Seisame silmitsi uue metsaseaduse muudatusega, mille eesmärk on tagada, et 70% metsamaad saaks majandada üksnes metsaseaduse alusel – just selle seaduse alusel, mis on viinud puidutagavara vähenemiseni, elurikkuse löögi alla sattumiseni ja metsade süsinikuemissiooni suurenemiseni. See on valitsuse kingitus ülekaalulisuse all kannatavale puidutööstusele.
Kõik küsitlused kinnitavad üht: mets on eestlastele oluline. Me oleme metsavööndi rahvas – nagu saareelaniku identiteedi kese on meri ja mägirahval mäed, on meile selleks mets. Seetõttu puudutab metsaga toimuv otseselt küsimust: kes me oleme?
Eestlasele on mets olnud nii elatusallikas kui kultuuri- ja elukeskkonna osa. See polnud kaua aega tagasi mil iga talumees teadis, kui vanalt ja milleks puud langetada. Puitu kasutati eesmärgipäraselt ja säästlikult, metsad olid vanad ja elurikkad. Polnud ka ime – põllumaa toitis ja haritavat maad nappis; olemasolev mets polnud laristamiseks. 20. sajandi esimesel iseseisvusperioodil kattis mets vaid umbes kolmandiku maast ning valdava osa sellest moodustasid riigile kuuluvad endised mõisamaad.
Metsarahva identiteedi taassünd
Nõukogude okupatsioon hävitas talumajanduse loomuliku toimimise. Kolhooside autokraatlik sundmajandus purustas ühise otsustamise ja kogukondliku tasakaalu. Seetõttu muutus vaimne side maa ja loodusega oluliseks vastupanuvormiks. Taaselustati metsarahva iidne identiteet – mõtteline tugisammas, mis ühendas eri ühiskonnakihte.
- aastatel kasvas Eesti Looduskaitse Selts Jaan Eilarti juhtimisel muljet avaldava 23 000 liikmeni –tasemeni, mille lähedale küündivad tänapäeval vaid üksikud vabaühendused. Fosforiidisõja ajal sai mets ja loodus identiteedi ja rahvusliku ühtsuse sümboliks. Laul „Ei ole üksi ükski maa” kõlas kui äratuskell ühinemiseks Moskva räige koloniaalpoliitika vastu. Selle vaimsuse toel asus Eesti ennast vabaks ehitama.
Elatusmetsa kadumine ja tootmismetsa võidukäik
Taasiseseisvumise järel tagastati endised talumaad. Paljud neist olid vahepeal metsastunud. Loomulik oleks olnud, et need oleksid saanud osaks elatusmajandusest – talude majandusest, mille ülejääk võinuks minna ühistulise tegutsemise kaudu tööstusele toormeks ja turule.
Paraku kujunes üha mõjukamaks varem marginaalne suhtumine: Eestisse tungisid hoogsalt tootmismetsa mõtteviis ja põhimõtted. Selle järgi pidi mets olema eelkõige tootmisvahend ja puiduressurss. Kiirelt toimus elatusmetsa muutmine tootmismetsaks. Kui 2005. aastal kuulus juriidilistele isikutele 8% metsamaast, siis 2024. aastaks juba 23%; seega kuulus kõigist erametsadest juriidilistele isikutele 46%. Metsa koondumine äriliste omanike kätte on meil teiste Euroopa riikidega võrreldes äärmiselt suur – ja see on toimunud poliitiliste otsuste toel.
Kas see on halb? Küsimus väärib arutlust. Tootmismets ei toeta maaelu nii nagu elatusmets. Suured tööstused loovad vähe töökohti ja koonduvad linnadesse; kohalik maksutulu väheneb. Kapitalile orienteeritud metsamajandus on paratamatult suunatud kasvule ja mahu suurendamisele, sest üleilmne konkurents ei luba teisiti. Metsa ökoloogilised ja kultuurilised rollid ning kogukondlikud huvid on sellises loogikas vaid takistused – vaja on tooret võimalikult palju ja võimalikult odavalt.
Nii on tekkinudki sisuline konflikt – ühelt poolt metsarahva identiteet ja elatusmets, teiselt poolt kapitali loogika ja tootmismets.
Võimu tekitatud nihked metsaseaduses
Taasiseseisvuse algusaegadel õitses metsanduses kauboistiilis must äri. Metsatööstus kasvas, kuid kättesaadavat toorainet oli juurde vaja.
Metsaseadus muutus mahuka puidutööstuse suhtes üha soosivamaks. Siin mõned nopped sellest teest.
Suur murrang puidutööstuse meeleheaks toimus 1999. aasta metsaseadusega, kui kaotati raienorm (arvestuslank) ja raiuda tohtis kõike, mis vastas raiet lubavatele kriteeriumidele – ning kriteeriume hakati hiljem muutma.
- aastal kaotati ootamatult metsakategooriad – hoiumets, kaitsemets ja tulundusmets. Põhjenduseks toodi, et looduskaitseseadus tagab niigi piisava kaitse. Tegelik tagajärg oli vastupidine: osa hoiu- ja kaitsemetsadest said üleöö tulundusmetsadeks. Tekkisid võimalused avada raietele kodu- ja puhkemetsad ning senine rohevõrgustik; kogukondade võimalus oma metsi hoida kahanes.
Samas polnud looduskaitseseaduses piisavaid osalise kaitse vorme, mistõttu tõsteti metsi pehmema piiranguga vöönditest rangematesse. See tõi kaasa uued pinged – ka loodussõbralikud omanikud sattusid range raiekeelu alla.
- aastal tehti katse raiemahtusid õiguslikult ohjeldada, ent juba 2007. aastast hakati raievanuseid alandama ja taas lubati diameetripõhine raie, mis avas tee isegi raievanusest nooremate metsade lageraieks.
- aastal alandati majanduslikult olulise kuuse raievanust, mis sisuliselt tähendas kõigi kuusega metsade raievanuse alandamist, sest 2014. aasta muudatuse tulemusel ei sõltunud see enam ainult sealse põhilise puuliigi vanusest, vaid sealsete puuliikide keskmisest vanusest. Selle kombineerimine diameetripõhise raie võimalustega avas tööstusele ohtra toorme juurdevoolu. Metsade roll ökosüsteemina jäi kaugele tagaplaanile, kuigi metsaseadus peaks oma eesmärgipüstituse järgi toimima vastupidi.
Lisandus veel üks kriis. Euroopa Liiduga liitumisel jäeti Loodusdirektiivi ülevõtmisest tulenev nõue – et Natura aladel peab raietele eelnema mõjude hindamine – meie seadustesse lisamata. Miks? Kas selleks, et võimaldada neil aladel suures mahus raiet? Igatahes tõi see Eestile lõpuks kaasa Euroopa Komisjoni rikkumismenetluse hoiatuse ja sellest tuleneva trahvi hirmu. Nii ei jäänudki võimul muud üle, kui viia kehvas seisus olevad Natura metsaelupaikadega alad rangesse sihtkaitsevööndisse – otsus, mille kaasnev ebaõiglus pani Natura metsade omanikud õigusega nördima. Näe, naaber sai oma metsast tulu, aga mina viivitasin ja hoidsin ning nüüd ei saa raiuda.
Eelpooltoodust joonistub välja selge muster: tööstusele antakse aina rohkem ja kui antu otsa saab, siis antakse juurde – seda kõike meie elukeskkonna, kohalike kogukondade ja identiteedi lagunemise arvelt.
Priit Pärnapuu Õhtulehe artikkel “https://www.ohtuleht.ee/1137641/raiu-nagu-homset-polekski-mis-juhtub-majandusmetsaga-erinevate-omanike-kae-all” illustreerib sellise metsapoliitika tulemust. Analüüs näitab, et juriidiliste isikute (valdavalt tootmismetsa esindajad) metsades pole sisuliselt enam vanu metsi ning raiemahud ületavad hüppeliselt ühtlast kasutust tagava mahu. Füüsiliste isikute elatusmetsas aga jääb raiemaht ühtlase kasutuse piiridesse. Seetõttu on just elatusmetsas säilinud valdav osa vanemast metsast. Miks? Sest eesmärk pole suurendada lühiajalist kasu, vaid tagada metsa pikaajaline püsimine.
Kuidas seda nimetada?
Kui oma maa elukeskkonda koheldakse hoolimatult nagu koloniaalressurssi, siis on see paratamatult ikkagi koloniaalmajandus – vaatamata sellele, et tegemist on omaenda maa ja rahvaga.
Ja nüüd seisame silmitsi uue metsaseaduse muudatusega, mille eesmärk on tagada, et 70% metsamaad saaks majandada üksnes metsaseaduse alusel – just selle seaduse alusel, mis on viinud puidutagavara vähenemiseni, elurikkuse löögi alla sattumiseni ja metsade süsinikuemissiooni suurenemiseni. Suurepärane järjekordne kingitus ülekaalulisuse all kannatavale puidutööstusele, säästab tööstust kahanemast – tõsi, vaid lühiajaliselt. Tagatakse, et ükski piirang – rohevõrgustikud, kogukonnametsad, pühapaigad jne – ei segaks raievõimalusi. Veelgi enam, muudatus loob platvormi elatusmetsaomanike survestamiseks tulevikus, et sealt rohkem tooret kätte saada.
Kas väljapääsu on? Jah – kui tahta
Sellega peab võim tegelema. Pakun välja mõned võimalikud suunad:
- Elatusmetsaomanike toetamine, et nad saaksid metsa majandada ühistuliselt ja keskkonnasäästlikult, ilma tootmismetsa omanike vahelesegamiseta.
- Välismaiste Eesti metsamaade suuromanikud on hakanud oma läbiraiutud valdusi maha müüma. Riik saaks need laenuga välja osta eesmärgiga müüa need maaelu tugevdamiseks väiksemate tükkidena maainimestele. Kahju sellega ei sünniks; pigem saadaks kasu.
- Lõpetada maksumaksja rahadega tootmismetsa ja tööstuse jätkusuutmatu tegutsemise toetamine ning suunata vabanevad vahendid kokku tõmbuvas tööstuses tööta jäävate inimeste toetamiseks ja ümberõppeks.
- Suunata tööstus kvaliteedi-, mitte kvantiteedipõhisele tootmisele. Vähese ressursi tingimustes teenib kvaliteet rohkem.
- Toetada ökoloogilist innovatsiooni, et kasvatada väärtuslikku puitu, mida hiljem poleks vaja nii palju väärindada.
- Peatada järjekordse metsaseaduse muudatuse kiirkorras läbisurumine.
- Viia metsaseadusse sätted, mis võimaldavad metsal vanemaks kasvada. Parim viis on raievanuste tõstmine – see looks eeldused metsamajanduse kestlikuks muutumiseks. Teatavasti ei päästa alammõõduliste kalade ülepüüdmine konservitööstust.