Meie ühiskond peegeldub oma linnades ja lapsed – või nende puudumine – peegelduvad omakorda linnaruumis. Kõnniteede laiuses, liikluse kiiruses, mänguväljakute kvaliteedis ja ligipääsetavuses, asutuste ja teenuste turvalises ja lastesõbralikus disainis, selles, kas laps on kultuuriüritustele oodatud või seal lihtsalt talutud.
Mitte kõik inimesed ei saa või ei taha lapsi, see on enesestmõistetav. Ent kui mõtleme kogukonna kestlikkusele, peame küsima: kas need, kes soovivad peret luua, saavad seda teha? Ja kas linn, mille nad oma koduks valivad, toetab neid või paneb igal sammul ette nähtamatuid, ent tajutavaid tõkkeid?
Kõigepealt tuleb öelda, et keegi ei sünnita kampaania ega kavala kommunikatsiooniplaani tulemusel ega sünnitoetuse pärast. Tulevikku puudutavad otsused sünnivad oleviku turvatundest. Nii lihtne – ja nii keeruline – see ongi. Ja Tartul, muide, on turvalise elukeskkonna loomiseks kõik eeldused. Küsimus on, kas on ka püsivust ja tahet.
Sageli räägitakse sündimusest justkui pere siseasjast, aga otsus laps saada ei sünni vaakumis. See sõltub elukohast, naabruskonnast, sellest, milliseid prioriteete linnaruum peegeldab ja kui turvalisena mõjub ümbritsev kogukond. Lapsevanem ei otsi luksust, ta otsib toimivat turvalisust.
See tähendab:
Linnaruumi, kus lapsevanker ei jää kõnniteeprakku kinni ja kus ehitustarade vahel või olematutel kõnniteedel pole vanaemal tarvis teha ekstreemretke koos käekõrval kakerdava mudilasega.
Lastehoiuvõrku, mis ei tähenda lapsevanema igahommikust ringreisi, vaid arvestab linna struktuuri, erasektori panust. Linn peab vaatama üle koostööpõhimõtted erasektoriga, et tagada kodulähedane lasteaiakoht ka Ihastes, Kvissentalis või Supilinnas.
Kultuuri, kus lapsed pole avalikus ruumis «talutud kaaslased», keda linna üritustel heal juhul vaid suhkruvati, jääjoogi ja viieeurose batuudiga peibutatakse (ja siis valitud üritustel vooruspoosetamise korras nende müüki piiratakse), vaid kui kodaniku varased versioonid ja kogukonna liikmed, kellele pakutakse sisulisi, kättesaadavaid ja kultuurseid meelelahutusvõimalusi.
Linnakeskkonda, mis ei pea loodust trimmeri või lehepuhuriga korrigeeritavaks veaks, vaid elu eelduseks, kus aeglase liikluse tsoonid, metsikud haljasalad ja linna looduslikud servad ei ole märk hooletusest, vaid kliimateadlikust ja vastutustundlikust ruumiloomepraktikast.
Ei piisa sellest, et pered võiks siin elada. Jutt sellest, et Tartu «võiks sobida» peredele, on justkui kellegi kiuslik soovitus, et see mantel on sulle ehk suur, aga küllap sa sisse kasvad. Küsimus on tahtmises ja võimalustes. Kas inimesed tahavad Tartus elada? Kas nad saavad seda endale lubada? Ja kas nende lapsed tahaksid siia kunagi tagasi tulla?
Selleks on tarvis lammutada müüte: et kesklinn kuulub ärile, et haljasala on taandatav kulurida; et linnaservad on logistika- ja kaubanduspindade kolealad ja parkimisväljad; et pereelu tähendab taandumist maakonda; et äärelinnas elades peab peres olema auto; et autoga peab saama sõita mööda linna piirkiiruse piirimail.
Linn ei ole ainult haldusüksus ega asfaltiga ühendatud punktide kogum. Linn on kultuuriaparaat. Ja kui see aparaat näitab lapsevanemale, et «sinu aeg on möödas, nüüd toimub tõeline elu kusagil mujal», siis ei sünni mitte ainult vähem lapsi, vaid vähem lootust, et see linn üldse kellelegi tulevikus korda läheb.
Põlvkondade kohtumispaik peab olema planeeritud, mitte juhuslik. Noor inimene ei vali oma elu esimest iseseisvat kodulinna ainult töö või õpingute järgi, sama palju loeb tunne, kas ta on sinna oodatud. Tartu ei saa eeldada, et siinsed noored jäävad siia elama, kui nad pole kordagi tundnud, et linn neisse päriselt investeerib – mitte pelgalt teenuste, vaid ka reaalse ruumi andmisega.
Tartu vajab linna südamesse noorteparki, sellist ruumi, mis ei käsitle noorust kui vahepealset ooteaega, vaid elujõulist, avalikkusesse kuuluvat etappi. Park Emajõe ja Anne kanali vahel võiks olla just selline: aktiivse ja vaikse, sotsiaalse ja pelgliku nooruse kohtumispaik. Mitte järjekordne kontrollitud murulaik, vaid mitmekihiline linnaruumi tükk, kus kohtuvad ratturid, skeiterid ja luuletajad, kitarritinistajad ja vihased esseistid – ning nende kõrval vanavanemad, kel vaja jalutada, pingil istuda või lihtsalt inimesi vaadelda.
Teismeiga eluetapp, kui sageli vajatakse kõige enam avalikku ruumi, aga teismelised on kõige vähem sinna oodatud. Enamik parke on kas väikelastele või peredele mõeldud ja kaubanduskeskused, kuhu noored sageli kogunevad, ei täida vaimseid, sotsiaalseid ega tervislikke eesmärke. Noortepargi rajamine oleks seetõttu korraga sotsiaalne investeering, ruumilise õiguse taastamine ja tulevikusidemete loomine. See võiks olla Tartu kiigeplats – mitte ainult meelelahutuspaik, vaid eneseleidmise ruum, kus võiks tulla päriselt kokku see põlvkond, kelle nimel me linnapoliitikat kujundame.
Kui Tartu soovib olla linn, kus sünnib elu, peab ta olema linn, kus elu ka kestab, õitseb ja mille pinnasesse on hea juuri ajada.
Mida Tartu saab teha? Investeerida peredesse sama sihikindlalt kui ettevõtlusesse. Tugiteenuste kättesaadavus, turvalised ülekäigurajad seal, kus inimesed päriselt kõnnivad, hästi planeeritud pikapäevarühmad, mänguväljakud ning liikumis- ja puhkamisvõimalused kõikides linnaosades ja kõikidele vanuserühmadele. Need ei ole ninnu-nännu teemad, vaid majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse võti.
Saab luua linna, mis ei oota, et pered valguks maakonda või siirduks paratamatult pealinna, vaid mis ise tõmbab neid elukeskkonnana. Kus avalik ruum on mitte ainult ligipääsetav, vaid kutsuv ja toetav, ja kus oma kodu omamine ei ole vaid jõukurite privileeg.
Ükski linn ei saa rääkida peresõbralikkusest, kui kodu on muutunud luksuskaubaks. Elamupoliitika ei tohi jääda pelgalt turujõudude peegeldajaks, see peab olema tööriist linna elustruktuuri hoidmiseks. Kui korterite hinnad kasvavad kiiremini kui palgad ja üüriturg on reguleerimata, ei räägi me enam valikuvabadusest, vaid sundolukorrast.
Linn peab seisma selle eest, et inimestel oleks võimalik Tartus elada oma vajadustele vastavas eluruumis, olgu siis üksikvanem, noorpere või pensionär. See tähendab soodsa hinnaga sotsiaalkorterite arendamist, jagatud eluruumide lahenduste toetamist (nt eakate kommuunid) ja partnerlust kogukondlike elamuprojektidega. Ja muidugi tuleb ausalt rääkida ka kodukuludest: sellest, kas kaugkütte hind on õiglane, kas ühistute renoveerimist toetatakse tõhusalt ja kas energiatõhus linn on pelgalt loosung või päriselt teostatav?
Perepoliitika ei ole niisiis viljakuspoliitika. Me ei saa jääda sündimusarvude hüpnoosi ega rääkida lastest vaid kui rahvastiku taastootmise ühikutest. Perepoliitika peab olema teenustepõhine, võrdne ja hooliv – ning algama kodust, kogukonnast ja linnast. Lapsed vajavad turvatunnet ja toimivat infrastruktuuri. Seega me peame looma lastele sobivat ruumi sotsiaalselt, majanduslikult ja igapäevaselt. Ei ole mõtet loota, et lapsed jäävad Tartusse, kui me ise, täiskasvanud, pole valmis looma linna, kuhu jääda tasub.
Ja siis me jalutame mööda Emajõe kallast, nagu ikka. Vilksamisi jääb silma väike pronksist poiss – Mare Mikoffi loodud saja tuhandes tartlane. Mitte suvaline andmepunkt statistikatabelis, vaid rõõmu monument ja lootus, et Tartu on linn, kuhu sünnitakse, kuhu jäädakse ja kuhu tullakse tagasi.
Kas järgmine tartlane sünnib ja jääb siia või suundub mujale, ei otsusta mitte pelgalt tema vanemad, vaid meie kõik koos. Meie valikud, meie eelistused, meie tänased tänavad ja homsed lubadused. Sest laps ei vali linna. Linn peab valima lapse.
Eveliis Padar: millisesse Tartusse me tahame oma lapsi tuua?