Reeglitel ja seadustel põhineva maailmakorra püsimine on Eesti julgeolekuhuvide kindlaim garantii. Me peame seda kaitsma, sest kui see lõhutakse, siis pole oluline, kas otsustav hoop anti Euroopas, Aasias või Lähis-Idas.
Külma sõja lõpule järgnenud kaks aastakümmet olid maailma ajaloos üsna ebatüüpilised: Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine jättis Ameerika Ühendriigid nii sõjaliselt kui ka majanduslikult hegemoonilisse positsiooni. Meie jaoks õnnelikul moel oli tegemist sellise hegemooniga, kes nägi oma ülesandena demokraatia ja inimõiguste kaitsmist ning kokkulepitud reeglitel põhineva rahvusvaheliste suhete süsteemi tugevdamist.
Sageli kiputakse vahetult kogetud ajaloosündmuse tähendust üle hindama. Seetõttu pidasid isegi mitmed ülemaailmselt tunnustatud analüütikud toda põgusat Pax Americana perioodi ekslikult liberaalse demokraatia lõplikuks võiduks ning uskusid, et see jääbki kestma.
Tänaseks teame, et nii ei läinud. Rahvusvaheliste pingete ja kriiside sasipundar on viimase 30 aasta suurim. Demokraatia ja rahvusvahelise õiguse põhimõtted on rünnaku all nii väljast- kui ka seestpoolt. Tundub üleliia naiivne loota, et lähitulevikus harutatakse kõik kriisid lahti ning maailmapoliitikasse naaseb õnnis rahu ja stabiilsuse aeg.
Eesti jaoks on iseseisvuse taastamisest saadik olnud kindlaimaks julgeolekutagatiseks jagatud väärtustel põhineva üleatlandilise julgeolekukogukonna ühtsus. USA oli aastakümneid selle alliansi kese ja tugisammas. Liitlastevaheliste erimeelsuste puhul – ja neid on ette tulnud, kui meenutada kasvõi Teist lahesõda – on Eesti enamasti instinktiivselt hoidnud USA poole.
Sellel on lihtne seletus: küsimusele, millises NATO pealinnas langetatakse Eestit tabava agressiooni korral kõige tõenäolisemalt otsus meile appi tulla, vastanuks enamik eestlasi ilmselt pikemalt mõtlemata, et see on Washington.
Kellega joonduda?
Praegu see vastus nii kiirelt ja kergelt ei tule. Donald Trumpi teine ametiaeg algas mitmete ebasõbralike sammudega traditsiooniliste liitlaste suunal, markantsemad neist olid ähvardused hõivata Gröönimaa ja annekteerida Kanada.
NATO idatiiva riikide jaoks mõjusid veelgi murettekitavamalt Valge Maja signaalid, mis kõnelesid soovist suruda Ukrainale peale Moskva tingimused sõja lõpetamiseks. Ka USA administratsiooni valla päästetud kaubandussõda ei näi endiselt tegevat mingit vahet Ameerika senistel sõpradel ja vaenlastel.
Oma julgeolekuhuve USA heatahtliku globaalse liidri rolliga siduma harjunud liitlastele tekitab Washingtoni säärane kursimuutus mõistagi peavalu. See ei tähenda, et eurooplased, britid või kanadalased pelgalt solvumisest USA-le selja keeraksid, aga Kanada peaministri Mark Carney tõdemuses, et kunagised ameeriklaste ja liitlaste suhted ei tule täiel määral kunagi tagasi, on siiski tõsine iva.
Tundub üleliia naiivne loota, et lähitulevikus harutatakse kõik kriisid lahti ning maailmapoliitikasse naaseb õnnis rahu ja stabiilsuse aeg.
Usaldusväärsus on alati olnud USA liidrirolli oluline nurgakivi. Nagu on inimsuhetes, rajaneb usaldus ka riikidevahelises läbikäimises ettearvatavusel. Trumpi poliitika heitlikkus ja ettearvamatus kahandab usaldust, sest on keeruline seada oma rahvuslikke huve täielikku sõltuvusse kellestki, kelle puhul sa ei saa kindel olla, kas ta kohtleb sind homme sõbra või vaenlasena.
Loomulikult jätkavad liitlased diplomaatilisi ja poliitilisi pingutusi, et hoida ameeriklasi kõigis suurtes kriisides ja konfliktides meiega samal poolel, aga pikas plaanis oleme sunnitud USAst sõltumist vähendama ja riske hajutama. Seda enam, et Taani ja Kanada hiljutine kogemus näitab, et tihe integratsioon USA huvidega ei pruugi alati olla julgeolekutagatis. See võib kiirelt muutuda julgeolekuriskiks, kus Washington riike šantažeerib.
Ameerika Ühendriikide püsimine demokraatia, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse kindlaima kaitsjana on kahtlemata Eesti huvides. Ent kui ta kipub sellelt kursilt hälbima, siis ei pruugi meie jõust piisata, et neid õigel teel hoida. Sellises olukorras tuleb taas esile vana küsimus, kas Eesti välispoliitilised sammud ja positsioonivalikud peaksid lähtuma väärtustest või huvidest.
Mõistagi ei ole huvid ja väärtused enamasti vastandlikud või teineteist välistavad. Strateegilises plaanis on meie huvid tuletatud meie väärtussüsteemist. Soovime elada vabade inimestena vabal maal, seega on meie huvides, et rahvusvaheline õigus ja rahvusvaheliste suhete süsteem, mis aitavad tagada meie iseseisvust, territoriaalset terviklikkust ja õigust ise oma saatuse üle otsustada, püsiks tugevana. Samuti on meie huvides hoida ja kindlustada liitlassuhteid riikidega, kes seda ühist väärtussüsteemi ja sellest tuletatud huve jagavad.
Kui Venemaa päästab valla vallutussõja demokraatliku Ukraina vastu ning Hamasi terrorirühmitus tapab ja vägistab süütuid tsiviilisikuid, ei ole positsioonivalik keeruline: Vene agressorite ja islamistlike terroristide hukka mõistmine on moraalselt ja poliitiliselt ainuvõimalik käitumine. See on absoluutses kooskõlas nii rahvusvahelise õiguse põhimõtetega kui ka meie huviga kaitsta reeglitepõhist maailmakorda ja võtta rikkujad vastutusele. Ja mis pole samuti vähetähtis – enamasti ei vastanda selline positsioonivalik meid ka ühelegi traditsioonilisele liitlasele.
Tegelikult ei ole selge seisukoha võtmine Eesti jaoks iseäranis keeruline isegi siis, kui USA president kaldub Venemaa ja Ukraina vahelises konfliktis väljendama toetust Kremli ambitsioonidele või survestama Ukrainat tegema agressorile järeleandmisi. Väärtuste mõttes on meie jaoks endiselt asi selge ning huvidest rääkides jõuame argumente kaaludes kiiresti järeldusele, et Kremli imperiaalsetele ambitsioonidele vastu seismine kaalub üles konkureeriva huvi joonduda maksku mis maksab Washingtoni seisukohtadega.
Pilt muutub, kui vaatame Gaza humanitaarkatastroofi. Väärtuste, aga ka rahvusvahelise õiguse seisukohalt on üheselt selge, et niisamuti, nagu ei ole mistahes argumentidega võimalik õigustada terrorirünnakuid tsiviilelanike vastu, ei õigusta ükski sõjaline ega poliitiline eesmärk ka nälja kasutamist relvana tsiviilelanike vastu. Nälgiva lapseni toiduabi jõudmist ei tohi panna sõltuvusse sellest, kas tema isa on valmis oma poliitilised tõekspidamised üle vaatama või millal äärmuslasest naabrimees ennast võimudele üles annab.
Palestiina küsimus
Aga erinevalt Venemaa ja Ukraina sõjast ei tundu Eestil olevat Iisraeli-Palestiina konfliktis vahetuid julgeolekuhuve ning seetõttu näib kõige turvalisem hoiduda ärritamast oma suurt liitlast USAd, kes on teadupärast ajaloolistel, aga ka sisepoliitilistel põhjustel olnud Iisraeli vankumatu toetaja ja vaadanud läbi sõrmede ka rahvusvahelise humanitaarõiguse ilmsetele rikkumistele.
Iseenesest on meie dilemma üsna sarnane sellega, millega seisavad vastamisi mitmed Aafrika ja Aasia riigid, valides pooli Venemaa ja Ukraina sõjas.
Iseenesest on meie dilemma üsna sarnane sellega, millega seisavad vastamisi mitmed Aafrika ja Aasia riigid, valides pooli Venemaa ja Ukraina sõjas. Jah, Venemaa on agressor, ta rikub jämedalt rahvusvahelist õigust ja paneb toime koletuid sõjakuritegusid, aga erinevalt odavast gaasist ei aita kaunid põhimõtted kuidagi kõhtu täita.
Me oleme vahelduva eduga püüdnud sellistele riikidele selgeks teha, et üleilmse reeglitepõhise korra erosioon tabab lõpuks bumerangina ka neid, kes hetkehuvidest lähtudes otsustavad mööda vaadata sellest, mis on moraalselt ja juriidiliselt õige. See meie argument on õige ja loogiline, aga mitte veenev, kuni me ise rakendame meist geograafiliselt kaugeid kriise ja konflikte käsitledes teistsuguseid standardeid.
Ma ei pea Lennart Merile omistatud metafoori rahvusvahelisest õigusest kui väikeriikide tuumapommist kujundina kuigi õnnestunuks, aga selle mõte, et reeglitel ja seadustel põhineva maailmakorra püsimine on Eesti strateegiliste julgeolekuhuvide kindlaim garantii, pädeb endiselt.
Julgeolek on tänapäeval terviklik ja jagamatu, sedasama on ka reeglitepõhine maailmakord. Me peame seda kaitsma, sest kui see lõhutakse, siis ei ole suurt vahet, kas otsustav hoop anti Euroopas, Aasias või Lähis-Idas.
Sven Mikser: meie Iisraeli-dilemma on sama, mis Aasia ja Aafrika riikidel Venemaa osas