Lauri Läänemetsa kõne konverentsil “Turumajandus 2.0”

Oleme täna siin konverentsil, et mõtestada ja kujundada Eesti ettevõtlus- ja majanduspoliitikat. Eesti arenguhoog on raugenud ning paljud seni tavapärased veendumused, seisukohad ja poliitikad on end ammendanud ning tuleks ümber vaadata, sest maailm meie ümber on muutunud.

Suurriikide geopoliitilised ambitsioonid kujundavad üha enam nii julgeoleku kui ka maailmamajanduse lühi- ja pikaajalisi arenguid. Tehnoloogia ülikiire areng loob nõtketele kohanejatele enneolematuid võimalusi ja paiskab sabassörkijad põrmu.

Kuid selgeks on ka saanud, et turg üksi ei lahenda probleeme. Riikide ja valitsuste osaluseta pole võimalik pidurdada kasvava sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse foonil üha hoogu koguvat populismilainet, kliimamuutuseid, rahvastiku vananemist ja muutuseid tööturul või lahendada küsimust sellest, kellele kuuluvad andmed ning arvutusvõimsus ning kes ja millistel tingimustel neid kasutada saab.

12.oktoobril pälvisid Nobeli majanduspreemia ameeriklased Robert Hall ja Michael Woodford, kelle teadmiste abil seljatasid riigid Nobeli komitee hinnangul 2008. aasta suure surutise kordades kiiremini, kui kolmekümnendate aastate suure depressiooni.

Nobelistid tõestasid, et keskpankade ja valitsuste tegevus majandusarengu suunamisel ning eriti kriisides, on hädavajalik.

Halli ja Woodfordi uurimistöö on kujundanud kaasaegse panganduse peamised aluspõhimõtted. Selgitades, et mitte ainult intressipoliitika, vaid ka valitsuse eelarvepoliitika ja avalik kommunikatsioon, mõjutavad otseselt ettevõtete ja perede otsuseid ning seeläbi majanduse käekäiku.

Halli ja Woodfordi uuringute põhjal langetavad inimesed ja ettevõtted otsuseid mitte niivõrd oma tegeliku olukorra järgi, vaid pigem lähtudes olukorra tajust ning tulevikuootustest.

Kui valitsus lõpetab tulevikku suunatud investeeringud, olgu selleks siis Rail Baltica, kõrgharidus või kortermajade renoveerimine või kui konservatiivsed erakonnad visandavad tulevikku vaid tumemustades toonides ning õhutavad konflikte, ei maksa imestada, et nii pered kui ettevõtted lükkavad investeeringuid ja tarbimisotsuseid edasi. See on negatiivsuse nõiaring ning tihtipeale ka isetäituv ennustus.

Eesti järgmise arenguhüppe jaoks on vajalik mitte pelgalt see, et loodaks palju uusi ettevõtteid, vaid eelkõige see, et ettevõtted, kellel on ennast tõestanud toode või teenus, kasvaksid rahvusvaheliselt tõsisteks tegijateks. Kasv ja areng ei sünni iseenesest, see eeldab investeeringuid.

Sotsiaaldemokraatide majanduspoliitika sisuks on kompromissitu keskendumine investeeringutele. Erinevalt tänastest valitsuserakondadest ei pane me investeeringuid pausile.

Nasdaqi majanduslike võimaluste indeksi järgi, mis hindab riikide pikaajalise majanduskasvu eeldusi, on meie majanduse vundament tugevam, kui sisemajanduse kogutoodangu numbrid näitavad.

See tähendab, et kui võtta arvesse töötajate oskusi ja võimalusi tööturul, turgude ja institutsioonide toimimist ning majanduskeskkonna ennustatavust ning ettevõtete innovatsioonivõimekust, võiks Eesti olla tulevikus praegusest märksa jõukam. Puudu on aga just investeeringutest.

See tähendab, et meil on vaja oluliselt parandada ettevõtete ligipääsu kasvukapitalile ja luua paremad tingimused Eesti inimeste säästude, sealhulgas pensionifondide vahendite, kodumaistesse ettevõtetesse investeerimiseks.

Meie jõudmine maailma innovatsiooniliidrite hulka eeldab investeeringuid teadus- arendustegevustesse, inimeste teadmistesse- ja oskustesse, protsesside paremasse korraldamisse ja automatiseerimisse ning taristusse ja ettevõtluskeskkonda. Aga see eeldab ka kapitaliinvesteeringuid suure kasvupotentsiaaliga uusi tehnoloogiaid arendavatesse ja rakendavatesse ettevõtetesse.

Siin saab ja peab riik olema suunanäitajaks, usaldusväärsuse sümboliks ning aitama kaasinvestori ja kliendina riske maandada.

Palju õnne sõbrad! Palju õnne Skeleton! Eesti on saanud taas ükssarviku võrra rikkamaks!

Ka Skeletoni eduloos on Eesti riik etendanud üksjagu olulist rolli. Aidates maandada äririske ning andes kasvuambitsioonidele hoogu.

Eesti kolmekümne kõige kõrgema turuväärtusega tehnoloogiaettevõtte hulgas on seitse kaitsetööstusettevõtet. Enam kui ühestki teisest valdkonnast. Ka kaitsetööstuse areng ei oleks võimalik riikide poolse nõudluse, investeeringute ja regulatiivse keskkonnata. Sarnane lugu on energeetika, meditsiinitehnoloogia ja andmekeskustega.

Arukas peremees paneb ka kehval kevadel kartuli maha. Sest vastasel juhul pole sügisel midagi hamba alla panna. Paremal juhul saab aga kõhu täis oma pere ning jätkub teistelegi.

Sarnane on lugu strateegiliste investeeringutega. Majandusse tehtud investeeringud maksavad tagasi võlga ning kasvatavad tootlikkust ja loovad uut väärtust.

Just seetõttu on tänaste valitsuserakondade jutt investeeringute pausile panekust mitte pelgalt vastutustundetu ja lühinägelik, vaid peegeldab ka valitsuserakondade käega löömise meeleolu.

Üks markantsemaid näiteid on see, kuidas riigi eelarvestrateegias jäi SmartCapile plaanitud 460 miljonist alles vaid 12 miljonit. Sellega kärbiti oluliselt Eesti riskikapitali turgu ning ambitsioonikate ja innovaatiliste ettevõtete rahvusvahelise kasvu plaane.

Sellele mõeldes paistab, et valitsus ei ole lahkunud mitte ainult maapiirkondadest, vaid ka ettevõtluspoliitikast.

Kompromissitu keskendumine investeeringutele ei ole vaid küsimus üksikutest ettevõtetest või valitud tšempionidest.

Vaadakem kasvõi Taani näidet, kuidas eriliste eeldusteta, meiega sarnane väikeriik, on jõudnud maailmariikide konkurentsivõime absoluutsesse tippu.

Riiklikud hästi läbimõeldud ning ambitsioonikad kaasinvesteeringud on loonud Taanis tipptasemel tööstusharusid ja ettevõtluse ökosüsteeme. Olgu selleks biotehnoloogia ja farmaatsiatööstus, taastuvenergeetika ja rohetehnoloogia, merendus- ja logistika või põllumajandus- ja toidutööstus.

Samuti on Taani riik seisnud hea selle eest, et lisaks investeeringutele oleksid olemas muud võtmesektorite arengut ja kasvu toetavad eeldused. Neist üks olulisemaid on vajalike spetsialistide olemasolu. Haridus.

Me ei tohi kunagi unustada, et ettevõtlikkuse kõrval on Eesti edu olnud rajatud meie inimeste teadmistele, oskustele ning maailmatasemel haridusele. Just haridus on vundament, millele oleme rajanud oma digiriigi, tehnoloogiaettevõtted ning rahvusvahelise maine. Meie PISA tulemused on maailma paremate hulgas ning hariduskulutused suhtena SKPsse maailmas esikümnes.

Üleilmse innovatsiooniindeksi järgi asume maailma riikide hulgas seitsmeteistkümnendal kohal. Samas, Šveitsi Ärikooli IMD talentide uuringu järgi asume tööjõu kättesaadavuse poolest maailmas kuuekümne viiendal kohal.

Ning töötajate finantsteadmiste ning rahvusvahelise kogemuse kategoorias viiekümne neljandal kohal. Ning juhtimiskompetentside poolest viiekümne kolmandal kohal.

Tööjõu nappus on üks meie olulisemaid arengupiiranguid. Ka demograafilised arengud ei räägi meie kasuks. Kui tahame paremini elada, peavad kahekümne aasta pärast kaks korda väiksemad põlvkonnad looma tänastest rohkem väärtust. See tähendab, et peame inimeste töö väärtuse mitmekordistama.

See on tõsine, kuid mitte võimatu ambitsioon.

Eesti juhtimisvaldkonna uuring 2026 tõdeb, et ettevõtete edu sõltub aga üha enam juhtide teadlikust tegutsemisest.

Meie ettevõtete tänase digitaliseerituse ja automatiseerituse tase on veel madal ja tehisaru rakendavad tulemuslikult vaid vähesed. Seetõttu peame tulevikuhariduses ühendama tehnoloogiateadlikkuse, probleemilahenduse oskused ja inimesetundmise.

Haridus on ja jääb meie konkurentsivõime olulisimaks eelduseks.

Kuid ka seda ei näi tänased valitsuserakonnad mõistvat. Kuidas muidu selgitada tuhandete noorte kõrgkooli ukse taha jätmist. Eraldades ülikoolidele vaid viiendiku lubatud vahenditest, kõrghariduse tagamiseks viimastele suurtele põlvkondadele.

Lisaks kapitaliinvesteeringutele ja haridusele on meie majandusarengu vältimatuks nurgakiviks taskukohane, puhas energia.

Me ei saa loota uute tööstuste rajamisele ega suurematele investeeringutele, kui ettevõtted ei saa olla kindlad elektri hinnas ja kättesaadavuses.

Riigijuhi otsustusjulguse puudumise tõttu seisavad senini plaanid, mis looksid kindluse uute energiatootmisvõimsuste rajamiseks. Samal ajal investeerib näiteks Leedu jõuliselt oma elektritootmisse, kuigi Eestis on põhimõtteliselt valmis kolm meretuulepargi planeeringut. Kui jätkame otsustamatult, jäämegi sõltuma imporditud elektrist. Importelekter viib meie majandusest aga igal aastal välja sadu miljoneid eurosid, selle asemel, et luua siin töökohti ja uut jõukust.

Anne Sullingu ja Erkki Raasukese koostatud välisinvestorite energiataristuinvesteeringute analüüs sedastab, et ilma valitsuse garantiideta sedavõrd suuri investeeringuotsuseid energeetikas ainult turupõhiselt ei tehta.

Investorid vajavad riigilt selget pikaajalist energiaplaani, kindlust ja riskide maandamise skeeme, et erakapital saaks vajalikud miljarditesse ulatuvad investeeringud teha.

Eesti energeetikadebatti halvab ka ideoloogiline laetus, mis suuresti on seotud populismi kasvuga poliitikas. Konservatiivsed erakonnad räägivad energeetikast pooltõdesid. Mitte majanduspõhiselt, vaid protestiloogikas.

Nende käsitluses on taastuvenergia lahendused peaaegu ainukesed, mis suurinvesteeringutena vajavad maksumaksja panust. Kuidas nad kavatsevad aga rajada miljardeid eurosid maksvad põlevkivikatlad või veel kallima tuumajaama, ilma sellesse investeerimata, on jäänud senini arusaamatuks.

Sotsiaaldemokraadid lähtuvad oma energeetikaplaanis investeeringutest, mis on majanduslikult kõige soodsamad. Oleme oma seisukohad kujundanud pikaajaliselt Kliimaministeeriumi, Rohetiigri, SEI Tallinna ja turuosalistega partnerluses. Meie energiaplaan koos arvutustega on leitav sotsid.ee/energia

Head kuulajad!

Eesti majanduse järgmine arenguhüpe eeldab aga veel üht põhimõttelist muutust. Peame hakkama nägema kogu Eesti arengutvõimaluse, mitte tüütu kohustusena.

2024. aastal loodi 75% Eesti sisemajanduse kogutoodangust Harju- ja Tartumaal. Ülejäänud kolmeteistkümne maakonna arvele jäi vaid veerand Eesti majandusest. Üheteistkümne maakonna panus jäi alla kolme protsendi.

Ka tasuvad töökohad koonduvad üha enam kahte keskusesse. Kui 2011. aastal asus Tallinnas ja Tartus 43% Eesti töökohtadest, siis kümme aastat hiljem juba 52%. Juhtide ja tippspetsialistide töökohtadest paikneb neis kahes linnas 63% ning kutse-, teadus- ja tehnikaalastest töökohtadest koguni 77%.

Seniste arengute jätkudes võib aastaks 2050 väheneda 41 omavalitsuse elanike arv enam kui veerandi võrra ning üheksas omavalitsuses koguni üle poole.

Need ei ole pelgalt regionaalarengu näitajad, vaid peegeldavad Eesti kasutamata majanduslikku potentsiaali.  Meie inimeste teadmised, oskused ja ettevõtlikkus ei leia piisavalt rakendust, sest võimalused oma võimetele vastavat tööd teha on koondunud liiga kitsale territooriumile.

Eesti jõukuse kasvu eeldused on märksa paremad, kui seame eesmärgiks tasuvate töökohtade loomise kõikjal Eestis. Kui seni on regionaalarengust räägitud valdavalt kui kulust või ühiskondlikust missioonist, siis julgustan nägema regionaalarengut majanduskasvu võimendajana.

Eesti majanduskasv on seda suurem ja kiirem, mida paremini suudame realiseerida iga maakonna tootlikkuspotentsiaali.

Kui tasuvad töökohad koonduvad vaid kahte suuremasse keskusesse, teevad paljud inimesed lihtsamat tööd, kui nende võimed lubaksid. Teised kulutavad tarbetult suure osa oma ajast ja sissetulekust transpordile, kuigi see raha võiks elavdada kohalikku majandust.

Viimasel ajal on palju räägitud ettevõtlust takistavast bürokraatiast ja tarbetust ülereguleerimisest. Kuid ettevõtluse arengut piiravad ka takistused, mis tulenevad investeeringu asukohast.

Võtame näiteks elektrienergia. Hädavajalik tootmissisend on Harjumaal märksa paremini kättesaadav kui paljudes teistes piirkondades. Uue tootmisettevõtte rajamisel võib elektrivõrguga liitumine tähendada ettevõtjale uue alajaama või koguni elektriliini ehitamise kinnimaksmist. Sellised kulud muudavad muidu perspektiivika investeeringu selles piirkonnas majanduslikult mõttetuks.

Riigi väärtuspakkumise oluliseks osaks saab olla ettevõtjatele tootmisvõimsuste rajamise tingimuste ühtlustamine kogu Eestis. Et investeeringu asukohta ei määraks mitte elektriliini kaugus, vaid ettevõtluse tegelik potentsiaal.

See on vaid üks näide, kuidas riik saab aidata investeerimisriske maandada ning kompenseerida piirkondade olemuslikult ebavõrdset konkurentsipositsiooni.

Investeeringutele keskendumine eeldab ka põhimõttelist muutust Euroopa Liidu vahendite kasutamisel.

Minu arvates peame seadma ettevõtluse arendamise regioonides Euroopa Liidu vahendite kasutamise üheks peamiseks prioriteediks.

See tähendab ka selgemat vahet ettevõtluse ja elukeskkonna arendamise vahel. Mõlemad on vajalikud, kuid kõrgema lisandväärtuse loomisele suunatud ettevõtlustoetustele peaksid õunapuuaedade ja matkaradade asemel kandideerima ennekõike keevitusrobotid, treipingid ja 3D-printerid.

Lugupeetud kuulajad!

Eesti ei saa endale lubada olukorda, kus vananeva ja väheneva tööealise elanikkonnaga riigis jääb suur osa inimeste oskustest ja teadmistest kasutamata üksnes seetõttu, et nende kodukohas puuduvad võimalused.

Kutsun meid üles nägema majanduskasvu võimalusi selles, et aidata kogu Eesti senisest rohkem väärtust looma. See ei ole pelgalt regionaalpoliitika. See on majanduspoliitika, mille eesmärk on kasvatada Eesti tootlikkust, jõukust ja konkurentsivõimet.

Head sõbrad!

Lõpetuseks tahan rääkida demokraatiast. Esmapilgul võib tunduda, et sel pole majandusega suuremat pistmist. Ometigi näeme, kuidas poliitilised ja majandussuhted maailmas üha enam põimuvad.

Brexit. Ühendkuningriigi SKT on 6-8% madalam ning kaupade eksport on täna ca 30% väiksem kui oleks olnud ilma Euroopa Liidust lahkumiseta. Investeeringud 12-18% madalamad, kui võrdlusriikidel.

Saksamaa populaarseim partei, parempopulistlik AFD soovib sanktsioonide lõpetamist ning Euroopa sõltuvuse taastamist vene gaasist. Meenutan, et see sõltuvus läks ainuüksi 2022. aastal Saksamaa valitsusele leevendusmeetmetena maksma 100 miljardit eurot ning Saksamaa majandus ei ole tänaseni taastunud.

Prantsusmaa võimalik tulevane president, parempopulistide liider Marie Le Pen tunnustas Krimmi annekteerimist ja lubab piirata Euroopa ühisturgu.

Rääkimata ühendriikide presidendist, kes peab pidevalt üle maailma tollisõdu ja on paisanud segamini üleilmsed energiatarned ning lubab ülepäeviti lüüa kopa maasse kus iganes pähe tuleb.

Populismi käilakujud pole aga mitte põhjus, vaid sümptom. Nad on üha süveneva ebavõrdsuse, ilmajäetuse tunde ja lootusetuse tagajärg.

Demokraatia ei püsi, kui valdav osa ühiskonnast tajub, et süsteem töötab ainult väheste heaks. Asjatundlikku majandus- ja investeerimispoliitikat pole võimalik ajada, kui raevunud rahvas on tänavatel. Kui inimesed tunnevad, et nad ei saa riigis loodud rikkusest osa ja nende perel läheb halvasti, siis kaob usaldus ning nad pöörduvad oma riigi vastu.

Nad toetavad erakondi, kes lubavad demokraatia lõhkuda, lootes, et igasugune muutus on parem, kui tänane ühiskonnakorraldus koos inimeste põhiõiguste ja majandusvabadustega.

Just seetõttu peab majanduspoliitikal olema ka selge ühiskondlik mõõde ja sihid.

Head sõbrad!

Kohalikel valimistel lubasime, et meie sihiks on pealinn, mis on nagu Kopenhaagen, mitte Minsk. Paraku juhtus Tallinnas nii, et muru on küll niidetud, aga investeeringud pandi pausile.

Kahjuks ei erine ka tänase valituse kurss pealinnast. Ettevõtted küll pingutavad, aga investeeringud on pandud pausile.

Ülikoolid uurivad ja õpetavad, aga investeeringud on pandud pausile. Põlva- ja Pärnumaa kogukonnad  annavad endast parima, kuid investeeringud on pandud pausile. Demokraatia Eestis veel püsib, kuid lootus paremale tulevikule on pandud pausile.

Sotsiaaldemokraatide majanduspoliitika on vastupidine.

Me keskendume kompromissitult investeeringutele.

Me vaatame optimistlikult tulevikku ja panustame  paremale tulevikule.

Me näeme võimalusi, mitte takistusi.

Me ei löö käega, ega hoia kinni vanadest dogmadest.

Me lubame, et ei niida pelgalt muru, vaid ehitame tulevikku.

Meie sihiks on Kopenhaagen, mitte Minsk!