Vastandumisele suunatud aastapäeva kõne on ilmekas näide, et peaminister ei loe tuba. Ta ei mõista, et konservatiivse populismi tõus on Reformierakonna aastakümnete pikkuse eliiti toetava poliitika tagajärg. Kristen Michali valitsus ei kuku kokku ühe suure valeotsuse pärast, vaid vajub laiali ülbuse ja üleoleva suhtumise tõttu, kirjutab Riigikogu sadik Züleyxa Izmailova.
Kui Kristen Michal 2024. aasta suvel Riigikogus peaministrikandidaadina kõne pidas, ütles ta, et kindlustunne, konkurentsivõime ja otsustusjulgus on need kolm kriteeriumit, mille järgi tema juhitud valitsuse tööd hinnata. Juriidiliselt on praegu ametis jätkuvalt sama valitsus, kui faktiliselt muutis Michal vähem kui aasta hiljem, 2025. märtsis valitsuse koosseisu ja varasemalt antud lubadusi. Ja kuigi vangerdusega kaasnes reformierakonna valijatele antud lubadustes totaalne kannapööre, ei leidnud Michal endas piisavalt riigimehelikkust ega julgust Riigikogult sellele mandaati küsida.
Ilmselt oli Riigikogust mööda minek oluline verstapost, kust Reformierakonna usalduse lõplik murenemine hoogu sai. Norstati viimased tulemused näitavad, et valitsuse tööga on rahul või pigem rahul vaid 27% ja koguni 68% peab seda pigem halvaks või väga halvaks; peaministri tööga on rahul 22% ja 61% ei kiida seda heaks.
Selge sihita saab igast manöövrist juhuslik rapsimine ja see paistab välja
Välispoliitikas on see eriti ohtlik. Kui presidendi ja välisministri vahel on teadlikult avalikkuse ees provotseeritud pinged ning räägitakse presidendi poolsest ministrivahetuse soovist, siis pole probleem ainult sõnumites, vaid ka juhtimises. Ja kui välisminister unustab oma tahvelarvuti lennukisse, tekib küsimus, kui tõsiselt suhtutakse valitsuses elementaarsesse distsipliini? Üsna kiirelt selgus, et valitsusjuht on nõrk mitte ainult välispoliitikas, kus pärast Kaja Kallast jäid kanda saapad, mida ka Michal ja Tsahkna kahhasse ei jaksa täita.
Sama muster kordub siseriiklikes strateegilistes valdkondades. Energeetikas on poliitilisest riskist saanud norm. Fookust pole ja ettevõtjad hoiavad peast kinni, sest reeglid ja sihid võivad muutuda ühe pressikonverentsiga. Alles äsja loobus valitsus eesmärgist katta 2030. aastaks kogu tarbitud elekter taastuvatest allikatest. Ilma igasuguse mandaadita anti teada, et uus prioriteet on tuumajaama rajamine. Selle valmimine võtaks heal juhul aastakümneid ja nõuab riigilt suurt rolli ning mille äriloogika vajab väga palju maksumaksja raha. See ei loo odavat ja stabiilset elektrit tarbijale ega kindlust investorile, vaid lükkab otsuseid edasi. Ja ma tuletan meelde, et energeetikaministri toolil istub reformierakond juba 3 aastat.
Kliimapoliitikas on segadus sama kõnekas. Ministreid vahetatakse nagu sokke, sama loogikaga on muutunud ka eesmärgid. 2023. aasta valimistel lubatud kliimaseadus, mille jaoks loodi lausa eraldi ministeerium, kuid vaid aasta enne järgmisi Riigikogu valimisi pole ei lubatud seadust ega isegi ministrit. Selle piinliku protsessi ümber on avalikkus näinud vastukäivaid signaale, heitmete vähendamise asemel suurendamist, inimeste aja raiskamist ja lootuste petmist. Ettevõtjad ja looduskaitsjad küsivad õigustatult selgust, mitte järjekordset teekaarti, mis vahetub järgmise valitsusega.
Julgeolekuvaldkonnas peaks kurss olema eriti sirge. Ometi leiame end olukorrast, kus tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõule tõmmatakse peaministriparteis pidurit ning koalitsiooni sees käivad avalikud vaidlused, kas muudatused on üldse kõlbulikud seaduseks. Kui kriisiõigus on vastuoluline juba eelnõuna, siis mis juhtub kriisis?
Sama lugu on massiliste petuskeemidega. Eesti “digiriigi” kõrval elab paralleelreaalsus, kus inimesed kaotavad petturitele kümneid miljoneid ning riik vastab parimal juhul “olge ettevaatlikud”. Küsimus pole inimeste enda vastutuses. Juhtumite massiline levik näitab riigi läbikukkumist oma kodanike kaitsmisel organiseeritud kuritegevuse eest, mis kasutab ära meie pankasid, sidevõrke ja digiteenuseid. Kui valitsus ei sea pankadele ja sideettevõtetele selgeid ennetusstandardeid ega võta initsiatiivi, annab see petturitele justkui tegevusloa.
Valitsus ei kaitse väärtusi
Riiki ei juhita ainult suurte strateegiatega, vaid ka väärtushoiakutega. Kui võrdõiguse eelnõule tellitakse maksumaksja raha eest dubleeriv versioon, ent seda hoitakse valdkonna asutuste ja huvirühmade eest saladuses ning riigikokku ei toodagi, saadetakse ühiskonnale sõnum, et need teemad pole valitsusele olulised. Aga see ei ole kaasaegne riigijuhtimine, millele Eesti kodanikud möödunud valimistel mandaadi andsid.
Selle valitsuse probleem ei seisne “kommunikatsioonis”, vaid selles, kes on rooli ja istme vahel: kui täna tehtud otsus ei tähenda homme enam midagi, siis ei saa ei keskkonnateadlikud noored, lapsevanemad ega ettevõtjad oma elu ja investeeringuid planeerida. Eesti vajab peaministrit, kes seob julgeoleku, energiapöörde, loodushoiu ja sotsiaalse turvalisuse üheks selgeks tegevuskavaks ning viib seda järjepidevalt ellu.
Michali ebastabiilse juhtimise kõige kahjulikum tulemus pole üks konkreetne eksimus, vaid see, et Eesti avalik arutelu on veetud tagasi tasemele, kus me vaidleme taas teaduspõhise poliitika elementaarsete tõdede üle. Iganädalastes poliitikasaadetes ja meediaveergudel käib jälle vaidlus selle üle, kas väiksem sõidukiirus vähendab surma ja raskeid vigastusi, kas suurem taastuvenergia osakaal tootmises teeb pikaajaliselt elektrihinna tarbijale odavamaks või kas ennetus on odavam kui tagajärgede lappimine. Need pole tulised debatid demokraatias, vaid juhtimise läbikukkumine. Kui riigi kurss on selge ja järjepidev, ei hakka ühiskond pidevalt nullist tõestama asju, mille kohta on ammu olemas teadmine ja praktika.
Aga “arutelukultuuri” taha peitub seegi, et valitsusjuht pole teinud ühtki päriselt nähtavat sammu kõige valusamas valdkonnas – laste ja noorte vaimse tervise mure pole enam hoiatusfaasis, vaid igapäevane reaalsus, mille tagajärgi näevad õpetajad ja koolijuhid koolis, pered kodus ja arstid tervishoiusüsteemis. Kui valitsus suudab ühe päevaga ümber mängida maksureegleid ja kabinetikohti, kuid ei suuda luua vaimse tervise teenustele püsivat ja kiirelt kättesaadavat süsteemi, on see valik, millega valitsus näitab, mis on oluline ja mis mitte.
Kasvavad lõhed lõhuvad Eestit
Ja siis on vaenukõne. Avalikus ruumis levib järjest vabamalt vägivallale õhutamine, alandamine ja sihitud ähvardamine, kuid valitsus venitab seadustega, mis piirid paika paneks. See pole “sõnavabaduse kaitse”, see on ignorantsus, mis laseb vägivalda normaliseerida. Kärneri-suguste tegelaste puhul pole küsimus “teravas väljendusviisis”, vaid selles, kas riik suudab kaitsta oma kodanikke ja öelda selgelt välja, et viha ja vägivallale õhutamine pole arvamuse väljendamine.
Kõige küünilisem on aga see, kuidas jäetakse ripakile üksikvanemad. Need pole “sotsiaalpoliitika nüansid”, vaid lapsed, kes jäävad iga kuu ilma rahast, mis neile kuulub. Valitsus pole astunud mitte mingeidki samme, et elatisvõlgnikke vastutusele võtta, võlgade sissenõudmist tõhusamaks muuta ega toetanud üksikvanemate toimetulekut ühelgi muul moel.
Esmaspäeval küsisime peaministrilt, mida plaanib valitsus ligi 12 000 absoluutses vaesuses vireleva lapse abistamiseks?! Nende laste, kes lähevad tühja kõhuga kooli ja kes ei saa käia trennis ning õpivad puuduse kannatamist varjama. Kahjuks ei mõistnud peaminister probleemi ja vastas järjepidevalt, et maksuküüru kaotamine aitab keskmise sissetulekuga peredel paremini toime tulla. Aga tõsi on hoopis see, et maksuküüru langetamisega jagas valitsus riigikogu liikmetele ja kõrgema palga teenijatele 1848 eurot lisatulu aastas, viies sellega riigikassast pool miljardit eurot ja kärpides peredele vajalikke avalikke teenuseid. Peaminister ei saanud aru, et absoluutses vaesuses elavate laste peredes ei teenita riigikogu liikme, ega ka mitte Eesti keskmist palka.
Loetletud struktuursed probleemid ilmestavad peamiselt poliitikaid, kus tänane valitsus vajalikke otsuseid ei tee. Aga tehtud on ka palju. Ei saa öelda, et valitsus päris käed rüpes istuks. Näiteks rikkaid veelgi enam soosiv maksusüsteem, tervishoiu järjepidev erastamine, töötajate õigusi kärpiv tööseadus, maksuerand veebikasiinodele ning võõrvangide Tartusse ja odavtööjõu riiki lubamine, on valitsuse viimase aja otsused, mis suurendavad ühiskonnas lõhesid ja süvendavad ilmajätuse tunnet. Need on valitsuse tehtud otsused, mis parempopulistid pukki toob ja Eestist Ungari teeb. Ja paistab, et surnud erakonna vabatahtliku pantvangina üksildases kambris istuva valitsusjuhini mõistuse hääl enam ammu ei kaja.