Kuulen päris tihti Euroopast tulnud välismaiste kolleegide käest kiidusõnu Tallinna aadressil. Nad märkavad Eesti pealinna rohelust ja puhtust, suhteliselt head ühistranspordi võrgustikku ja busside ning trammide liikumise täpsust.

Küll aga on välja toodud seda, et arendamist vajab just kortermajade ümbruskond. Seda viimast peavad vajalikuks ka paljud tallinlased ise. Võtame näiteks Mustamäe, piirkonna, kus ma ise olen kogu oma täiskasvanuea elanud ja Tallinna Tehnikaülikoolis töötades igapäevaselt ringi liigun.

Mustamäe, nagu ka Haabersti ja Lasnamäe on põhimõtteliselt kortermajade ja parklate linn. Mustamäe on üsna mugav ja funktsioneeriv linnake, kus 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvad mänguväljakud, pargid ja parkmets, koolid ning raamatukogud. Ühendus kesklinnaga on päris hea.

Linnaosa üheks miinuseks on aga vähene ühistegevus ja kaasamine, kogukondlik tegevus ei ole nii hoogne, kui võiks olla. Usun, et seda teatavat tardumust ja passiivsust on võimalik murda. On ju oma kodukohta panustamine otseselt ka linnaelanike endi huvides, et mitte öelda nende vastutus. Kogukonnapõhised algatused ja naabreid ühendavad tegevused on üks tee, kuidas muuta oma elukeskkonda paremaks.

Korrusmajadega kivist linnaosad võiksid olla päriselt rohelised ja inimlikud elukeskkonnad. Igasugu aruteludes rõhutavad seda just noored. Ei piisa ainult üksiku pargi renoveerimisest või tee äärde istutatud puudest. Vaja on ka väikeseid, kergesti käivituvaid kogukonnaalgatusi, mis toovad inimesed oma korterist ja trepikojast õue ning annavad neile tunde, et koduümbrus on “meie teha.”

Muidugi on vaja ka ärksaid eestvedajaid. Kui naabruskonna inimesed löövad ühiselt käed külge ja hoolivad, siis jõutakse tulemuseni odavalt ja kiiresti. Mõistagi on vaja ka linnavalitsuse või linnaosavalitsuse tasandil pikemalt planeeritud süsteemseid muutusi ja kalleid taristuprojekte, aga ainult neid ei piisa.

Euroopa kortermajade kogemus näitab, et olemas on ka lihtsad lahendused. Viini elanikud juba kümme aastat muutnud tavalisi parkimiskohti väikesteks ajutisteks pargikesteks, kus peetakse õuekohvikuid, töötube ja tänavapidusid. Tulemuseks on rohkem kohtumispaiku, jaheduse saarekesi keset suvekuumust ning ka julgust katsetada tänavaruumiga seal, kus see esialgu tundus mõeldamatu.

Berliinis jalutades kohtab kortermajade sisehoove, kus on kõrgpeenrad, lilleaasad, istumisnurgad. Ühistööna on valminud peenar siia, pink sinna ja väike kompostinurk kolmandasse kohta. Sarnaseid näiteid leiab kaugemalt ja lähemalt, nii Helsingist, Kopenhaagenist kui ka Dublinist. Kortermajade ümberkujundatud hoovides on vihmaveekanalid, väiketiigid ja rohealad, mis püüavad tulvavett ning pakuvad samal ajal mängu- ja istumisruumi.

Kenasti kujundatud linnaruumid aitavad lapsed ja nende vanemad tuua tagasi hoovidesse, pakuvad võimalusi tutvuda uute inimestega. Lisaks pakuvad need leevendust kuumalainete ajal või suunavad suuremate sadude ajal veevoogusid. Kliimaprobleeme ja nende mõjude leevendamist ei tohi samuti unustada.

Mustamäe, samuti teiste Tallinna linnaosade hoovid pakuvad samuti erinevaid võimalusi. Uute puude istutamise, korda tehtud palliväljakute ja siia-sinna rajatud jalgrataste parkimismajadega on juba algus tehtud.

Ma tean, et vastukajana kõlab, et kortermajade piirkondades on suured parkimisprobleemid ja juurde on vaja hoopis asfalteeritud parklaid. Või siis, et igasse korda tehtud nurgakesse seavad end sisse elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Uusi algatusi kavandades tuleb mõelda sellelegi. Aga me ei saa enam elada linnas, kus autod on olulisemad inimeste tervisest ja heaolust.

Hästi kujundatud ilusaid inimsõbralikke alasid on juurde vaja nii Tallinnasse kui ka teistesse linnadesse. Eestis jätkub ruumi kõigile ja samuti on meil olemas nutikad inimesed. Euroopa pealinnade näited kinnitavad, et kui anda elanikele väike tõuge ja koht tegutsemiseks, siis sünnivad tugevamad kogukonnad, rohelisemad hoovid ja targem linnaelu.