” ütles peaminister Kaja Kallas rahvusringhäälingu uudistele. Sellise lihtsustatud demagoogiaga loodetakse valitsuse poolt Eesti inimesi panna uskuma, et lastele mõeldud huviringide raha omavalitsustelt ära võtmine on hea mõte.

Ma olen kindel, et Reformierakonna peaminister ja rahandusminister ühtegi sotsiaaldemokraati riigieelarve koostamise küsimuses ei usalda.

Eesti rahandust on teatavasti võimelised asjatundlikult suunama vaid inimesed, kellel on selleks vastavad geneetilised eeldused ja kõik vastava geneetilise eelsoodumusega inimesed kuuluvad paraku vaid Reformierakonda.

Seepärast viitan siinkohal Reformierakonna pikaajalisele esimehele, kauaaegsele peaministrile Andrus Ansipile, kes samuti rahvusringhäälingule ütles mai alguses sõna-sõnalt järgmist: “Selge see, et kriisi ajal tuleb kulutada varem kogutud reserve, paraku praeguses kriisis varem kogutud reservid laristati Jüri Ratase valitsuse poolt ära. Headel aegadel kriisiks ei valmistutud. Ja kui see nii juba läks, siis tuleb võtta laenu, et kriis üle elada.”

Ma ei taha tsiteeritud lõiguga tõestada, et riigieelarves pole ühtegi sellist kulurida, mida ei tohi vähendada. Küsimus on pigem ajastuses.

Riik ja omavalitsused peavad muidugi täpselt nagu erasektor hindama kõiki oma kulutusi ja kaaluma, kas need on jätkuvalt sellises mahus vajalikud ja mõistlikud.

Kuid valel ajal ja valede otsuste tegemise tulemusel oleme Reformierakonna targal juhtimisel jõudnud sinnamaale, et sel nädalal tegelevad koguni kolm valitsuse ministrit kahe orkestriga.

Millal me saame valitsuse, mis tegeleb strateegiliste probleemidega?

Tuletan meelde, mida kirjutas mõnda aega tagasi esmatähtsate avalike teenuste tulevikule keskendunud aastaaruandes riigikontroll: me seisame silmitsi olukorraga, kus inimestele eluks vältimatult vajalike esmatähtsate teenuste (haridus, tervishoid, sotsiaalkaitse, siseturvalisus) kvaliteet ja/või kättesaadavus halvenevad.

Eesti riigi ees seisvate suurte strateegiliste probleemide ilma maksureformideta on võimatu.

Meil pole valik kärbete ja maksutõusude vahel, nagu ütles peaminister. Meil on valik läbimõeldud ja mõistlike maksureformide ning elukvaliteedi olulise halvenemise vahel enamiku jaoks.

Meil on vaja selliseid läbimõeldud maksureforme, mis eelkõige suurendavad jõukama osa elanikkonna maksukoormust. See tähendab jõukaid enam maksustavat astmelist tulumaksu, aga ka selliseid spetsiifilisi ja konkreetsete teenuste rahastamiseks mõeldud skeeme nagu näiteks hoolduskindlustus.

Samal ajal olen absoluutselt veendunud, et me peame vaatama kriitiliselt ka kõiki riigi ja omavalitsuste kulutusi. Eelmine valitsus lubas nullbaasi eelarvet (nimetades seda “riigieelarve revisjoniks”), aga ei teinud selles suunas mitte ühtegi sammu.

See on oluline nii riiklikul kui ka kohalikul tasemel.

Mulle näiteks ei mahu pähe, kuidas me arutame mingite riiklikult oluliste kultuuriobjektide üle, mis maksavad kümneid ja sadu miljoneid, ajal, mil meie muusikud ja interpreedid on üle aasta aja kestnud piirangute tulemusel olukorras, kus peavad arvete maksmiseks müüma oma muusikariistu.

Või siis, et me plaanime jätkuvalt 100 miljonit eurot maksvat tunnelit lennujaama alla olukorras, kus me ei suuda tagada kõnniteedel libedusetõrjet ja igal lumisel ja jäisel talvel kukuvad sajad inimesed Eesti linnatänavatel endal luud puruks ja pea katki.

Meil on vaja valitsust, mis suudab päriselt võtta süvitsi ette nii riigieelarve tulu- kui kulupoole ning panna eelarve kokku lähtudes sellest, millised on 21. sajandi digipöörde järgse ühiskonna ja inimeste tegelikud probleemid ja väljakutsed.