Lapsevanemlus peab olema mõlema vanema vastutus. Seetõttu peab vältimatult rohkem rääkima ka meeste rollist. Kui isad võtavad suurema rolli vanemahüvitisega kaetud perioodist ja osalevad aktiivselt laste kasvatamises, paraneb nii perede toimetulek kui ka laste heaolu. See loob ka naistele paremad võimalused töö- ja pereelu ühildamiseks ning vähendab ebavõrdsust.

Vanemahüvitise süsteemi ebavõrdsuse vähendamiseks on vaja tõsta alammäära, et ka madalama sissetulekuga peredele on loodud reaalne turvavõrk, mis vähendab laste vaesusriski ja pakub vanematele vajalikku kindlustunnet.

Kõigile sama summa kehtestamine ei aita tervikuna peresid, vaid võib mõjuda paljudele võimalikele lapsevanematele hoopis demotiveerivalt. Kui lapse saamine tähendab märgatavat sissetuleku langust, siis ei tundu see paljudele enam turvalise valikuna. Sellises olukorras lükatakse pere loomine edasi või jäetakse see üldse tegemata.

Samuti tuleb tugevdada järjestikuste sündide kaitset. Möödunud aastal esitasime riigikogu menetlusse eelnõu, et kui perre sünnib järgmine laps vähem kui kolmeaastase vahega, siis et pere rahaliselt ei kaotaks, suurendada vanemahüvitist koos keskmise brutopalga tõusuga.

Tollal valitsuserakonnad seda ettepanekut ei toetanud, kuid nüüdseks on ka Reformierakond jõudnud selle idee endale sobivaks mõelda. Praegu jääb vanemahüvitis küll samaks, kuid selle väärtus ajas väheneb, sest hinnad ja palgad on vahepeal muutunud.

Üheks lahenduseks on pikendada vanemahüvitise isadele ülekandmatut aega. See annaks isadele reaalse stiimuli võtta suurem roll lapse kasvatamisel ning aitaks peredes vastutust tasakaalustatumalt jagada.

On tõsi, et majanduslik ebakindlus on jätkuvalt kõige olulisem sündimust mõjutav tegur. Elukalliduse kiire kasv, majanduslik surve ning turbulentsest välispoliitikast tulenevad julgeolekuohud on loonud olukorra, kus paljud pered ei tunne end tuleviku suhtes kindlalt.

Eestis on lapse saamine üha enam seotud majandusliku võimekusega. Uuringud näitavad, et suurema sissetuleku ja kindla töökohaga inimestel sünnib rohkem lapsi.

Üksnes toetuste tõus ei pruugi laste saamist väga palju suurendada, kui samal ajal ei tegeleta ka muude takistustega. Kas on võimalik leida taskukohane eluase? Kas lastehoid on kättesaadav? Kas töökoht on stabiilne ja palk piisav ning kas ühiskond tervikuna pakub turvatunnet? Seega ei ole rahalised toetused imerohi. Need on vajalikud, kuid mitte piisavad.

Õigustatud on mure ebavõrdsuse pärast, aga Jaak Madisoni ettepanek käsitleb õiglust liiga kitsalt. Mõte, et kõigile sama vanemahüvitis tähendab võrdsust, jätab arvestamata, et vanemate rollid ja võimalused ei ole võrdsed. Praegu langeb suur osa laste kasvatamise ja koduse elu korraldamise vastutusest endiselt naistele. See mõjutab otseselt nii naiste töövõimalusi, sissetulekut kui ka valmisolekut lapsi saada.

Kui pere loomine tähendab ühele vanemale ebaproportsionaalselt suurt koormust, siis pelgalt rahaline võrdsustamine ei lahenda probleemi. Uuringud on tõendanud, et võrdne kodutööde jaotus on seotud kindlama kavatsusega saada teine laps ning lapsehoolduse võrdne jaotus on seotud kavatsusega saada kolmas laps.

Ka väide, et mehed saavad sagedamini maksimaalset hüvitist ja naised miinimumi, ei näita süsteemi ebaõiglust laste suhtes. See peegeldab tööturu ja rollijaotuse ebavõrdsust: mehed teenivad rohkem, naised võtavad sagedamini hoolduspausi ja meeste roll lapse kasvatamisel tagasihoidlikum/vähene. Vanemate (peamiselt naiste) tehtud tasustamata hooletöö väärtus on hinnanguliselt 5–9 protsenti SKP-st.

Perepoliitika eesmärk ei pea olema pelgalt raha jagamine, vaid riskide maandamine. Kui me ei taga laiemalt peredele turvatunnet ja ei motiveeri isasid vastutust jagama, jääb vanemahüvitise numbritega tegelemine vaid plaastriks süsteemsele probleemile.