Mõni aeg tagasi kirjutas hea tuttav sotsiaalmeedias ahastava postituse kokkupuutest Tartu linnaametnikuga. Nagu ta ise väljendas, pani linnavalitsusest tulnud kantseliitlik kiri ta nutma, ärritas ja tegi nõutuks. Postituse lõpetas ellujääja toonis: «Jah, olgu. Ma saan ka sellega hakkama. Nagu ma alati olen saanud. Pean saama. Aga kustkohast tuleb arusaamine ametnike peadesse, et inimene, näiteks puudega ka veel, elabki vaid söögist-joogist. Ta ei vaja riideid, jalanõusid, tualettvahendeid?»
Ta on pime naine, kelle igapäevaseid toimetusi aitab korraldada juhtkoer. Oluline on rõhutada, et juhtkoer ei ole lemmikloom, vaid nägemispuudega inimese saatja liikumisel ja igapäevatoimingutes ning selle kõrval ka sõber ja vaimse tervise tugi. Kindlasti on juhtkoer pimedale ka võimalus märksa iseseisvamalt hakkama saada ilma, et sõltuda linna sotsiaaltöötajate või sõprade abist. Pääs maailma, sest linnaruumis üksi liikumiseks on juhtkoer usaldusväärsem tugi kui valge kepp ja sisemine kompass.
Aastaid on Tartu linn toetanud juhtkoerte toidukulu katmist, kuid sellest aastast on kurjakuulutavad kärpekäärid otsustanud, et sedagi toetust tuleb anda vaid vajaduspõhiselt.
Kuigi linn läbi ametnikusuu igas kirjas abivajajale stamplausena kinnitab «Tartu linn toetab jätkuvalt abivajajaid, kuid edaspidi hakkab abi osutamine sõltuma inimese sissetulekutest», jagub uue korra järgi toetust vaid neile, kel jääb peale eluasemega seotud kulude alles vähem kui 300 eurot ning pole muud vara. Seejuures tuleb arvestada, et juhtkoer ei ole mitte pereliige või ülalpeetav, vaid ka tema toit tuleb selle 300 euro sisse mahutada. Valdavalt juhtkoeraks olevad labradorid on aga suured koerad, kes vajavad rohkem toitu kui sülekoerad.
Vajaduspõhisuse põhimõtte rakendamine ei ole lihtne. Linn menetleb! Eestkoste spetsialist võtab vastu taotluse, küsib lisaks dokumente eluaseme ja selle kulude kohta, koeratoidu arveid kuude kaupa ning pikema perioodi pangaväljavõtte.
Abivajaduse selgitamiseks hakkab seda rida-realt analüüsima ning küsima pöördujalt lisaks eluasemekulude ja üüritingimuste täpsustamisele küsimusi stiilis: «Pangakonto väljavõttes kajastub väljamaksetena. Palume eeltoodud väljaminekute kohta anda täpsem ülevaade, mille jaoks need kulutused on tehtud ja mis põhjusel ei kasuta Te oma rahalisi vahendeid iseendaga seotud kulude katteks?» Või: «Samuti olete Te teinud igakuiselt 40- ja 20-euroseid makseid oma kogumishoiustele. Palume edastada mõlema hoiuse kohta pangaformaadis dokumendid, kui palju on sinna raha kogunenud.» Sest paraku on kogumishoius, kuhu toetustest sõltuva sissetulekuga pime kogub varusid koera ootamatute ravikulude jaoks, ametniku silmis pelgalt vara, s.t võimalik põhjus jätta ta toetuseta.
Võtke lihtsalt oma pangaväljavõte, andke sõbrale ning andke talle juhis objektiivselt välja selgitada, kas te olete abivajaja! Siseaudiitorina, kes teab, et avalike teenuste põhiolemus on inimkesksuses, pöördusin näite ülevaatamise sooviga linna siseauditi üksusesse.
Paraku tabas vastus mind sama suure hämminguga – pikk paragrahve täis tekst kinnitas, et kõik olla toimunud õiguspäraselt ning ametniku kirjastiil olnud neutraalne.
Jah, see võib ju ollagi JOKK, kuid kärpekäärid ei tohiks ära lõigata elementaarset inimlikkust ja pakkuda abi asemel alandust.
Mida teevad teised omavalitsused? Pärnu maksab juhtkoera omanikule 65 eurot kuus. Tallinnal on juhtkoera pidamise toetus 165 eurot kvartalis, mille eelduseks vaid avaldusega antav teave kinnitamaks puude olemasolu ja koera ettevalmistust juhtkoeraks olemiseks.
Juhtkoerte kasutajate ühingu andmetel polegi Tartu kõrval ühtki teist omavalitsust, kes kulutaks omavalitsuse ametniku ja abivajaja aega paberite sortimiseks ja vaagimiseks.
Tartus on praegu vaid kaks pimedat, kel on juhtkoer. Kumbki sel aastal toetust ei saa, et nende juhtkoer – hädavajalik abiline nende elus – saaks toidetud. Linna hinnangul peavad nad seda tegema oma kõhu arvelt.