Jeffrey Epsteini toimikute avalikustamise järel on kindlasti selge see, et kindel ei saa milleski olla. Lõplikuks tõeks võib pidada vast vaid seda, et inimeste usaldus on saanud tugeva löögi ja seda põhjusega. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid riikides üle kogu maailma. See, mis algas aastaid tagasi vandenõuteooriana, on kasvanud looks, mis puudutab võimu, raha, vaikimist ja jõhkrat ärakasutamist.
Tulevärk ei käi ammu enam ainult USAs, kus tunnistusi on lubanud anda muu hulgas endine USA president Bill Clinton. Epsteini lähim kaastööline Ghislaine Maxwell ei ole veel suud avanud, oodates parimaid diile. Osa USA kongresmenidest on oma frustratsioonis lubanud avaldada tsenseerimata dokumente.
Samal ajal on enam kui usutav, et redigeerimata materjale omavad ka mitmed julgeolekuasutused üle maailma, valmis neid jätma avaldamata või tegema seda neile sobival hetkel ja vajadusel. Dokumente on miljoneid. Need on osaliselt tsenseeritud, lünklikud ja avaldamata. Seoseid on palju, nimesid veel rohkem.
See teeb olukorra paljudele ebamugavaks. Keegi ei saa täna kindlalt öelda, kes lõpuks jääb varju ja kes mitte. Ja mida rohkem detaile lisandub, seda raskem on uskuda lihtsaid ja kiireid selgitusi. Rääkimata sellest, et ühiskond ei aktsepteeri tõdemusega, et tehtud on piisavalt ja nüüd võib eluga edasi liikuda.
Uurimised käivad ka meile väga lähedal asuvates riikides, sealhulgas monarhiates, valitsuste ja ärieliidi tasandil. Baltikumis on Eesti praegu ainus riik, kus Epsteini toimikute põhjal menetlust ei ole alustatud. See ei tähenda, et me saame täna siin punkti panna. Heal juhul pigem koma.
Iseenesest on meil põhjust olla ju ettevaatlikult tänulikud, et Eestit on seni mainitud vähe ja umbmääraselt. Kuid see ei pruugi olla lõplik tõde, kui dokumendid on osaliselt avaldamata ja uurimised alles käivad.
Sotsiaaldemokraadid esitasid siseministrile arupärimise. Kas ka Eestis võis olla võimalikke ohvreid, kaastöölisi või julgeolekuriske, mida me täna veel ei näe? Olukorras, kus teave on killustatud ja uurimised alles käivad, ei saa piirduda oletustega. Kaitsepolitseiamet on öelnud, et praegu nad põhjust ei näe. See aga ei tähenda, et me ei peaks nendel teemadel ka Eestis kätt pulsil hoidma.
Õudne ei ole ainult see, mis tegelikult võis toimuda ja mis ulatuses, vaid ka see, kui avalikuks tulnule vastatakse vaikimise, leiguse või üleolekuga. Tegevusetus annab signaali, et tõsised kahtlused ja võimalikud ohvrid ei vääri tähelepanu. Selline suhtumine õõnestab usaldust veelgi.
Kui inimesed näevad, et tõsiseid kahtlusi kas naeruvääristatakse või vaikitakse maha, tekib tunne, et tõde ei olegi oluline. Ja see on pinnas, kus kahtlus, küünilisus ja usaldamatus kiiresti kasvavad. Just seepärast peame olema valmis neid dokumente arutama ja analüüsima. Selge sõnumina, et me ei vaata kõrvale. Vastasel juhul teeme endale karuteene ja kindlustame selle, et järgmine kord ei usu enam keegi institutsioone ega üksteist.
Andre Hanimägi: me ei saa rahulduda oletusega, et pedofiili haare siia ei ulatunud