Enda peamiseid lubadusi murdnud Reformierakond vähendab usaldust ka liberaalse demokraatia vastu. See võimaldab Isamaa populistlikul ja ilma sisuliste lahendusteta poliitikal esile kerkida, viies Eesti teelahkmele, kus Ungari oli enne Orbani võimule tulekut.
Reformierakonna juhid ütlevad, et ainus viis peatada EKREIKE on anda taas oma hääl oravaparteile. See taktika aga enam ei tööta. Seda põhjusel, et konservatiivide praegune populaarsus on just oravapartei läbikukkumise tagajärg. Küsimus ei ole ainult enne valimisi maksude osas valetamises ja keskkonnaküsimuste eest seismisest loobumises. Reformierakonnas ei saa enam kindel olla, nende poliitika ei ole järjepidev. Tõsi, Kristen Michal proovib ajada kitsalt parempoolsemat joont, kuid sealjuures ei julge ta peaministrina teha poliitiliselt riskantseid otsuseid, mis on ajakriitilised ja vältimatud.
Energeetikas uusi tootmisvõimsuseid ei lisandu, pikaajaline hinnakindlus on lahendamata. Majandusliku edu eelduseid käsitletakse kuluna – hariduse- ja teaduse pikaajaline rahastamine on ebaselge, tervisekassa rekordmiinuses. Riigi rahanduse korrastamise asemel suurendas Reformierakond võimsalt võlgu elamist ja meil kõigil tuleb selle eest maksta ebamõistlikult suuri intresse.
Reformierakond lubas avatud, liberaalset, progressiivset ja edukat Eestit, kuid murdis selle lubaduse. Sellega on kaasnenud aga palju suurem kahju – inimeste usalduse vähenemine valitsemisvormi vastu, mis seab esikohale demokraatia, põhiõigused ja -vabadused, sh ettevõtlusvabaduse.
G20 möödunud aasta raport majandusarengust ja demokraatiast ning käesoleva aasta Davosi majandusfoorumi jaoks avaldatud Oxfam’i raport rikkuse jaotumisest maailmas sedastavad sama sõnumit. Kasvavast ebavõrdsusest saab oht riigi stabiilsusele, sellega kaasneb polariseerumine ja radikaliseerumine ning pidurdub majandusareng. Suureneb inimeste hulk, kes soovivad kõike lammutada lootuses, et asemele tekib midagi paremat, teadmata, mis see olla võiks.
Finantskirjanik Morgan Housel on kirjeldanud demokraatiast võõrandumist läbi kodu kättesaadavuse probleemi. Tema sõnul on esmaste koduostjate mediaanvanus USAs tõusnud paarikümne aastaga 29 eluaastalt 40 aastani.
Kui noored on sunnitud kõrvale jääma elu olulisest osast – kodu omamisest -, siis abielluvad nad väiksema tõenäosusega, saavad harvem lapsi, nende vaimne tervis on kehvem ning nad kalduvad tõenäolisemalt äärmuslikemate poliitiliste vaadete poole.
Kui sa ei tunne, et oled oma kogukonda majanduslikult panustanud ja sellega seotud, siis hoolid sa ka vähem halbade poliitiliste otsuste tagajärgedest.
Pettumus Eesti kontekstis tuleneb aga mitte ainult ebavõrdsuse kasvust, vaid ebaõiglasest lähenemisest. Majandusraskused ja riigikaitseinvesteeringud jäid peamiselt keskmise pere kanda olukorras, kus Eesti varanduslik ebavõrdsus on juba praegu Euroopa suurimaid – 10% inimestest omab 59% varadest. Maksuküüru kaotamine vaid võimendas probleemi, sest siin said suurimaid maksukingitusi mitte keskmine Eesti pere, vaid jõukad ja keskklassi ülemine osa. Äsjane Inimarengu Aruanne toob samuti välja, kuidas parempoolsuse mõttelaad on loonud olukorra, kus ebavõrdsust süvendatakse juba haridussüsteemis – jõukamate perede lastel on palju suurem võimalus saada päriselt head haridust. Kõigi heaolu ja turvatunnet väärtustavas ühiskonnas ei tohiks see nii olla. Nagu Aruande koostaja Eneli Kindsiko ütles – mida varem tegeleme ebavõrdsusega, seda vähem kulukas on see hiljem riigile.
Isamaa tagasipööre
Reformierakonna tekitatud pettumus on Isamaa kõrge protestitoetuse alus. Samas Urmas Reinsalu pakutavate lahenduste tuum piirdub vaid mõne seaduse tagasikeeramise ja pensioni teise samba lammutamise plaaniga. Lähemal vaatlusel ei selgu, kuidas kavatseb Reinsalu katta tervishoiu rahastamise puudujäägi, tagada tasuta kõrghariduse jätkumise, kindlustada taskukohane ja puhas energia ning samal ajal vähendada rekordsuurt eelarvemiinust ja kõrgeid intresse.
Sotsiaaldemokraadina ei sobi mulle mitmed Isamaa jaoks olulised eesmärgid nagu teise samba lõplik lammutamine, soov abieluvõrdsust tagasi pöörata või arusaam, et naiste eneseteostuse ja turvatunde esikohale seadmise asemel peaks eelistama ikka sünnitamist ja koduseid töid. Meie maailmavaatelised erisused ongi demokraatia normaalne osa. Risk seisneb siin hoopis orbaniseerumises.
Eelpool kirjeldatud ebavõrdsuse tajutav kasv on tõstnud parempopulistlikud parteid nt Saksamaal, Suurbritannias, Prantsusmaal populaarsete sekka. Ning selle asemel, et parempopulismile vastu seista, on konservatiivsed erakonnad seda hoopis järjest rohkem omaks võtnud.
Euroopa juhtimise tasandil on mindud populistidega koostööle ja seda näitavad ühised hääletused europarlamendi tasemel. Suurima muutuse on teinud läbi aga USA konservatiivid – Trumpi juhtimisel pole traditsioonilisest konservatiivsusest alles jäänud midagi.
Isamaa möödunud aasta lõpus tehtud pretsedenditud rünnakud prokuratuuri, politsei, Kaitsepolitsei ja kohtusüsteemi vastu tuleb asetada konservatiivsete erakondade muutuste konteksti. Sõltumatute õiguskaitseasutuste kirjeldamine poliitilise vastasena näitab mõttelaadi muutust ja tõsist probleemi meie demokraatiale. Jaanuaris võrdles Isamaa suurrahastaja Parvel Pruunsild kaitsepolitseiametit KGB vägivallaaparaadiga. Siit edasi tuleb küsida küsimusi stiilis, kelle valiks Parvel Pruunsild kahe aasta pärast uueks KAPO juhiks?
Eelpool kirjeldatu on lähteülesanne sotsiaaldemokraatidele. Kuidas mitte ainult kõnetada inimesi valimistel, vaid kuidas taastada inimeste usk demokraatlikusse ühiskonnakorraldusse, mis põhineb õiglusel ja vabadustel? Tean, et see ei ole kerge, kuid kindlasti on see võimalik. Reformierakond pakub heaolu ainult vähestele. Konservatiivsed erakonnad lubavad seda kõigile, kuid vabaduste hinnaga. Tegelikkuses aga ei pea kummastki loobuma, vaid tuleb valida vaba JA solidaarne ühiskond. Ja valida tuleb.