Beebiboonused ei ole pikaajaliselt tõhus meede.
Reformierakond tegi hiljuti ettepaneku suurendada kuni 28-aastaste vanemate vanemahüvitist. Meetme eesmärgiks nimetatakse sündimuse tõstmist ja majandusliku riski vähendamist lapse saamisel. Loogika näib lihtne: kui noortel on rohkem raha, sünnib rohkem lapsi.
Seda ettepanekut lugedes meenus Martin Helme kunagine väljaütlemine, et 27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element. EKRE puhul ei ole selline retoorika üllatav. Küll aga on ootamatu näha sarnast mõttekäiku, muidugi ilusama kinkepaberiga, Reformierakonna poliitikas – sest sisult on ju see sama: noored naised peaksid varem sünnitama, et olla ühiskonna väärtuslik osa.
Tartu Ülikooli uuring „Eesti naiste tervis 2024“ ütleb üsna üheselt, et rahalised toetused ei ole kaugeltki otsustav tegur. Riiklikke toetusi nimetas oluliseks põhjuseks vaid umbes 2% vastajatest. See tähendab, et isegi kui toetusi suurendada, ei muuda enamik naisi oma otsust, kas ja millal lapsi saada. Ka rahvusvaheline kogemus kinnitab, et nn beebiboonused ei ole pikaajaliselt tõhus meede.
Uuringust tulevad esile hoopis teised põhjused: sobiva partneri puudumine, kindlustunne oma elukoha suhtes, karjäärivalikud ning vanemates vanuserühmades ka viljatus. Need on sügavad ja ajas kujunevad probleemid – mitte ühe populistliku toetusega lahendatavad kitsaskohad.
On tõsi, et suurem vanemahüvitis võib mõnel juhul lapse sündi ajaliselt ettepoole tuua. Kuni 27-aastane inimene, kes tahab last saada juba lähiajal, võib toetuse valguses planeerida sünnituse varasemaks. Kuid see ei muuda nende inimeste valikuid, kes ei ole valmis, kellel puudub partner või kelle elujärg veel ei võimalda last kasvatada. Seetõttu ei lahenda see meede sündimuse langust, ainult nihutab ajastust.
Iibepoliitika peab olema terviklik ja tõenduspõhine. Antud ettepanek seda ei ole. Kuigi majanduslikud tegurid mängivad rolli, näitab uuring, et suuremad takistused on sotsiaalsed ja psühholoogilised. Hiline pere loomine ei ole juhuslik, vaid seotud pikema haridustee, ebastabiilse tööturu ja muutunud väärtushinnangutega, kus eneseteostus ja turvatunne eelnevad laste saamisele. Lisaks mõjutavad otsuseid vaimse tervise probleemid – uuringu järgi kogeb iga viies naine sagedast masendust või depressiooni. Sellises olukorras ei lahenda suurem toetus probleemi põhjust, vaid pakub sellele pealiskaudset leevendust.
Veelgi küsitavam on ettepaneku ebaõiglus. Mille poolest on vähem väärtuslikud need lapsed, kes sünnivad vanematele, kes on 29-, 35- või 40-aastased? Miks on Eesti riigile vajalik, et just alla 28-aastased naised lapsevanemateks pürgiks? Eesti reaalsus on see, et üha enam naisi saab esimese lapse pärast 30. eluaastat. Vanusepõhine piirang ei arvesta seda ning loob põhjendamatu lõhe.
Sellised toetused võivad tekitada lühiajalise tõusu, kuid enamasti on tegemist ajastuse efektiga – lapsi saadakse varem, mitte rohkem. Mõju hajub kiiresti ning pikaajalist sündimuse kasvu ei teki. Teisisõnu: riik maksab rohkem, aga tulemus ei muutu.
Kui me tahame päriselt tegeleda sündimuse langusega, peame vaatama probleemi juurpõhjuseid. Üks neist on selge: bioloogia ja ühiskondlik ajastus on läinud lahku. Naised loovad pere hiljem, kuid viljakus langeb vanusega. Uuring näitab, et ligi viiendik naistest kogeb elu jooksul viljatust.
Seetõttu võiks ühe sisulise meetmena hoopis laiendada riiklikku viljatusravi programmi nii, et see hõlmaks ka riiklikult rahastatud munarakkude külmutamist. Tegemist on tõenduspõhise meditsiinilise lahendusega, mille efektiivsus sõltub vanusest – mida nooremalt munarakud külmutatakse, seda suurem on hilisem võimalus edukaks raseduseks. See annaks naistele reaalse ajapaindlikkuse ning ka signaali riigi poolt, et naisi usaldatakse pereplaneerimisel ega proovita trikitada rahaliste stiimulitega.
Praegu on see võimalus kättesaadav peamiselt neile, kes suudavad selle ise kinni maksta. See loob ebavõrdsuse: viljakuse säilitamine muutub privileegiks, mitte kättesaadavaks ning riikliku tähtsusega terviseteenuseks. Riiklik toetus aitaks seda lõhet vähendada ning annaks naistele võimaluse teha lapsesaamise otsus siis, kui nad selleks päriselt valmis on.
Kui poliitika eesmärk on suurendada sündimust, peab see lähtuma inimeste tegelikust elust, mitte lihtsustatud eeldustest. Raha ei pane lapsi sündima. Naised vajavad turvatunnet, toimivaid ja toetavaid suhteid ning kindlust, et nende tervis ja elutingimused võimaldavad lapsi saada ja kasvatada.
Just nende aspektidega peaks riik tegelema.