Kultuurikorraldajad kutsusid vestlema ettevõtluse ja kultuuri seoste üle. Kohtumise ettevalmistamise käigus süvenesin teemasse ning tahan jagada tekkinud mõtteid, sest see võiks aidata kaasa nendes kahes valdkonnas ühisosa otsimisele ja loodetavasti ka leidmisele.
Olen ise tegutsenud väikeettevõtjana paar aastakümmet ja näen kultuuri mitte ainult kui loomingut või meelelahutust, vaid ka kui väärtusloomet, mis ühendab inimesi ja käivitab majandust.
Kui räägime ettevõtlusest, mõtleme sageli arvudele ja efektiivsusele. Kui räägime kultuurist, mõtleme loovusele, eneseväljendusele ja tähendusele. Ent tegelikult on need kaks maailma palju sarnasemad, kui esmapilgul paistab. Mõlemad loovad väärtust, mõlemad vajavad julgust ja mõlemad sõltuvad inimestest, kes usuvad oma ideesse.
Ettevõtjana ma küsin alati: mis on väärtus, mida me loome, ja kellele see väärtus on mõeldud? Sama küsimus kehtib kultuurikorralduses. Publik ei osta ainult piletit kontserdile või teatrisse – ta ostab elamuse, kuuluvustunde, inspiratsiooni. See tähendab, et kultuuriprojekti eestvedaja peab mõistma oma publikut sama hästi, kui tõhus ettevõte mõistab oma klienti.
Sageli näen, et kultuuritegijad, sageli eelkõige väiksemad tegijad, loovad midagi erakordset, kuid see satub väheste silmade ette lihtsalt seetõttu, et turundus jääb tagaplaanile. Ettevõtjale on see aga sama oluline kui toote enda kvaliteet. Loovus vajab samuti tugevat plaani, et särada ja inimeste ette jõuda.
Ettevõtlus ja kultuur on mõlemad riskantsed alad. Mitte keegi ei tea, kas uus idee töötab – olgu see siis start up või lavastus. Risk ei ole midagi, mida tuleb vältida, vaid midagi, mida tuleb juhtida. Kultuurikorralduses tähendab see minu meelest julgust katsetada, aga ka oskust planeerida ja analüüsida. Näiteks: kuidas rahastada oma projekti nii, et loovus ei kannataks? Kuidas kasutada andmeid, et mõista, mis tõesti töötab ja mis mitte? Ettevõtjalik kultuurikorraldaja ei karda muutust, vaid kasutab seda kasvuks.
Ettevõtluses teame hästi, et üksi ei jõua kuigi kaugele. Sama kehtib kultuuris.
Kui ettevõtjad ja kultuuritegijad teevad koostööd, sünnivad täiesti uued väärtusloome vormid: kultuuriturism, kogukonnaprojektid, sponsorlussuhted jne. Ettevõtja saab pakkuda ressursse ja strateegilist tuge, sest kultuur loob sisu ja emotsiooni, mis annab tegelikult ka ettevõtlusele hinge.
Koos on võimalik saavutada midagi, mida kumbki eraldi ei suudaks – ühendada majanduslik ja sotsiaalne mõju. Sageli kardetakse, et ettevõtlik lähenemine viib kultuuri äristumiseni. Ma usun vastupidist, sest majanduslik mõtlemine ei pea piirama loovust – see võib seda hoopis toetada. Kui projekt on jätkusuutlik ja hästi juhitud, saab see ellu jääda ja kasvada.
Minu meelest aitab ettevõtjalik mõtteviis loovinimestel võtta oma idee ja muuta see toimivaks süsteemiks – selliseks, mis jõuab inimesteni ja suudab ise end üleval pidada.
Lõpetuseks lisan, et ettevõtja pilk kultuurikorraldusele on pilk võimalustele, kuidas loovus, majandus ja kogukond saavad koos toimida. Meil on ikka ja alati vaja rohkem dialoogi nende kahe sektori vahel, sest ettevõtlus võib õppida kultuurilt empaatiat ja tähendusloomet, samal ajal kui kultuur võib õppida ettevõtluselt strateegiat ja ellujäämisoskust.
Lõppkokkuvõttes on nii ettevõtlus kui ka kultuur inimeste teenimine, mõlemad pakuvad midagi, mis paneb inimesi tundma, mõtlema ja tegutsema. Kui suudame need kaks vaadet ühendada, sünnib midagi tõeliselt püsivat ja mõjuvat.