Lugedes erinevaid arvamusi, valimisplatvorme ja nende taustal ka Tartu Postimehe juhtkirju, võtavad need suhteliselt karmilt kokku praeguse olukorra ning ka kõikide poliitiliste jõudude kandideerimise sellega, et puudub ambitsioon ja visioon.
Tuleb tunnistada, et pole mitu aastat mõelnud Tartu peale nii-öelda kaugvaates ning püüdnud visioneerida, kuhu me siis teele oleme.
Me mööname, et parim ülikool Eestis on Tartus ja vaimuga on meil kõik hästi. Meil on supervõimalused kultuurivallas: teatrid, muuseumid, sündmused ja kõik see, mis tegi meist kultuuripealinna, ning loodetavasti selle mõju aastatega kasvab. Meil on head koolid ja arenev linnakeskkond, kus lastel on head võimalused õppida ja kasvada.
Me räägime ettevõtluse arendamisest ja sellel teel on tõesti tähtis asi bürokraatia minimeerimine, kuid sellest on räägitud kaua. Jah, alati püütakse paremini, aga ikka on tunne, et tegelikult läheb hullemaks. Linna roll selgelt on teha süsteemset lobi, et töökohad siin tekiks ja püsiks.
Seega – valdkondi, kus kasvada ja arengut eest vedada, on piisavalt ja suured asjad tihti sünnivadki paljudest väikestest ning ka stabiilne areng on positiivne nähtus.
Aga kuidas siis paista rohkem silma Tallinna kõrval ja tegelikult kogu Euroopas? Või olemegi ambitsioonitud ja tõdeme, et meil on küll parim ülikool ja ilus vanalinn ning oleme edukad IT-sektoris ja olime kultuuripealinn, aga sellega saabki jutt otsa. Muideks, suhteliselt sarnase lausega alustab oma kodulinna tutvustamist … enamik esinejaid Euroopa linnadest.
Eks igasugune globaalne olukord, kohalik majanduslik toimetulek ja ka juba võetud kohustused kärbivadki ambitsioone, igapäevaelus püütakse ots otsaga kokku tulla, ning see on nii perekonna kui ka omavalitsuse tasandil.
Aga selg-vastu-seina-olukorrad on mind alati käivitanud ning öösel nägin magamise asemel tuleviku Tartut. Ärkvel olles tundub, et rahakott hoiab tagasi ja parimal juhul saame järgmise paarikümne aastaga oma koolimajad korda, teedevõrgu korrastatud ja kui hästi läheb, siis ka Tiksoja silla ning Tallinna-Tartu maantee pire kiiremaks ja turvalisemaks. Võibolla saame täis ehitatud veel tühjalt seisvad linna krundid ja kerkib paar uut sotsiaalmaja, aga see on ka kõik. Juba mõtlemine Tartu trammiliinile tundub suur idee, aga ega me sealt edasi väga suudagi mõelda.
Kuulge, aga ärme siis jää Excelisse kinni, mõtleks kastist välja ning otsiks vastust näiteks selle kaudu, miks peaks meile tulema väliskülaline, olema siin kaua aega ning oma rahakoti sisu luhvtitama.
Ütlen kohe sõpradele ette ära, et ei ole vaja seadmeid käivitada, mul puudub igasugune ambitsioon ise eraettevõtjana mõnda neist asjadest eest vedada, sest selle motivatsiooni kustutamisega saadi üheksa aastat tagasi juba kenasti hakkama. Kahjuks kaotasid kindlasti Tartu, tartlased ja ka nende külalised, sest usun siiani, et see lõbustuspargi idee olnuks elluviimise korral andnud linnale ühe maamärgi. Me külalised ei peaks endiselt mööduma lagunevatest hoonetest ning linnavarainimesed ei peaks käima igal aastal Raadi angaaride ümber kokku löömas kulusid, mis ikka tuleb kõik katta Tartu maksumaksjate arvelt.
Pakun siiski veel mõne mõtte. Seal angaaride juures võiks olla üks korralik vaateratas, mis on igal suurlinnal statsionaarne vaatamisväärsus, ning sealt ülevalt oleks vaadet küll. Nii kohalikele kui külalistele. Ehk see maamärk võiks siiski ükskord sündida. Mahub ilusasti suurhalliga koos piirkonda kaunistama.
Võiks ka kujutleda, et sealt orunõlvalt saab kesklinna laskuda ripptrammiga või köisraudteega, kui see on tuttavam sõna. Tundub utoopia? Äkki oleks see Raadi ja kesklinna ühendus suursugune turismiobjekt ja kohalikele transpordivahend? Säärased tehnoloogilised lahendused on tänapäeval päris vinged ja üldse mitte vaid miljonilinnades.
Ning mööda ei saa vaadata Emajõest. Sest et ei saagi üle, kust vaja, ja see on selgelt kasutamata potentsiaal linnas. Ujuvad lavad kultuuriüritusteks, jõepealsed kohvikud, valgusinstallatsioonid. Maailmatasemel valgusfestival, kuhu on kaasatud nii Emajõgi kui vanalinna hooned, poleks üldse paha plaan. Aga see peab olema nii vinge, et ainult selle pärast tullakse ka mujalt vaatama. See idee on alati seotav ka suurkontsertide või muusikafestivaliga, millest kujundada traditsioon, nagu on näiteks Saaremaa ooperipäevad.
Või kuidas teha Tartust suur ahvatlev virtuaalmuuseum, kus külastaja saaks suvalise maja juures olles enda nutiseadmega teada selle maja loo ning kokku panna oma huvidest lähtuvad tuurid, milles on valikus ka muuseumid ja pereatraktsioonid. Maailma esimest robotgiidi tuldaks ehk ka mujalt vaatama …
Tartu on Lõuna-Eesti pealinn, kuid siingi peame mõistma, et kui tahame, et meid rohkem külastataks ja siin pikemalt viibitaks, siis kogu piirkonna koostööst ei pääse. Jah, eestvedamise ja turundamise raskus ongi Tartul, aga oleme ju suurimad kasusaajad, sest kui inimesel on neli-viis päeva midagi mujal Lõuna-Eestis teha, siis võiks jõuda õhtuks Tartusse tagasi ning nautida siin pakutuvat ja majutuda.
Tartu saaks lisaks kultuuripealinnale olla ka Lõuna-Eesti maitsetepealinn ja koondada kasvõi kord aastas tõelise maitsetefestivali, kus terve nädala oleks linn täis turge, kohvikuid ja kontserte. Lõuna-Eesti söögi ja joogi maitsete ampluaa on päris lai. Selge on, et see oleks linnale suuresti turundusprojekt ja otsest kasu on raske hinnata, aga ettevõtjatele ja külastajatele selge võimalus. Jah, mingeid festivale ja turge ju toimub niigi, aga terviklik jutt neist võibolla kostaks kaugemale.
Visioneerimisest pääsu pole, et paarikümne aasta pärast poleks Ihaste silla remont kümnendi suurim saavutus.