Viimastel päevadel oleme kuulnud sensatsioonilisi väiteid: riigieelarves on justkui leitud lausa 800 miljonit eurot „ülejäävat“ raha. Ministrid kinnitavad innukalt, et olukord on parem, kui arvati ja, et nüüd saab loobuda maksutõusudest või isegi mõnda maksu vähendada.
Kõlab ahvatlevalt. Aga liiga hästi, et olla tõsi. Tegelikult näeme taas vana valimispoliittehnoloogiat – katset maalida rahvale ilus pilt hetkel, mil usaldus valitsuserakondade vastu on põhjas.
Kui reitingud kukuvad, ilmuvad „imeteod“. Pole saladus, et Reformierakond ja Eesti 200 on praegu sügavas usalduskriisis. Nende toetus on – leebelt öeldes – katastroofiline. Inimesed on väsinud vastuolulistest otsustest ja tühjadest lubadustest. Ja just nüüd leitakse äkitselt sadu miljoneid eurosid. Juhus? Liiga mugav kokkusattumus.
See ei ole majandus. See on puhas poliittehnoloogia. Ja selle peamine relv on hetkel illusioon.
Numbrite illusioon. Olgem ausad: mingeid „ülejäävaid“ 800 miljonit ei ole olemas.
- Eelarve on endiselt puudujäägis.
- Riigivõlg kasvab.
- Juba homme ootab meid kaitsekulude järsk tõus – praeguselt 3,5% SKP-st enam kui 5%-ni.
See tähendab, et tegeliku paranemise asemel saame numbrimängu ja raamatupidamisliku triki. Paberil näib olukord veidi parem – ja sellest piisab, et luua kõlav pealkiri.
Vana „kommionu“ trikk. Stsenaarium on sama vana kui poliitika ise. Kõigepealt tulevad „head uudised“: valitsus teatab, et eelarve olukord on ootamatult paranenud, justkui leiduks riigikassas lisamiljonid. Seejärel järgnevad lubadused – vähendame makse, anname soodustusi, teeme inimeste elu kergemaks. Ja lõpuks loodetakse, et ühiskond usub neid „imesid“ ning valitsuserakondade kukkuvad reitingud tõusevad taas.
Aga sellel mängul on oma hind. Täna pakutakse meile ilusaid sõnu ja magusaid lubadusi, homme saabub karm reaalsus – uued võlad, kasvavad kulud ja rasked arved. Ja selle etenduse eest maksavad mitte poliitikud, vaid tavalised inimesed: pered, pensionärid, noored spetsialistid.
Miks see on ohtlik? Suurim oht on selles, et selline populism lõhub ühiskonna usaldust riigi vastu. Kui meile korduvalt jutustatakse „imesid“, aga tegelikkuses kasvab riigivõlg, maksud tõusevad ja kulud ületavad taas tulusid, siis inimesed lõpetavad lõpuks üldse poliitikute sõnade uskumise.
Aga ilma usalduseta ei saa üles ehitada ei majandust ega riiki.
Mida tegelikult vaja on? Olen veendunud, et riik väärib ausat juttu. Mitte muinasjutte „800 miljonist lisaks“, vaid konkreetset plaani:
- piirata riigikulude kasvu,
- toetada ettevõtjaid ja töökohti,
- kontrollida rangelt iga riigiinvesteeringut,
- selgitada inimestele avatult ja arusaadavalt, miks mõni maks üldse kehtestatakse.
Tänased jutud „ülejäävatest“ miljonitest ei ole majanduse edu, vaid valitsuse meeleheitlik katse varjata kukkuvaid reitinguid.
Aga rahvast ei saa enam petta. Kõik näevad, et ei Reformierakond ega Eesti 200 ei tule riigi juhtimisega toime. Ja ükski paberil loodud „ime“ seda ei muuda.
Eestile on vaja täiskasvanud ja ausat poliitikat. Mitte valimiseelseid trikke, vaid vastutustundlikku riigijuhtimist – tuleviku nimel, mis kuulub meile ja meie lastele.
Täna püütakse meile müüa illusioone meie endi rahaga. Aga Eesti väärib enamat. Me väärime ausat poliitikat ja reaalseid lahendusi, mitte valimiseelset teatrit.
МНЕНИЕ | Политтехнология, а не экономика: а есть ли на самом деле „лишние“ миллионы?