Arukas peremees paneb ka kehval kevadel kartuli maha. Sest vastasel juhul pole sügisel midagi hamba alla panna. Nii tuleb hinnata ka tänaseid majanduspoliitilisi otsuseid: mitte ainult järgmise aasta eelarveseisu, vaid Eesti tootlikkust ja jõukust kümne või kahekümne aasta pärast.
Eesti arenguhoog on raugenud ning paljud senised majanduspoliitilised veendumused vajavad ümbervaatamist. Maailm meie ümber on muutunud. Tehnoloogia kiire areng loob uusi võimalusi, kuid turg üksi ei lahenda kõiki probleeme. Strateegiliste investeeringute puhul saab ja peab riik olema suunanäitaja, usaldusväärne partner ning aitama kaasinvestori ja kliendina riske maandada. Kui soovime järgmist arenguhüpet, ei saa Eestis investeeringuid pausile panna. Seepärast on sotsiaaldemokraatide majanduspoliitika sisuks kompromissitu keskendumine investeeringutele.
Nasdaqi majanduslike võimaluste indeksi järgi, mis hindab riikide pikaajalise majanduskasvu eeldusi, on meie majanduse vundament tugevam kui sisemajanduse kogutoodangu numbrid näitavad.
See tähendab, et kui võtta arvesse töötajate oskusi ja võimalusi tööturul, turgude ja institutsioonide toimimist ning majanduskeskkonna ennustatavust ning ettevõtete innovatsioonivõimekust, võiks Eesti olla tulevikus praegusest märksa jõukam. Puudu on aga just investeeringutest. Nii rõhutas ka äsja Eestis käinud OECD peasekretär Mathias Cormann intervjuus Delfile, et „suurema tootlikkuse saavutamiseks tuleb investeerida – parematesse seadmetesse, tehnoloogiasse ja oskustesse“.
Investeeringust loobumisel on kõrge hind
Arenguhüppeks ei piisa sellest, et luuakse palju uusi ettevõtteid. Eelkõige peavad ettevõtted, kellel on end tõestanud toode või teenus, kasvama rahvusvahelisteks tegijateks. See eeldab paremat ligipääsu kasvukapitalile ja võimalusi investeerida Eesti inimeste sääste, sealhulgas pensionifondide vahendeid kodumaistesse ettevõtetesse.
Eesti 30 väärtuslikuma tehnoloogiaettevõtte seas on seitse kaitsetööstusettevõtet. Ka kaitsetööstuse areng ei oleks võimalik riikide nõudluse, investeeringute ja sobiva regulatiivse keskkonnata. Sarnane lugu on energeetika ja meditsiinitehnoloogiaga.
Raske on mõista, miks riigi eelarvestrateegias jäi SmartCapile plaanitud 460 miljonist eurost alles vaid 12 miljonit. Sellega kärbiti Eesti riskikapitalituru võimalusi toetada ambitsioonikate ettevõtete rahvusvahelist kasvu. Investeeringutest loobumisel on samuti hind: tegemata jäävad projektid, töökohad ja tulevane maksutulu.
Haridus on investeering tootlikkusse
Ettevõtlikkuse kõrval on Eesti edu rajatud inimeste teadmistele, oskustele ja maailmatasemel haridusele. Just haridus on vundament, millele oleme rajanud digiriigi ja tehnoloogiaettevõtted.
Üleilmse innovatsiooniindeksi järgi oleme maailma riikide hulgas 17. kohal. Samas oleme IMD talentide uuringu järgi tööjõu kättesaadavuse poolest alles 65. kohal. Tööjõu nappus on üks meie olulisemaid arengupiiranguid. Ka demograafilised arengud ei räägi meie kasuks. Kui tahame paremini elada, peavad kahekümne aasta pärast poole väiksemad põlvkonnad looma tänasest rohkem väärtust.
Seepärast tuleb töö tootlikkust mitmekordistada. Meie ettevõtete digitaliseerimise ja automatiseerimise tase on veel madal ning tehisaru rakendavad tulemuslikult vaid vähesed. Seetõttu peame tulevikuhariduses ühendama tehnoloogiateadlikkuse, probleemilahendusoskused ja inimesetundmise.
Haridus on ja jääb meie konkurentsivõime olulisimaks eelduseks. Seepärast on raske õigustada valitsuse otsust jätta tuhanded noored (viimastest?) suurtest põlvkondadest kõrgkooli ukse taha. Nimelt eraldab valitsus riigieelarvega ülikoolidele vaid viiendiku lubatud lisarahast ning loobub lühinägelikult haridusse investeerimisest.
Energiainvesteeringuid ei saa lõputult edasi lükata
Lisaks kapitalile ja haridusele on majandusarengu vältimatu nurgakivi taskukohane, puhas energia. Me ei saa loota uute tööstuste rajamisele, kui ettevõtted ei saa olla kindlad elektri hinnas ja kättesaadavuses.
Eestis on põhimõtteliselt valmis kolme meretuulepargi planeeringud, kuid otsused, mis looksid kindluse uute tootmisvõimsuste rajamiseks, venivad. Samal ajal investeerib näiteks Leedu jõuliselt oma elektritootmisse.
Anne Sullingu ja Erkki Raasukese koostatud energiataristuinvesteeringute analüüs sedastab, et niivõrd suuri investeeringuotsuseid ei tehta ainult turupõhiselt. Investorid vajavad riigilt energiaplaani ja riskide maandamise skeeme, et erakapital saaks vajalikud, miljarditesse ulatuvad investeeringud teha. Eesti energeetikadebatti halvab ka ideoloogiline laetus, mis suuresti on seotud populismi kasvuga poliitikas. Konservatiivsed erakonnad räägivad energeetikast pooltõdesid. Mitte majanduspõhiselt, vaid protestiloogikas. Sotsiaaldemokraadid seevastu lähtuvad investeeringutest, mis on majanduslikult kõige soodsamad.
Kogu Eesti on majanduskasvu võimalus
2024.aastal loodi 75 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust Harju- ja Tartumaal. Ülejäänud kolmeteistkümne maakonna arvele jäi vaid veerand. Kui 2011. aastal asus Tallinnas ja Tartus 43 protsenti Eesti töökohtadest, siis kümme aastat hiljem juba 52 protsenti.
Need regionaalarengu näitajad peegeldavad Eesti kasutamata majanduslikku potentsiaali. Inimeste teadmised ja oskused ei leia piisavalt rakendust, sest võimalused oma võimetele vastavat tööd teha on koondunud liiga kitsale territooriumile.
Võtame elektrienergia. Uue tootmisettevõtte rajamisel võib elektrivõrguga liitumine tähendada ettevõtjale uue alajaama või koguni elektriliini ehitamise kinnimaksmist. Sellised kulud võivad muuta muidu perspektiivika investeeringu majanduslikult mõttetuks. Riik saab aidata ühtlustada tootmisvõimsuste rajamise tingimusi kogu Eestis.
Peame seadma ettevõtluse arendamise piirkondades Euroopa Liidu vahendite kasutamise üheks peamiseks prioriteediks. Kõrgema lisandväärtuse loomisele suunatud toetustele peaksid õunapuuaedade ja matkaradade asemel kandideerima ennekõike keevitusrobotid, treipingid ja 3D-printerid. Ettevõtlustoetuste eesmärk peab olema tootlikkuse kasv.
Investeeringud ja usaldus käivad koos
Majanduspoliitikal peab olema ka selge ühiskondlik mõõde. Demokraatia ei püsi, kui valdav osa ühiskonnast tajub, et süsteem töötab ainult väheste heaks. Kui inimesed tunnevad, et nad ei saa riigis loodud rikkusest osa, kaob usaldus. See kahjustab ka investeerimiskeskkonda.
Kompromissitu keskendumine investeeringutele ei tähenda, et iga projekt vääriks rahastamist. See tähendab, et otsuste tegemisel tuleb hinnata nii investeeringu maksumust kui ka selle tegemata jätmise tagajärgi. Hariduse, kapitalituru, energeetika ja piirkondliku ettevõtluse areng on omavahel seotud. Ühe valdkonna nõrkused piiravad teiste võimalusi.
Arukas peremees paneb ka kehval kevadel kartuli maha. Sest vastasel juhul pole sügisel midagi hamba alla panna. Nii tuleb hinnata ka tänaseid majanduspoliitilisi otsuseid: mitte ainult järgmise aasta eelarveseisu, vaid Eesti tootlikkust ja jõukust kümne või kahekümne aasta pärast.
Lauri Läänemets: sotsiaaldemokraatide majanduspoliitika on kompromissitu investeerimine

