Tallinna võimuliidu sünd on Eesti poliitikas märgilise tähendusega, sest seni võis pealinna koalitsioonide puhul rääkida pigem ajutistest huvide kokkupuutepunktidest. Nüüd on sündinud midagi enamat – püsiv poliitiline liit, mis meenutab oma olemuselt Saksamaa CDU/CSU tandemit. Seal, nagu teada, tegutseb CDU üle riigi, samas kui CSU on juurdunud Baierisse. Nende koostöö on kestnud aastakümneid ja neil on ühine parlamendifraktsioon. Midagi sarnast näeme nüüd Eestis: Isamaa tegutseb üle Eesti, Keskerakond on Tallinna keskne jõud ning strateegiliselt on nad seotud nii täna kui 2027 parlamendivalimistel.
Formaaljuriidiliselt on tegemist Tallinna koalitsioonileppega, ent sisuliselt on sündinud poliitiline liit, mis ulatub kohaliku tasandi piiridest kaugemale. 2027. aasta Riigikogu valimisteks tähendab see, et valijal pole enam valikut “kas Isamaa või Keskerakond”, sest reaalselt saab mõlemad. Poliitiline vastutus, kuvand ja võimalik edu või ebaedu jagatakse kahe peale. See on olnud kahtlemata üks Isamaa peamisi strateegilisi põhjusi liiduks Keskerakonnaga – saada endale tugev positsioon pealinna poliitilisel maastikul ning kindlustada Urmas Reinsalu peaministriks saamine.
Ent see sillake on ühesuunaline ning tagasiteed enam pole. Nimelt on kokku lepitud 2+2 linnapea mudel, kus kaks esimest aastat juhib linna Isamaa ja kaks järgmist Keskerakond. Seda on reklaamitud eriti demokraatliku ja partnerlust rõhutava sammuna, kuid tegelikult muudab see Isamaa pantvangiks. Linnapea tooli üleandmise kokkulepe on selgesõnaline. Kui just vääramatu jõu klauslit mängu ei tooda, on Isamaa end kätest ja jalgadest sidunud. Ka siis, kui kahe aasta pärast on poliitiline olukord muutunud, toetus kadunud või Keskerakond läheb oma huvidega risti vastu Isamaa põhimõtetele, tuleb lubadus täita.
Lubaduse murdmine tähendaks ebausaldusväärsuse templit, aga lubaduse täitmine iga hinna eest võib tähendada valija silmis põhimõtete ohverdamist. See on olukord, kus ükskõik, mida tehakse, kaotatakse midagi.
2+2 mudeli puhul jäetakse sujuvalt rääkimata muidugi ka see, et linnapea kõrval on siiski tähtsad ka abilinnapead ning linnaosa vanemad. Täna, mil Isamaa saab linnapea koha, maksimeerivad keskerakondlased oma sisemisi otsuseid, nagu armastab öelda Reinsalu, ning kahtlemata nõutakse endale rohkem abilinnapeakohti ning linnaosasid.
See ei tähenda mitte ainult seda, et peatne linnapea hakkab tööle Keskerakonna domineeritavas linnavalitsuses, vaid ka seda, et kahe aasta pärast peaks ümber vahetama mitte ainult linnapea, aga ka väga palju teisi ametikohti. Seega kui jutt on stabiilsusest ja pikaaegsest visioonist, demokraatia pidupäevast, peab erakondade usaldus olema jäägitu ning seisukohad tõesti väga sarnased. Vastasel juhul saab segadus olema suur, kui üks pool valmistub teisele tooli loovutama. Poliitiline vastutus muutub hoopis hajusaks.
Isamaa on seega teinud strateegiliselt nutika, kuid riskantse käigu. Nad on saanud Keskerakonna kõrval koalitsioonipartneri, kes annab neile pealinnas reaalse võimupositsiooni ning tagab Urmas Reinsalule peaministrikoha. Tänaste reitingute järgi on kahel erakonnal kahepeale riigikogus hääled koos. Muidugi on pikk tee minna, kuid veretilgad on risti peal antud. Kui liit osutub edukaks, võib see kujuneda Eesti oma CDU/CSU mudeliks – konservatiivne jõud, mille üks tiib on riiklik, teine pealinnakeskne. Kui aga suhe kisub hapuks, võib sellest saada keti asemel ankur, mis tõmbab mõlemad erakonnad põhja.