Raha-ei-tee-midagi-paremaks juttu on nii palju, et avalikkuses tekib arusaam, justkui tervishoius oleks mured liigse raha tõttu. Tegelikult valitseb Eesti tervishoius pikaajaline alarahastus võrreldes teiste ELi riikidega ja kasvav ravivajadus viinud järgmise tervishoiu rahastamise otsuse tegemise lävele.
Kas kogu tervishoiuraha on sotsiaaldemokraatide eestvedamisel otsustatud ja seetõttu saab üldse Eestis arstiabi? Nii reljeefselt ja kogu au ma meile ei omista, aga ümber lükkama ka ei hakka. Küll aga lükkan ümber tänase sotsiaalministri Karmen Jolleri problemaatilise väite, mida talle meeldib mingipärast korrata: et sotsiaaldemokraadid tahavad „tervishoidu ainult raha juurde panna, aga see ei muuda midagi paremaks“.
Ma tõesti ei ole kuulnud ühtegi eksperti – ei sotsiaaldemokraati ega mittesotsiaaldemokraati – väitmas, et praegusesse süsteemi tuleb raha juurde kallata. Juba 2005. aastal kui lõpetasin ülikooli, nägin kõrvalt Eesti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse analüüsi valmimist. Selle tellis riigikogu sotsiaalkomisjon ja kolmandal leheküljel seisab „Kulude suurendamine iseenesest ei saa olla eesmärk, kui see ei taga paremat tervishoiuteenuste kättesaadavust, paremat tervist ning elanikkonna ootustele vastamist.“ Nii ongi.
Aga meil on endiselt valdkondi, kus ravivajadus on objektiivselt kasvanud või seni katmata, näiteks vähi esmasjuhtude arv kasvab, ravi vajatakse pikema perioodi jooksul ja ravivõimalused on laienenud; palliatiivravi kättesaadavus on tagasihoidlik ning vaimse tervise teenuseid jääb vähenenud stigma ja kiiresti kasvanud abiotsimise tõttu selgelt puudu. Lisaraha on seal hädavajalik. Nii et ei saa vastandada raha lisamist tervishoidu ja süsteemi muutmist. Mõlemat on vaja. Ja kahtlemata tuleb lisarahaga motiveerida paremaid tervisetulemusi, kõrgemat kvaliteeti ja väärtuspõhist teenuse osutamist.
Vigane ja visa väide Karmen Jolleri jutupunktides
Ajakirjanik Kadri Ibrus tegi minister Karmen Jolleriga jaanuarikuus hoogsa intervjuu, aga intervjuusse sattus kummalisel kombel viga, millele sotsiaaldemokraadid on juba korduvalt tähelepanu juhtinud ja varem ümber lükanud. Vea parandamise tuules selgitan ka seniseid Eesti tervishoiu rahastamiseks tehtud otsuseid.
Juba läinud aasta novembrikuus, vastates riigikogus umbusaldusavaldusele, väitis sotsiaalminister, et pensionäride eest tõi tervisekassasse lisaraha Tanel Kiik ja pensionäridel sellest midagi paremaks ei läinud. Tanel Kiik lükkas selle väite riigikogu puldist ümber. Sama eksitus kordus ministril kohtumisel sotsiaaldemokraatide fraktsiooniga, kus ka kostunud viga parandati. Seda kummalisem oli lugeda, et juba kahel korral parandatud eksimus leidis tee intervjuusse! Proovin siis veelkord selgitada.
Alustame algusest. Kõige tähtsam otsus Eesti tervishoiu asjus tehti Marju Lauristini ajal kui pandi paika, et 13% sotsiaalmaksust suunatakse tervishoidu. See otsus tagas stabiilse, iga-aastasest poliitilisest eelarveprotsessist sõltumatu rahastuse tervishoiule. See on jäänud paika siiamaani ning endiselt kaetakse suurim osa tervishoiu kogukuludest töötasudelt makstava 13% sotsiaalmaksu arvel. Kusjuures see ei tähenda 13% sotsiaalmaksu laekumisest, nagu välismaalaste seaduse seletuskirjas mõjuarvutustes ekslikult kasutati, vaid sotsiaalmaksumäär (33%) jaguneb kaheks: 20% pensionitele ja 13% tervishoidu ehk tegelikult läheb ligi 40% sotsiaalmaksu laekumisest tervishoidu.
Aga Lauristini-aja jätkuks: üle 20 aasta tagasi tõsteti Jaak Aabi ajal sotsiaalmaksu miinimumkohustus vähem kui poolelt alampalgalt järk-järgult alampalgale. See kasvatas Tervisekassa tulusid ja võimaldas pärast Euroopa Liiduga liitumist ka tervishoiutöötajate palka tõsta kui hakkas suurenema nende väljaränne.
2017.aastal tehti juba Jevgeni Ossinovski eestvedamisel järgmine põhimõtteline otsus – mitte-töötavate pensionäride eest hakati järk-järgult maksma Tervisekassasse sotsiaalmaksu 13%. Tegemist oli üldistest eelarvetuludest Tervisekassale tehtava eelarvesiirdega, mille arvutamise aluseks on mitte-töötavate pensionäride pension. Sellisel alusel siire lepiti kokku selleks, et rahavoog oleks prognoositav, stabiilne ning tasakaalustaks mõju, mis tekib Tervisekassa eelarvele tööealiste osakaalu vähenemise ja pensioniealiste osakaalu kasvuga rahvastikus. Töötavad pensionärid maksavad oma palgalt sotsiaalmaksu, mitte-töötavad pensionärid pensionilt sotsiaalmaksu ei maksa, aga ravikindlustus neil seaduse järgi on. Ühtlasi võeti suund sellele, et need, kes on kindlustatud, maksavad Tervisekassasse või teeb seda nende eest riik. Mitte-töötavatele pensionäridele pensionidelt lisaraha maksmine ei olnud pensionäridele arstiabi andmiseks, vaid eelarvelise siirde suuruse arvutamise alus. Raha kasutatakse neile inimestele arstiabi andmiseks, kellel seda tervislikel põhjustel vaja on, ja tõepoolest, paljud neist on vanemaealised.
Seega ministri väide, et pensionäride eest maksti lisaraha, aga pensionäridele „midagi paremaks ei läinud“ peegeldab tehtud otsuste sisulist mittemõistmist. See raha ei olnud mõeldud sildiga eraldi pensionäride kulureaks, vaid solidaarse tervishoiusüsteemi toimimise tagamiseks olukorras, kus tööealiste inimeste osakaal kahaneb, inimeste ootused elukvaliteedile kasvavad ja vananemise tõttu ka ravivajadus suureneb.
Lisaks tuleb meenutada, et koos selle rahaga lisandusid Tervisekassale ka uued kohustused, näiteks kiirabi rahastamine, mille kulud on praeguseks absoluutsummas rohkem kui kahekordistunud(!). Nii et kasvanud Tervisekassa täidetavate ülesannete ring on suurendanud survet eelarvele.
Ja lõpuks suunas Tanel Kiik Covid-19 kriisi ajal neljaks aastaks eelarvesiirde Tervisekassale, et hoida tervishoiusüsteem erakorralistes oludes toimimas. Kuna Covid ei tabanud nii rängalt kui kartsime, siis kujunes sellest siirdest reserv, millest kaetakse ka käesoleva aasta Tervisekassa puudujääk. See oli kriisimeede, mis hoopis lükkas edasi vajadust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks poliitiline otsus teha.
Tegelikult on pikaajaline alarahastus võrreldes teiste ELi riikidega ja kasvav ravivajadus viinud järgmise tervishoiu rahastamise otsuse tegemise lävele. Mida näitavad värsked analüüsid? Kuidas me teiste riikide kõrval välja paistame? Millist lahendust näevad parlamendierakondade esindajad? Seda kuulete 5. veebruaril tervishoiu rahastamise teemalisel seminaril „Kust tuleb solidaarsus ja kuhu kaob raha?“ Riigikogu konverentsisaalis toimuvat arutelu on võimalik jälgida otseülekandes siit.