Isamaa kandidaat Sandra Laur asus oma kolmapäevases arvamusloos (TPM, 24.09.2025)  kaitsma oma nimekirjakaaslast – inimest, kelle häältega Isamaa loodab Tartus linna juhtida ja kes on aastaid oma kanalites teisi valimatult halvustanud. „See oli vaid nali,“ ütleb Laur, aga kui halvustamine ja ähvardused korduvad, ei saa seda enam juhusliku huumori pähe eirata. Relvade ja vägivalla trivialiseerimine ei ole kunagi süütu nali, eriti kui seda teeb inimene, kes esitleb end sõjateaduste tundjana. Vastutustundlik poliitik peaks mõistma, et iga sõna kujundab kultuuri, milles meie lapsed kasvavad.

Tema kaitsekõne kordab tuttavat mustrit: ähvardamist pisendatakse „naljaks“, kriitikud tembeldatakse „solvunuteks“, vastutus lükatakse valijale ja erakond jääb kõrvale. Tegelikult on see Isamaa erakonna teadlik strateegia: müüa konflikti ja loota, et lärmakust ja üleolevat hoolimatust loetakse tugevuseks. Aga Tartu vajab midagi muud – usaldust, lahendusi ja sidusust, mitte mürgist vastandumist.

Valijad väärivad austust

Meie eesmärk ei tohiks olla sellele mängule samaga vastata. Sotsiaaldemokraatide programm räägib turvalisest, hoolivast ja ligipääsetavast linnast ja kaasavast arutelukultuurist. See on see, mis aitab inimestel päriselt toime tulla ja tunda end väärtustatuna.

Seepärast julgustan nii valijaid kui ka kaaskandidaate: ärgem laskem end tirida mürgisesse mängu. Tugevus ei seisne hoolimatus räuskamises, vaid lahendustes ja tegudes. Valijad väärivad poliitikat, kus inimesi austatakse ja kuulatakse.

Isamaa valik tuua poliitikasse halvustav retoorika ei ole paratamatus – see on nende otsus. Sama teadlikult saame meie valida teise tee: linna, kus kasvatatakse usaldust ja väärikust, mitte hirmu ja alandust.

Iga hääl on võimalus kinnitada, et Tartu vajab poliitikat, mis ehitab ja hoiab. Mina usun, et demokraatia tugevus ei seisne lärmis, vaid oskuses luua õiglasem ja turvalisem linn, kus igal häälel on kaal. Selle eest seisan valimistel ja kutsun teisigi seda joont hoidma.