Head sõbrad, erakonnakaaslased, lugupeetud auesimees Marju, kallid Eesti inimesed!

Oleme üheskoos palju saavutanud ja Eesti heaks palju teinud. Juhtinud otsustusjulgelt ja vastutustundlikult riiki, pealinna, linnu ja valdu. Ning pälvinud rekordilise usalduse kohalike omavalitsuste valimistel.

Neli aastat tagasi erakonna esimeheks kandideerides ütlesin, et sotsiaaldemokraadid ei tohi olla midagi vähemat kui peaministrierakond. Oleme kindlalt sinnapoole teel.

…

Margit on õpetaja Lõuna-Eestis. Tema töö ei lõppe koolis. Õhtul parandab ta kodus töid, vastab vanematele. Klassijuhatajana teeb ületunde, et suuremat palka saada.

Margiti abikaasa peab ehitusettevõtet, tööd aga jääb vähemaks, sest inimestel ei ole raha oma kodusid korrastada.

Õhtuti köögilaua taga vaatavad nad arveid ja mõtlevad, kust veel kokku hoida – kas poes, kütuselt või tervise arvelt.

Lastega peres peavad nad valikuid tegema iga päev: sporditreeningud, riided, transport, koolitarbed.

Need kõik maksavad järjest enam. Kui Margiti lapsed vajaksid kiiret vaimse tervise abi, peab ta maksma sadu, kui mitte tuhandeid eurosid.

Margit ja tema abikaasa pingutavad iga päev üha enam. Võtavad lisakohustusi, teevad ületunde, loobuvad perega koos veedetud ajast, aga üha enam tundub, et sellest kõigest ei piisa ja midagi paremaks ei lähe. Margit ei ole ainus.

Alates pandeemiaeelsest ajast on Eestis kütus kallinenud ligi 18%, gaas 147%, elekter 135% ja toit poes 60%.

See ei ole tavaline hinnatõus, millega on võimalik kohanduda ilma tagajärgedeta. See on šokk, mis on tabanud suurt hulka Eesti peresid ja ettevõtjaid.

Täna on keeruline ka keskmisest kõrgemat palka saavatel peredel.

Inimestel on kõigiti õigus olla pahane. Aga veelgi enam on neid, keda see teeb lihtsalt kurvaks ja kellesse süstib lootusetust.

Õigustatult tekib küsimus, kas homne päev, homne Eesti, on ikka parem kui oli eilne või tänane.

Head asjad ei juhtu iseenesest. Kogemusest Kaitseliidus olen näinud, et ka kõige keerulisemates olukordades ei määra tulemust see kui raske on olukord, vaid see, kas keegi võtab vastutuse ja tegutseb.

See on põhjus, miks ma seisan siin, täna, teie ees. Mitte sellepärast, et uskuda pimesi, et kõik läheb iseenesest paremaks.

Vaid sellepärast, et ma tean – Eestil on olemas kõik eeldused, et homne oleks parem kui täna.

Vaatamata paljudele ja väga tõsistele väljakutsetele, millega silmitsi seisame, ei ole olukord kaugeltki lootusetu.

Eestlased on haritud rahvas. Kõrgharidusega inimeste osakaal ulatub meil üle 40%, meie noored on PISA testides maailma tipus ja Euroopa parimad kõigis kolmes põhivaldkonnas.

Iga kümnes noor soovib alustada ettevõtlusega.

Meie tehnoloogiaettevõtted on maailma absoluutses tipus. Meie toidu- ja puidusektori potentsiaal on suur kui ressursse mõistlikult kasutada.

Eesti inimesed suudavad rasketel aegadel teha kootööd ja hoida kokku.

Oleme seda tõestanud nii siis kui tuli sõdida Vabadussõjas või lõpetada Nõukogude Liidu okupatsioon.

Eestil ei ole puudu teadmistest, inimestest ega võimalustest. Meil on olemas kõik eeldused, et elu läheks paremaks.

Siiski ilmutab end üha enam hariduslik ebavõrdsus. Elukallidus on teinud peadpööritava hüppe.

Tööandja koolitust saab vähem kui iga neljas inimene. Automatiseerituse ja digitaliseerituse tase töötuses asetab meid Euroopa tagumisse poolde.

Kõrgete riigikaitse investeeringute kõrval ähvardab ebaõiglustunne vähendada inimeste kaitsetahet.

Head asjad ei juhtu iseenesest. Ja halvad ei kao kui istume käed rüpes või peidame pea liiva alla.

Eesti tugevused ja eeldused realiseeruvad parema homsena ainult siis, kui oleme lootusrikkad, otsustusjulged ja initsiatiivikad.

Head sõbrad!

Tänaseks on Reformierakond oma usaldusväärsuse minetanud ja end peaministrierakonnana diskvalifitseerinud.

Unistamine ja kultuurisõdade lavastamine neid ei aita. Valitsuse tegevusetus on muutunud pikaajaliseks probleemiks energeetikas, toidu hindade kallinemisel, vaimse tervise kriisis, majandusarengus, haridusliku ebavõrdsuse kasvus ja riigirahanduses.

Paljud arvavad, et Reformierakonnast tühjaks jäänud koha peaks aga täitma Isamaa.

Aga meenutagem, milline on olnud nende varasem poliitika. Isamaa lõhkus pensionisüsteemi teise samba ja asetas sellega kümned tuhanded inimesed vaesuslõksu.

Isamaa andis korralduse ehitada Eesti Energial ligi pool miljardit eurot maksev põlevkiviõli tehas, kuigi riigiettevõte seda ise mõistlikuks ei pidanud.

Tänaseni pole tehas käivitunud ning on kaotanud üle poole oma väärtusest.

Pealinnas võimule saades lükati edasi hädatarvilikud investeeringud ja kasvatati Tallinna võlakoormust 75 protsenti.

Kus on siin lubatud majandus- ja rahanduskompetents?

Pigem on paslik tsiteerida Äripäeva juhtkirja 20. novembrist:

„Isamaa on pealinnas otsuse tulemit nii hästi sisemiselt maksimeerinud, et Tallinna linnapea amet on muudetud avalikkuse silmis hädaks ja viletsuseks“.

Täna, enne valimisi, on Isamaa mõtteid nende huultelt lugeda raskemgi kui neli aastat tagasi Reformierakonna omi.

Kas keegi teab mis on Isamaa seisukoht astmelise tulumaksu osas?

Kuidas plaanib Isamaa riigirahanduse korda teha?

Mismoodi kavatsevad nad võrreldes taastuvallikatega kaks korda kõrgemate tootmiskuludega põlevkivist elektrit toota?

Mida arvab Urmas Reinsalu ebavõrdsusest, regionaalarengust, inimeste põhiõigusest, abieluvõrdsusest, ohtudest demokraatiale?

Kas Isamaa tajub suurrahastajast sõltumist ka ise probleemina?

Ning mida plaanivad võtta ette abieluvõrdsusega, kuidas leevendada soolist palgalõhet ning kas jätkuvalt on probleemiks kanakarja kambakas?

Mõne üksiku seaduse tagasi keeramine, valitsuse kirumine ja suuresõnalised loosungid ei aita Eestit edasi.

Head erakonnakaaslased.

Paljud on õigustatult mures vabadustele ja inimõigustele rajatud demokraatia pärast.

Populistid ähvardavad tõusta järgmiste valimiste järel võimule mitmes lääneriigis.

AfD Saksamaal, Farage Suurbritannias, LePeni erakond Prantsusmaal.

Donald Trump on tundmatuseni muutnud Vabariiklaste parteid ühendriikides.

Oleks naiivne arvata, et konservatiivne populismilaine läheb meist iseenesest mööda. Täna tuleb demokraatiat enamgi kui kunagi varem kaitsta.

Mitte ainult sõnade vaid tegudega. Ka Eestis.

Inflatsioon on ebavõrdsuse ja populismi kiirendi. Iga vastus valitsuselt, mis ütleb, et kallis toidu hind on paratamatus, kõrged kulud energiale on kauge sõja süü või laste vaimset tervist hävitav sotsiaalmeedia ei allu meie kontrollile, paneb inimesed tänastes võimul olevates liberaalsetes erakondades pettuma.

Liiga palju on öeldud- ei saa. Ei ole võimalik. Ei suuda.

Tegelikult ei taha. Ei oska.

Sellistest vastustest kuulevad inimesed, et valitsusel puudub kontroll nende elu mõjutavate negatiivsete arengute üle.

Kui riik ütleb pidevalt “ei saa”, tekib inimestel küsimus, milleks seda riiki üldse vaja on.

Demokraatiat ei saa kaitsta loosungite või kultuurisõdadega. Inimeste elu peab minema paremaks. Kõigil, mitte vähestel.

Selles seisnebki sotsiaaldemokraatia tugevus. Me ei ütle inimestele, et kohanege. Saage ise hakkama. Sepistage ise oma õnne.

Suurte muutustega kohanemine on valitsuse vastutus oma inimeste ees.

Kriisi mõjude leevendamine on valitsuse vastutus. Et parematel aegadel jõukuse kasv igaüheni jõuaks, on riigijuhtide vastutus.

Mõistagi peab iga inimene ise samuti oma heaolu nimel pingutama, kuid see pingutus kannab oluliselt suurema tõenäosusega vilja kui riik loob elukeskkonna kus võimalikult paljudel on võrdsed võimalused elus edasi jõuda.

Ebavõrdsus ei tohi kasvada nii suureks, et see lõhub inimeste usalduse üksteise ja oma riigi vastu.

Seetõttu on konservatiivide ja populistide vastumürk sotsiaaldemokraadid, mitte Reformierakond. Sest Isamaa populaarsus on oravapartei ebaõiglust ja ilmajäetust süvendava poliitika tagajärg.

 

Head sõbrad, sotsiaaldemokraadid!

Avalik arutelu ei püsi ise tasakaalus.

Kui valitsust juhtiv Reformierakond, ei seisa enam oma väärtuste eest, ei argumenteeri tõenduspõhiselt ega paku kindlustunnet paremaks homseks,

täidavad populistid avalik ruumi kiiresti lihtsate kuid valede vastuste, kahtluste ja hirmudega.

Samm-sammult hakkab ühiskond arutama mitte seda, kuidas edasi minna, vaid seda, kas peaks üldse edasi minema.

Nii näeme, kuidas populistid seavad üha enam kahtluse alla lahendused, mida me tegelikult vajame – olgu see puhas energia, uued tehnoloogiad või inimeste põhiõigused.

See on ohtlik tee väikesele riigile nagu Eesti.

Kui me hakkame kahtlema otsustes, millel põhineb meie majanduse konkurentsivõime ja inimeste võimalus rohkem teenida, ei jää see ainult vaidluseks sõnades.

See tähendab vähem investeeringuid, aeglasemat arengut ja madalamaid palku.

Ja seda ei saa endale lubada ükski riik, kes tahab olla jõukas ja turvaline.

Kui Reformierakond on vastutusest loobunud ja usaldusväärsuse minetanud, lasub meil, sotsiaaldemokraatidel veelgi suurem kohustus olla terve mõistuse hääl Eesti poliitikas.

Konservatiive ja populiste tasakaalustav debatt tuleb meil suuresti üksi ära pidada.

Head erakonnakaaslased!

Me ei ela ideaalses maailmas. Pandeemiaid, sõdu, looduskatastroofe on juhtunud varem ja juhtub ka edaspidi.

Hinnašokid on maailma tabanud varem ja tabavad ka edaspidi.

Eestist ei sõltu see, kas naftabarreli maailmaturuhind on sada või sada viiskümmend dollarit.

Küll aga sõltub meist kas iga lastega pere saab oma hädavajalikud sõidud tehtud ja toa soojaks.

Sõltub see, kas kodumaised toidutootjad suudavad katta meie igapäevase hädavajaliku toidulaua.

Ning kuigi me ei saa ära hoida iga viimasegi hulkurdrooni sattumist Eesti õhuruumi,

sõltub meist siiski see, kui kaua ja kaugele need droonid siin lendavad, millist kahju tekitavad ning kuidas need kahjud korvatakse.

Eesti peab olema kriisikindel riik.

Kriisikindla riigi valitsus on pragmaatiline, vastutustundlik ja otsustusjulge.

Ta ei vaata pealt ega ütle, et midagi ei saa teha.

Määravatel hetkedel kriisikindla riigi valitsus ei oota ega peida pead liiva alla, vaid ennetab, lahendab ja võtab kaalutletud riske.

Sotsiaaldemokraatide juhtimisel otsustusjulge valitsus langetab toiduainete käibemaksu.

Mitte sellepärast, et teised riigid ümberringi seda teinud on, vaid seepärast, et me usaldame oma ettevõtjaid ja kaupmehi, kes on lubanud, et see langetab poodides hindu.

Energiašokiga silmitsi seistes pragmaatiline valitsus ei jää kinni ilmavaatelistesse dogmadesse, vaid rakendab ajutisi aktsiisi ja käibemaksu erandeid kütuse ja toasooja hindade langetamiseks.

Sest meie kliimas peab olema tuba aastaringselt soe.

Maapiirkondades peavad saama lapsed kooli ja huviringi ning eakad arsti juurde.

Samuti ei tohi me seada oma eksportivaid ettevõtjaid välisturgudel veelgi ebavõrdsemasse konkurentsipositsiooni.

Vastutustundlik valitsus mõistab, et välispoliitikas peab Eesti esmane prioriteet olema ühtne ja tugev Euroopa.

Heitlikus maailmas, mida iseloomustab suurriikide üha teravnev vastasseis ning reeglitel põhineva maailmakorra taandumine, on tugev ja ühtne Euroopa meie julgeoleku ja majandusarengu vältimatu eeldus.

Iga Euroopa ühtsuse vastu suunatud väline tegevus on otsene oht Eesti inimeste heaolule, demokraatlikule väärtusruumile, majanduse konkurentsivõimele ja julgeolekule.

Killustunud Euroopas suudavad vaid üksikud suurriigid oma huve ja väärtuseid kaitsta.

Kuid vaid globaalse haardega ühtne Euroopa Liit suudab mõjukalt seista siinsete riikide julgeoleku, majandusarengu, demokraatliku ühiskonnakorralduse ja väärtusruumi eest.

Edendame strateegilise tasakaalukusega suhteid teiste riikidega.

Loomulikult hoiame Ameerika Ühendriikidega tõhusat ja praktilist kaitse-  ja majanduskoostööd.

Aga väärtusvalikute korral seame Euroopa huvid alati esikohale. Selline etteaimatavus ja ausus on kindlust andev ja lugupidav kõigi meie partnerite jaoks.

Selline Euroopa on kindlasti ka Ukraina paremates huvides ning Venemaa seljatanud Ukraina Euroopa Liidu liikmena on mõistagi nii Euroopa kui ka Eesti paremates huvides.

Toetades Euroopa ühtsust, toetame ka Ukrainat.

Me ei tohi sallida ühtki katset jagada Ukraina suveräänsust, territooriumi või maavarasid suurjõudude vahel nende imperialistlikest või majanduslikest huvidest lähtuvalt.

Ka majanduspoliitikas peab valitsus olema otsustusjulge.

Nii Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas kui ka katkenud nafta ja gaasitarned Pärsia lahest, on selgelt välja toonud, et taastuvenergeetika ei ole mitte pelgalt moraalse vastutuse vaid ka julgeoleku küsimus.

Ajastul, mil fossiilsete kütuste hinnad on ettearvamatud, on taastuvenergeetika osakaalu suurendamine energia tootmises pragmaatiliselt kasulik ja vältimatu valik.

Eesti importis eelmisel aastal ligi 40% tarbitavast elektrist. Selle eest maksid Eesti pered ja ettevõtted välismaistele kontsernidele kolmsada miljonit eurot.

Puhas, kättesaadav ja soodsa hinnaga elekter on oluline eeldus, et ettevõtted julgeksid investeerida ning luua tasuvaid töökohti kõikjal Eestis.

Elektri puuduse probleemi peame lahendama kiiresti. Tegelikult ülikiiresti.

Me ei tea kui kauaks ja millise hinnaga saame importelektrit osta. Üha enam kasutavad põhjamaad oma elektri kohalikus tööstuses ja andmekeskustes.

Ainus kiire ning realistlik lahendus energiadefitsiidile on maismaa- ja meretuuleparkide rajamine koos juhitavate ning salvestusvõimsuste ja targa tarbimise juhtimisega.

Investeeringute kiirendamiseks, perede ja ettevõtete elektriarvete vähendamiseks on lisaks odavamale taastuvenergiale veel lahendusi.

Taastuvenergia tasu ei pea küsima tarbijate käest, selle saab hüvitada kvoodikaubandusest laekuvate vahenditega.

Piisavas koguses elektri kättesaadavus võimaldaks meil siia tuua suurtarbijaid, mis viiks tänaste tarbijate võrgutasud alla.

Aga energianappus pole meie majandusarengu ainuke väljakutse.

Eesti ettevõtted jäävad digitaliseerituse ja automatiseerituse ning uute tehnoloogiate rakendamise poolest Euroopa keskmisele alla.

Meie ettevõtete väiksust ja palgataset arvestades võib lühikeses vaates olla kõrgtehnoloogiliste seadmete soetamine kallim kui palgakulu.

Kui aga tahame olla eksportturgudel konkurentsivõimelised, pole sellest pääsu.

Eesti vajab arengupanka mis toetaks senisest mõjusamalt Eesti ettevõtete kasvu- ja ekspordiambitsioone ning aitaks neil murda end tippinnovaatorite hulka.

Majandusarengu kolmas väljakutse on põhjendamatud takistused maapiirkondadesse töökohtade loomisel.

Peame kaotama hirmkallid elektrivõrguga liitumise tasud, kindlustama vajalikud transpordiühendused ja elamispinnad.

Samuti ei peaks pelgama hästi läbimõeldud maksuerisusi, mis muudavad maapiirkondadesse töökohtade loomise ahvatlevamaks.

Head sotsiaaldemokraadid!

Minu tütar Nora küsis kunagi pidevalt, millal tema saab kooli minna.

Täna tuletab ta seda mulle ise meelde ja loeb kuid, palju veel jäänud on.

Koos Noraga läheb järgmisel aastal Eestis kooli pea 15 000 last.

Kasvava haridusliku ebavõrdsuse tõttu ei saa aga kõik Eesti lapsed ühtviisi head kooli ja õpikogemust ning eeldusi oma unistuste elluviimiseks.

Koolide vahel on suured erinevused ning lastevanemate valikud ja piirkondlikud eripärad taastoodavad kihistumist.

Süvenev hariduslik ebavõrdsus on piinlik, kuid kõnekas näide riigi tegemata jätmistest, et iga laps oleks Eestis ühtviisi oluline.

Vanemate rahakoti paksus ei tohi määrata ühegi lapse ligipääsu huviharidusele, sporditegevusele, tervislikule koolitoidule ega vaimse tervise abile.

Ometigi pole see täna Eestis nii.

Suuremast hulgast sündidest pole abi, kui iga laps ei ole hoitud ja tal puuduvad võimalused elus edasi jõuda.

Veerand kutsealustest noortest ei sobi ajateenistusse vaimse tervise probleemide tõttu.

Kriisi ulatust kinnitab fakt, et viimase kümne aastaga on Tervisekassa kulud 10–19-aastaste noorte retseptiravimitele kasvanud 259%.

Järjekorrad vaimse tervise tohtrite juurde on aga kuude pikkused ja erapraksistes tuleb maksta abi eest hingehinda.

Ajal, mil Eesti majapidamiste hoiuste maht on suurem kui kunagi varem ja ületas 14 miljardi piiri ning 10% elanikest kuulub 59% varadest, elab 11 800 last absoluutses vaesuses.

Neil on puudus absoluutselt kõigest.

See ei ole mitte ainult kurb, vaid ka hoolimatu ja vastutustundetu. Nende laste aitamine ei käi Eesti Vabariigile kindlasti üle jõu.

Mured mis vähendavad perede turvatunnet laste kasvatamisel, vähendavad ka sündivust.

Iga kord, enne, kui räägime nii olulisest küsimusest kui väike sündide arv, peaksime rääkima lastest. Nii nendest, kes alles sünnivad kui nendest, kes juba olemas on.

Iga laps peab olema Eesti jaoks ühtviisi oluline.

Sõltumata sellest kas pere on suur või väike või puudub sootuks.

Iga laps peab olema Eesti jaoks oluline, sõltumata sellest, kui suur on tema vanemate sissetulek või millises Eesti piirkonnas ta elab.

See on valikute ja väärtuste küsimus.

Küsimus mitte ainult kui suur on perede turvatunne ja palju sünnib lapsi, vaid milline saab olema Eesti tulevik.

Tänavust õppeaastat alustas 15 000 last, kümne aasta pärast istub esimest korda koolipinki viis tuhat noort vähem.

Aastal 2050 on Eestis tööealisi inimesi ligi 100 000 võrra vähem kui aastal 2025.

Selleks, et Eestis oleks tulevikus elada parem kui täna, peavad senisest kolmandiku võrra väiksemad põlvkonnad tegema kaks korda targemat tööd.

Need on tänased ja homsed lapsed.

Nende õlgadel lasub vastutus hoida üleval Eesti riiki olukorras, kus töökäsi on vähem, kuid vajadus teadmiste ja oskuste järele on suurem kui kunagi varem.

Seetõttu peame neile lastele pakkuma parimat võimalikku haridust ning initsiatiivi ja ettevõtlikkust soosivat kasvukeskkonda.

Mõistagi toetavad ka sotsiaaldemokraadid uute tehnoloogiate kiiret ja vastutustundlikku kasutusele võttu.

Ning ka hariduses on TI hüpe kahtlemata vältimatu.

Samas algab sotsiaaldemokraatide jaoks hea haridus alati väärtustatud õpetajast, õppejõust, tugispetsialistidest ja teistest koolipere liikmetest, kellel jagub aega ja tähelepanu iga lapse arengu toetamiseks.

Ka kõige targemad algoritmid ei asenda hariduses kunagi inimlikku tähelepanu, soojust ja elutarkust.

Head erakonnakaaslased, kallid Eesti inimesed!

Riigikogu valimistel teeb valija valiku täiesti erinevate nägemuste vahel, millisena hakkavad Eesti riik, tema roll meie elus ja Eesti demokraatia toimimist suunavad väärtused lähikümnendil välja nägema.

Kas valime hoogsama fossiilipõletamise või taastuvenergia.

Kas valime haridusliku ebavõrdsuse või igaühe võrdsed võimalused elus edasi jõuda.

Kas valime igaühe põhiõigused ja vabadused või saadame naised kööki tagasi.

Kas valime populistlikud loosungid või tasakaaluka majandus- ja rahanduspoliitika.

Kas meie pensionisüsteem süvendab ebavõrdsust või kindlustab igaühele väärika vanaduspõlve.

Kas valimistulemuse ja poliitilised valikud otsustavad üksikud suurrahastajad või Eesti inimesed.

See on kaalukas ja põhimõtteline otsus, mille peavad langetama Eesti inimesed.

Järgmine valitsus sotsiaaldemokraatide osalusel moodustatakse pärast Riigikogu valimisi.

Valijad peavad saama valimiskastide juures otsustada, kas järgmises valitsuses on peaministrierakonnaks sotsiaaldemokraadid või Isamaa.

Head erakonnakaaslased!

Meil on mõttekaaslasi ja toetajaid kõikjal Eestis.

Teame juba täna, et meie valimisnimekirjades kandideerib palju nii riigi kui ka kohaliku elu juhtimise pikaajalise kogemusega inimesi, vabakonna esindajaid, ettevõtjaid ja oma ala hinnatud asjatundjaid.

Me läheme Riigikogu valimistele tugevamana kui kunagi varem.

Me ei lase Eesti peredel ja ettevõtetel vaesuda!

Me ei luba populistidel lammutada Eesti demokraatiat!

Me kaitseme iga Eesti kodu ja ruutmeetrit!

Me kindlustame igale Eesti lapsele parima võimaliku tuleviku!

Ma luban, et sotsiaaldemokraatide poliitika on ka edaspidi arukas, tasakaalukas ja vastutustundlik. Me ei karda otsustada ega vastutada.

Me ei valeta ei enne ega pärast valimisi ja räägime asjadest nii, nagu need on, ka siis, kui tõde on ebamugav.

Me ehitame Eestit, mis on turvaline, jõukas ja hooliv!

Elagu Eesti!