Valitsuspartei(de) kokku pandud 2026. aasta riigieelarve eelnõu on nüüd riigikogus läbinud teise lugemise. Suurtest-sisulistest muudatusettepanekutest sõitsid valitsusmeelsed lihtviisil üle, nõnda et eelarvekava põhimõttelist ümbertegemist ei ole oodata ka selle kolmandalt lugemiselt, olgu ettepanekud nii head kui tahes. Ometi on tuleva aasta riigieelarve praegustes oludes täiesti kohatu.
Viie aastaga on huvihariduse toetust kolmandiku võrra kärbitud. See on jälle üks äraspidine poliitika, sest juurde on tulnud neid lapsi ja noori, kes ei saa käia trennis või huviringis, ning üldsegi mitte huvi-, vaid rahapuudusel. Millegi meelepärase harrastamine aitab ennetada riskikäitumist ja hingehädasid, teeb rõõmsamaks ja enesekindlamaks. Kas või üks tasuta trenn või huviring peab olema tagatud igale Eesti lapsele.
Absurdseid tõiku igapäevaelust, mida riik saaks vähese vaevaga (loe: märkamise ja rahaga) mõistuspäraseks sättida, võib leida iga nurga pealt. Laste koolilõuna toetus on pikalt olnud üks euro, samas kui nõudeid täisväärtuslikule toidule tuleb aina juurde. Kas ei oleks nüüd aeg koolieine toetust pisutki tõsta? Oleme sedagi rohkem kui üks kord taotlenud.
Viie aastaga on huvihariduse toetust kolmandiku võrra kärbitud. See on jälle üks äraspidine poliitika, sest juurde on tulnud neid lapsi ja noori, kes ei saa käia trennis või huviringis, ning üldsegi mitte huvi-, vaid rahapuudusel. Millegi meelepärase harrastamine aitab ennetada riskikäitumist ja hingehädasid, teeb rõõmsamaks ja enesekindlamaks. Kas või üks tasuta trenn või huviring peab olema tagatud igale Eesti lapsele.
Absurdseid tõiku igapäevaelust, mida riik saaks vähese vaevaga (loe: märkamise ja rahaga) mõistuspäraseks sättida, võib leida iga nurga pealt. Laste koolilõuna toetus on pikalt olnud üks euro, samas kui nõudeid täisväärtuslikule toidule tuleb aina juurde. Kas ei oleks nüüd aeg koolieine toetust pisutki tõsta? Oleme sedagi rohkem kui üks kord taotlenud.
Kõik need ja muudki mured võimenduvad tõmbekeskustest kaugemal. On vaks vahet, kas lapsevanem sõidutab oma lapse hommikul (eliit)kooli ja pärast tunde trenni ja muusikakooli või lööb noor inimene tänaval aega surnuks, sest kuskil mujal teda ei oodata. On vaks vahet, kas laps jätab koolilõuna söömata, kui see pole talle meelt mööda, sest kodus on külmik head-paremat täis, või on just koolitoit see ainus soe söök, mis tal pika päeva jooksul võtta.
Riigi tulud on võrreldes omavalitsuste tuludega kasvanud märksa rohkem. Omavalitsused ei saa kõigi hindade tõustes hakkama üheeurose koolilõuna, huvihariduse kärbitud toetuse ja lasteaiaõpetajate hangunud palgatoetusega. Ühe, jõukaima elanikerühma eelistamine väljendub ka regionaalpoliitikas.
Tänavu teises kvartalis oli mediaanpalk Tallinnas 1919 eurot, kuid Valgamaal 1375 ja Ida-Virumaal 1376 eurot. Kui siia lisada ka Ida-Virumaa, üldse kaugemate kantide suur tööpuuduse määr, siis pole mõtetki küsida, kus on raskem ots otsaga kokku tulla. Niigi keerulisel ajal peaksid eelarveotsused kõike sedagi arvesse võtma, tasandama, mitte aga süvendama ebaõiglust ja Eesti-siseseid vastuolusid.
Sotsiaaldemokraatide ettepanekud tuleva aasta eelarvesse olid ette nähtud inimeste toimetuleku parandamiseks elukalliduse tõusu ajal. Selle asemel tahetakse maksustada neid, kellelt suurt midagi võtta ei ole, et jagada heldelt kümnele protsendile kõige rikkamatest. Nagu ütleb vana laulusalm: «Kes on vaene, talle puistama peab kotti.»
Vähe sellest – maksukoormuse nn alandamiseks võetakse veel laenugi. Sest riigi püsitulud ei kata püsikulusid. Neli aastat on nüüd puudujääk rekordiline; laenukoorem kasvab pea poole võrra, 25,9 protsendini SKTst. Iga intressimakse, mis läheb välismaistele laenuandjatele, on raha, mis jääb saamata meie lastel, päästjatel, õpetajatel, muusikutel … Meil pole ka mingit plaani, kuidas pärast 2029. aastat miinusest välja ronida. Me mängime maha oma tulevikku.
Suurima kulukasvuna toob valitsus esile kaitsekulutuste tõstmist. Sellele vajadusele ei vaidle ju keegi vastu. Ometi paistab, et vähem on siin pistmist kaitsekuludega, mida muudkui esile tõstetakse, vaid pigem Reformierakonna endiste stammvalijate moosimisega. Et enne järgmisi riigikogu valimisi upitada oma enneolematult madalale langenud reitingut.