Kui Paide arvamusfestivalil arutati ääremaastumise teemat, siis oli maaettevõtjate vaade pigem optimistlik. Probleemidena mainiti riigipoolset ülereguleerimist, vähest usaldust kogukondadega koostööl ning kohaliku võimu killustatust. Lahendus võiks olla piirkondlikes keskustes ettevõtluse ja teenuste arendamine ning kohalike sädeinimeste ja seltsingute tegevuses bürokraatia vähendamine, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa (SDE).
Kutsuti Paide arvamusfestivalile ääremaastumise teemal arutama. Vestlusringis olid veel kolm maaettevõtjat, kes andsid vägagi eluterve pildi olemasolevast, ning riigi- ja omavalitsusametnik, kes hindasid adekvaatselt riigi tegemisi ja eriti tegematajätmisi. Oli igati asjalik ja ka sõbralik arvamine. Kes soovib, vaatab järele (meie jutt algab 2 tunni pealt).
Mul paluti «teoreetikuna» teha veidi ülevaatlikum sissejuhatus. Tõin välja ääremaastumise neli tahku. Esiteks majanduse ümberkorraldamine. Maatöö on tõhustunud ja 35 aastaga on kadunud ligi 90 protsenti töökohti. Teisalt on paisunud IT- jt äriteenused, eriti just Tallinnas. Rahvas ongi sinna kokku rännanud, mistõttu ääremaadel on omakorda teenused kadunud: poode ja postkontoreid, aga ka koole on kinni pandud, mis on omakorda töökohti vähendanud, teenused õhukeseks ja kaugemale viinud.
Teiseks on regionaalsete erisuste vähendamiseks loodud Euroopa ühtsus- ja regionaalpoliitika viimasel ajal keskendunud riikide konkurentsivõimele ja kuhjanud raha suurematesse keskustesse, meil Tallinna ja Tartusse. Kolmandaks ei soosi ääremaade arengut omavalitsuste väiksus, nõrkus ja alarahastatus, aga ka koostöö nappus. Kohalikku võimu nagu enam polegi, mis seal siis veel arendustööst või investeerimisest rääkida.
Ja lõpuks ka tunnetuslik mentaalne dimensioon: on maakonnad, kuhu noored tulevad tagasi, ja sellised, kust enamik lahkub, kuna neile kodus pidevalt seda sisendatakse. Paarikümne aasta eest laias kaares stigmatiseeritud maaelu ja depressiivsete väikelinnade osatamine on aga pöördunud. Pilt on väga kirju: lisaks linnalähistele kantidele kasvavad ka ägedate kogukondadega Karula, Mooste, Muhu jt. Noored tulevad maale elama, sest kinnisvara on palju odavam, ruumi rohkem ja kaugtööd annab palju enam teha. Samas on ka sadu vaikselt hääbuvaid külakesi, millest me midagi ei tea, sest pole rääkijaid.
Maaettevõtjate vaade oli optimistlik. Ääremaadel ongi põllumajandust lihtsam teha. Kui linna taha maale kolinud elanikud ei mõista, miks seal ikka traktorid sõidavad ja sõnniku järele lõhnab, siis kaugemal ääremaal neid küsimusi ei teki. Suured põllumajandusfirmad saavad ka pankadest laenu ja kui ikka tehniline tase ja maine on head, siis suudavad nad palgata ka noori töötajaid. Personali noorusest on saanud isegi probleem, kui reservväelastest masinamehed kutsutakse kordusõppustele. Päris probleem on aga see, et noored töötajad ei saa endale osta elamist, sest laenu ei saa, kuna ääremaa kinnisvaral ei ole seni pankade jaoks väärtust.
No aga kui noor tahab ise midagi uut teha ja ette võtta, siis on üsna võimatu baaspõllumajandusse siseneda, sest toetused soosivad suuri tegijaid. Keeruline on ka muud ettevõtlust käivitada. Linlastest ametnikud ei taha siiamaani aru saada, et maapiirkondades on juba ammu märksa enam tööstust ja teenuseid kui sõnnikulaotamist.
Jätkuvaks probleemiks on keskvalitsuse ametnike usaldamatus kohalike omavalitsuste ja näiteks ka LEADER-gruppide vastu. Põhiküsimus ei ole isegi raha vähesuses, vaid absurdne ülereguleerimine ja kontrolliihalus, millega sünnib palju lisakulusid. Masendab olukorra tsementeeritus: midagi ei saa justkui muuta. Nii juhtubki, et palju asju jääb tegemata, sest on umbusk, et mida ma siin ikka hakkan oma kogukonda upitama.
Majandus on ääremaade elavdamisel võtmetegur, seda saab aga kasvatada loetud arvus keskustes.
Kohalikud ettevõtjad ei taha omavalitsuste valimistel kandideerida ega ka vallale teenust pakkuda, sest sellega on nad kohe kõiksugu ametite tähelepanu all. Volikogudes ei ole seepärast kuigi palju sõltumatuid, palju on vallaasutuste juhte ja töötajad. Nii et tegelikult juhib vallavanem volikogu, mitte vastupidi. Ehitusloa väljaandmist ja kontrollimist, lastekaitset ja muid avalikke teenuseid võiks pakkuda mitme omavalitsuse koostöös, aga seda ei tehta. KOVi liidud on mitmes maakonnas isegi likvideeritud.
Eestis on veel kümmekond linna, mis ettevõtluse arengus ja teenuste kvaliteedis kannavad. Neile keskuskohtadele saaks anda lisafunktsioone, et kasvatada tagamaal olevate kogukondade ettevõtlikkust, tagada riigile tasemel arenduspartnerlus ja elanikele-ettevõtetele vajalikud teenused kõikides Eestimaa nurkades. Majandus on ääremaade elavdamisel võtmetegur, seda saab aga kasvatada loetud arvus keskustes. Kui on töökohad, siis õitseb ka suhtlus ja kultuurielu.
Äge linnaline ja seda ümbritsev ressursirikas looduskeskkond kombinatsioonis soodsate elamiskulude on omakorda eelduseks ka kaugtöölistest noorte perede ääremaale toomisel. See on riigile tänases iibe olukorras eriti tähtis, sest maakeskkonda sünnivad lapsed. No ja hajaasustuse julgeolekulist tähtsust ei tasu ka unustada.
GARRI RAAGMAA ⟩ Linlastest ametnikud ei mõista, mis elu maal elatakse