Tartu autoliiklus kasvab. Linnas on üha rohkem autosid, mis täidavad teed ja pargivad tänavatel. Tihti kulub seetõttu rohkem aega, et jõuda tööle, kooli, poodi või koju. Samal ajal hingame me sisse heitgaase, talume müra ning meid ümbritseb vähem rohelust. Kas seda probleemi on võimalik lahendada uute autoteede lisamisega? Maailma kogemus näitab, et pigem mitte – uued autoteed täituvad kiiresti ning probleemid võimenduvad veelgi. Lahendus on aga siiski võimalik – inimesed valivad autoga sõitmise asemel rohkem bussiga, rattaga ja jalgsi liikumise!
Norra pealinn Oslo näitab head eeskuju. Seal otsustati kümmekond aastat tagasi, et südalinnas vähendatakse oluliselt tänaval parkimist. Linn eemaldas sadu parkimiskohti ja ehitas nende asemele rattateed ja laiad kõnniteed. Jalakäijad ja ratturid said rohkem ruumi. Poodide käibe langust ei tulnud. Pigem vastupidi, linna külastas rohkem inimesi, sest tänavad olid kutsuvamad, sõbralikumad.
Ka Prantsusmaa pealinn Pariis tõmbas autodele käsipidurit. Linna läbiva Seine’i jõe kaldad tehti autodest vabaks. Kiirus kesklinnas langetati kolmekümne kilomeetrini tunnis ja rattaradu ehitati ligi tuhat kilomeetrit. Õhk läks puhtamaks ning rahvas harjus rattaga igapäevaselt sõitma. Linn teatas, et võtab veelgi parkimiskohti vähemaks ja kasutab ruumi haljastuse ning mänguväljakute jaoks. Selliseid näiteid võib tuua palju.
Mida tähendab see Tartule? Esiteks vajab Tartu efektiivset bussivõrku. Buss peab käima sageli ja õigel ajal. Kui buss jääb hiljaks, valib sõitja ikka auto. Praegused gaasibussid on keskkonnale parem valik kui vanad diiselbussid. Kuid neist pole kasu, kui buss seisab samas ummikus autoga. Põhimarsruutidel ja ristmikel peaks mõtlema eraldi ühistranspordiradade peale, et buss saaks eesõiguse. Nii saab bussiga kiiremini ja inimesed valivad ühistranspordi.
Kaugemas tulevikus peaks Tartu rajama rööbastranspordivõrgu, mis hoolitseks põhiliste liikumissuundade eest – eelkõige Annelinnast kesklinna kaudu Lõunakeskusesse. Rööbastransport on odavam üleval pidada ja võimaldab tihedamat sõidugraafikut. Samas on selle rajamine kallis ning vajab kindlasti riigi ja Euroopa Liidu abi, kuid kui oleme selle investeeringu teinud, avab see laiad võimalused nii peatänavate kui terve kesklinna ümberkujundamiseks. Sellise muudatuse on paljud Euroopa linnad viimastel kümnenditel läbi teinud, meie lähikonnas, näiteks Tartuga sarnase suurusega põhjamaised linnad Tampere Soomes ja Odense Taanis.
Ühistranspordi kõrval on liiklusprobleemide lahenduseks rattakasutuse soodustamine. Rattateest on kasu siis, kui see on katkematu võrgustik. Üldplaneeringuga on paika pandud Tartu rattavõrgu selgroog, millest esimest etappi praegu ehitatakse Vabaduse puiesteele ja Tähtvere tänavale. Järgmises etapis on kavas ette võtta Lai, Tähe, Turu ja Riia tänav. Jalakäijatest ja autodest eraldatud rattateed annavad peale ratturite kindluse ka autojuhtidele ja eriti jalakäijatele. Kui rattatee katkeb ootamatult, ei tunne kogenematu rattur end turvaliselt ja läheb taas autosse. Samas on oluline tagada, et kõik tänavad oleks rattaga mõlemas suunas sõidetavad – ratturid nagu ka jalakäijad ei sõida ringiga ning kui rattasõiduks ei ole tingimusi loodud, valitakse kõnnitee, rikutakse seadust või loobutakse ratta kasutamisest.
Tänapäeval on olemas elektrimootoriga rattad, rattale on võimalik paigaldada poekorvi ja lapsetooli. Seega sobib ratas liikumiseks nii noortele kui vanadele, suurematele ja väikestele, nii poes käiguks kui ka lapse lasteaeda viimiseks.
Parkimine on valus teema. Ent tänavamaa on kallis vara. Kui paneme auto tänavale seisma, võtab see ära ruumi, kus võiks olla pink, puu, kõnnitee, rattatee või väike kohvilaud. Parkimise koormust saab reguleerida parkimistasu küsimisega – kui parkimine on tasuline ja inimesel on võimalus valida teine liikumisviis peale auto, on palju suurem tõenäosus, et auto jääb koju. Kui aga vabu parkimiskohti on piisavalt, saabki ruumi kasutada parkimise asemel muuks otstarbeks. Seda põhimõtet rakendatakse eelkõige kesklinnas, kuid see on sobilik terves linnas, ka erakruntidel, kus krundiomanikud ise saavad otsustada, kas maksustada oma kaasomanikest autojuhte ning kasutada maad pigem haljastuseks ja puhkealadeks.
Autosõitude vähendamine on ka terviseküsimus. Kui autost loobujaid on rohkem, muutub õhk linnas puhtamaks. Vähem autosid tähendab vähem müra, mis aitab näiteks lastel paremini koolis keskenduda. Jalgrattaga sõitja teeb sõites ka trenni, liigutab end. Arstid ütlevad, et päevas piisab pooletunnisest liikumisest, et vähendada südame- ja veresoonkonna haiguste riski. Jalgratas annab selleks igapäevase võimaluse töö, kooli, poe ja kodu vahel liikudes.
Liikumisviisi valik on ka rahaküsimus. Rattatee ehitus maksab, ent uuringud on näidanud, et iga kilomeeter rajatud rattateed toob ravikuludes ja ajasäästus tagasi mitu korda rohkem. Tartu bussiparki uuendatakse koos liinilepingutega. Need kulud ühistranspordile ja rattataristule on väiksemad, kui uue sõidutee ehitus ja hilisem hooldus.
Kas Tartu on valmis? Meil on ülikool, kus on noor ja uudishimulik rahvas. Nemad kasutavad ratast ja bussi julgelt, kui see on mugav ja kiire. Meil on kultuuripealinna tiitel. Külaline hindab puhast õhku ja jalutatavat linna. Lapsed valiksid iseseisvalt koolis käimise, kui koolitee on turvaline ja tervislik.
Seega, linn peab tegutsema nüüd. Langetame linnakeskuses piirkiirust, muudame tänavatel parkimiskohti kõnniteedeks, rattateedeks ja haljasaladeks, seame foorid bussile ja jalakäijale soodsaks ning ehitame rattateed katkematuks. Oslo ja Pariis ja sajad teised linnad nii Euroopas kui mujal on näidanud, et see on võimalik. Kui nemad said hakkama, saab ka Tartu. Nii võidame kõik: puhtam õhk, rahulikum meel ja elav tänavapilt, kus auto on külaline ja inimene on peremees.