Kui rahandusministeeriumis otsitakse eelarvele tasakaalu Exceli tabelites, siis Eesti peredes
otsitakse tasakaalu toidupoes. Paljudes kodudes tähendab see iganädalast valikut: mida täna
ostmata jätta? Ei, inimesed ei käi poes kalkulaator käes, aga tunne, kui midagi tuleb korvist
välja tõsta, on liigagi levinud.

Toit pole luksuskaup ega privileeg. See on inimese väärikuse ja elementaarse toimetuleku
küsimus. Selle kättesaadavus ei tohi sõltuda sellest, kuidas Exceli tabelid kokku jooksevad.
Seetõttu on ekslik kujutada toiduainete käibemaksu langetamist kui populistlikku "rahakülvi"
või „riiklikku supikööki jõukamatele“. Jutt ei käi spaapuhkusest või restoranis einestamisest,
vaid igapäevasest toidulauast – leivast, piimast, kartulist.

Kui riik tahab olla usaldusväärne, peab ta olema oma inimestega koos ka toidulaua ääres,
mitte üksnes maksudeklaratsiooni vormil. Jürgen Ligi kirjutas hiljuti, et toiduainete
käibemaksu langetus ei too reaalset leevendust, vaid kahjustab eelarvet ja soosib jõukamaid.
Küsimus pole aga selles, kas Ligi arvutused on õiged, küsimus on selles, kelle jaoks ta
arvutab. Kas riik seisab eelkõige inimeste heaolu eest või ainult eelarvetabeli tasakaalus
hoidmise eest?

Kui perel ei jätku raha värskete köögiviljade või laste hommikusöögi jaoks, ei lahenda
probleemi viide IMF-i raportile või põhiseaduse paragrahvile. Poliitika peab töötama mitte
ainult paberil, vaid ka poes ja koduköögis. Ligi toon on paraku üleolev, justkui kõik, kes
tunnevad hinnatõusu survet, oleksid naiivsed või kergesti manipuleeritavad. Tegelikult on asi
palju lihtsam: inimesed soovivad süüa tervislikult ja väärikalt. See pole kapriis, vaid elu alus.
Toiduainete käibemaksu langetamine ei ole imerohi ega kõigi murede lahendus, kuid see on
konkreetne meede, mis aitab paljusid just praegu. Ma ei räägi käibemaksu täielikust
kaotamisest, vaid soodusmäärast vahemikus 5–9%, mida kasutab enamik Euroopa Liidu
riike. Eesti on üks väheseid, kes seda ei tee ja meie toidukorv on seetõttu Euroopa üks
kallimaid.

Väide, et käibemaksu langetuse võit ei jõua tarbijateni, on osaliselt õige. Kuid see pole
põhjus, miks mitte midagi teha. Me ei loobu pensionitõusust kartuses, et mõned hinnad
tõusevad, ega küttesoodustusest kartuses, et küttefirma osa võidust taskusse paneb. Suurem
osa käibemaksuvõidust jõuab alati tarbijani ja just see osa on inimestele oluline.
Tihti öeldakse, et rikkamad kulutavad toidule rohkem ning saavad seega maksualandusest
rohkem kasu. Aga tegelik küsimus pole selles, kes kulutab rohkem, vaid kellele iga euro
päriselt loeb. Kui jõukamale inimesele jääb kuus 10 eurot rohkem, ei muutu tema elus
midagi. Kuid madalama sissetulekuga pere jaoks võivad needsamad 10 eurot tähendada, et
laps saab kasvõi nädalas korra rohkem puuvilja või tervislikuma eine.

Statistika järgi kulutavad madalama sissetulekuga Eesti pered toidule ligi veerandi oma
sissetulekust – tunduvalt rohkem kui jõukamad. See teeb toiduainete käibemaksust
regressiivse ja ebaõiglase maksu, mis koormab kõige enam just madalama sissetulekuga
inimesi.

Ligi pakub alternatiivina maksuvaba miinimumi tõstmist 700 euroni. See on kindlasti hea
mõte, kuid ei aita neid, kellel puudub maksustatav sissetulek või kelle tulu on minimaalne.
Eestis on tuhandeid inimesi – pensionäre, tööotsijaid, puudega inimesi, väikelastega
vanemaid –, kelle sissetulekud on liiga väikesed, et maksuvaba miinimum neid aitaks. Kui
sinu sissetulek on alla 650 euro, ei anna suurem tulumaksuvabastus sulle mitte midagi juurde.
Maksuvaba miinimum on mõeldud kõrgema palgasaajatele – käibemaksusoodustus toidule
jõuab aga kõigini. See ei sõltu sellest, kas inimene töötab, kus ta elab või kui vana ta on. See
on päriselt õiglane meede.

Reformierakond on aastaid rõhutanud eelarve tasakaalu ja madalat maksukoormust ja selles
pole midagi halba. Kuid küsimus pole ainult numbrites, vaid väärtustes, mida need numbrid
väljendavad. Eelarve ei ole ainult finantsdokument, see on poliitiline avaldus selle kohta,
kelle eest me ühiskonnana hoolt kanname. Kui riik leiab vahendeid kaitsekulude
suurendamiseks, peab ta leidma vahendid ka oma inimeste igapäevaseks toimetulekuks.
Julgeolek algab kodust ja toidulaualt, mitte ainult radariekraanilt.

Toiduainete käibemaksu langetamine ei ole eelarvedistsipliini lõpp. See tähendab
prioriteetide seadmist, et mõni pere, kes praegu saab endale lubada vaid mõned korralikud
toidukorrad nädalas, võiks neid edaspidi lubada rohkem. Nutikas rahanduspoliitika ei eelda
külma südant, vaid tasakaalu hoidmist nii, et ühiskond ei murene surve all.

Me elame ajal, mil hinnatõusust on saanud igapäevane normaalsus. Kui valitsus ei näita üles
päris hoolimist, kaob inimeste usaldus kiiremini, kui ükski maksusoodustus seda taastada
suudaks. Toiduainete käibemaksu langetamine on kiire ja inimlik otsus. See on sõnum, et riik
päriselt hoolib oma rahvast ka poes ja söögilaua taga. Demokraatia ei tähenda ainult õigust
valida, vaid ka õigust tunda, et sind ei jäeta maha, eriti hetkedel, kui seisad toidupoes
kassajärjekorras ja mõtled, kas suudad oma perele pakkuda midagi enamat kui vaid kõige
odavamat.

Poliitika, mis sellele küsimusele vastust ei anna, pole inimeste usaldust väärt.

Ismail Mirzojev
Kolme lapse isa