Eestis on kujunenud olukord, kus teatud erialadel on pidev enesetäiendamine ja regulaarne atesteerimine muutunud peaaegu vältimatuks normiks, samas kui mitmed teised – ühiskonna toimimise seisukohalt vähemalt sama mõjukad ametid – toimivad märksa leebemate või hoopis varjatumate kontrollimehhanismidega, kirjutab Kambja vallavanem Kajar Lember (SDE).
See tekitab õigustatud küsimuse: kas meie süsteem on tasakaalus või oleme loonud olukorra, kus osa valdkondi kannab ebaproportsionaalselt suurt regulatiivset koormust?
Hakkasin sellele mõtlema praegu päevakorral oleva, ühe päris laia tuntusega ja ka mõjuga asutuse presidendi kangutamise valguses. Saab ju öelda, et üks tüli alguse sütik oli piltlikult öeldes treeneri kutsetunnistus.
Kõrgharidusega treener, kes on aastaid panustanud sportlaste arengusse ning toonud Eestile rahvusvahelist edu, peab regulaarselt tõendama oma pädevust atesteerimiste kaudu. Eesmärk on mõistetav – tagada kvaliteet ja ajakohasus –, kuid praktikas võib see jätta mulje, et isegi tõestatud kompetents ei ole piisav ilma pideva formaalse kinnitamiseta.
Haridussüsteemis kavandatakse õpetajatele uusi ja märkimisväärselt koormavaid atesteerimismudeleid. Need kõik oleksid justnagu olnud ja tulevad nüüd tagasi, sest kellelegi tundub, et neid on väga vaja. Isegi poliitikud peavad iga nelja-viie aasta tagant läbima kõige otsesema «valideerimise» ehk saavad valijate hinnangu oma tööle. See on juba maitse asi, kas tegelikult tehakse valikuid nende pädevuse või mingite muude kriteeriumite alusel.
Samas on olemas hulk väga mõjukaid ja inimeste saatust mõjutavaid ameteid, kus eeldatakse, et kord omandatud haridus ja ametisse nimetamine annaksid justkui püsiva kvalifikatsiooni. Edasine areng toimub peamiselt karjääriredelil, mis tugineb kogemusele ja staažile, mitte tingimata regulaarsele, läbipaistvale ja sisulisele pädevuse hindamisele. Küsimus ei ole selles, kas need inimesed on pädevad – paljud neist on kahtlemata oma ala tipud. Küsimus on selles, kas süsteem ise eeldab ja kontrollib seda piisavalt.
Näiteks Eesti elu ja inimesi väga jõuliselt mõjutavas asutuses nimega prokuratuur on sisehindamiste süsteem ja vahetu juht ongi hindaja. Kui kool läbi, siis edaspidi pead end tõestama vaid majasiseselt. Kõrvaltvaatajatele siin mingit sisulist järelevalverolli ei anta ja kuigi justiitsministeerium peaks seda justkui mingi nurga alt tegema, pole ma selle praktikasse rakendamisest veel aru saanud. Vastutus ju tegelikult puudub.
Veelgi teravamaks muutub see küsimus, kui arvestame, et otsustel on suur mõju inimeste elule ja ühiskonna usaldusele. Kui mõnes valdkonnas võib üks vale otsus endaga kaasa tuua pikaajalisi ja kulukaid tagajärgi, siis kas ei peaks ka seal olema selgemad mehhanismid pädevuse regulaarseks hindamiseks? Või vähemalt läbipaistvus selles, kuidas kvaliteeti tagatakse?
Kui inimene on omandanud erialase kõrghariduse ja tõestanud oma võimekust praktiliste tulemustega, kas siis sagedane atesteerimine lisab reaalselt väärtust või toodab pigem bürokraatiat? Ning kui vastus on, et kvaliteedi tagamine nõuabki pidevat kontrolli, siis miks ei rakendata sama loogikat laiemalt?
Teisalt tuleb tunnistada, et kõik ametid ei ole loomulikult üks ühele võrreldavad. Mõnes valdkonnas on keeruline luua standardiseeritud hindamismudeleid, mis mõõdaksid adekvaatselt töö kvaliteeti. Mõnes teises on riskid nii suured, et formaalne kontroll on vältimatu. Kuid just seetõttu peakski süsteem olema selgelt põhjendatud ja tasakaalus, mitte juhuslikult kujunenud.
Praegune olukord jätab mulje, et oleme loonud killustunud lähenemise: ühes valdkonnas detailne ja korduv kontroll, teises usaldus ja eneseregulatsioon. Selline ebaühtlus võib tekitada õiglustunde probleeme ning vähendada motivatsiooni nendes sektorites, kus koormus on kõige suurem.
Kui räägime bürokraatia vähendamisest, ei tähenda see tingimata kontrolli kaotamist. Pigem tähendab see targemat ja proportsionaalsemat lähenemist. Võib-olla ei peaks küsimus olema selles, kuidas kõiki rohkem atesteerida, vaid selles, kuidas tagada, et igas valdkonnas oleks olemas mõistlik, läbipaistev ja usaldusväärne kvaliteedikontroll – liigse halduskoormuseta.
Treenerite atesteerimise arutelu on seega laiem kui ühe kutseala probleem. See on peegel meie riigi regulatiivsele loogikale: kus me usaldame, kus kontrollime ja miks. Ning kui tahame süsteemi parandada, ei tule alustada mitte üksikute erandite muutmisest, vaid põhimõttelisest küsimusest: kas meie ootused erinevatele ametitele on õiglaselt ja põhjendatult jaotatud?
KAJAR LEMBER ⟩ Kas prokuratuur läbiks sellise «hindamise», milles Kersti Kaljulaid põrus?