Oleks huvitav kuulda Riina Solmani selgitust, kuidas täpselt on Keskerakond muutunud eestikeelsemaks ja eestimeelsemaks pärast seda, kui Jüri Ratase asemel juhib erakonda Mihhail Kõlvart ja tema kaaskond.
Isamaa kampaanialoosung „Tallinn vajab muutust“ ununes erakonna poliitikutel samal hetkel, kui selgusid valimistulemused ja ilmnes võimalus minna Keskerakonnale Tallinna linnavalitsuses väikseks partneriks. Seda hoolimata asjaolust, et Keskerakonna tagasipöördumist linna juhtimise juurde oleks olnud võimalik vältida.
Valijate mandaadi põhjal oleks saanud moodustada alternatiivse koalitsiooni Sotsiaaldemokraarliku erakonna, Reformierakonna, Isamaa ja Parempoolsete vahel – koosluse, mis oleks võimaldanud jätkata ausamat, läbipaistvamat ja linlaste heaolust lähtuvat linnajuhtimist.
Tallinlastele pole tarvis üle korrata, milline oli Keskerakonna aastakümneid püsinud võimustruktuur kuni 2021. aasta lõpuni: korruptsioonijuhtumid, mis lõppesid kriminaalkorras süüdi mõistmisega, ning juhtimisstiil, mis pakkus eeliseid eeskätt erakonnale lähedalseisvatele inimestele. Linlased olid sellest väsinud, kuid pikaajaline harjumus tekitas tunde, et teistsugune juhtimine polegi võimalik.
Koalitsioon ei sünni ühe valemi või paratamatuse tulemusena – see on väärtuspõhine otsus. Seekord otsustas Isamaa mitte kasutada võimalust jätkata Tallinnas põhjamaist, läbipaistvat ja sisulist poliitikat, kuigi see võimalus oli olemas.
Koalitsioonikõneluste näiline keerukus oli poliitteater
2024. aasta 26. märtsil esitasid Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku erakonna, Eesti 200 ja Isamaa saadikud umbusalduse toonasele linnapeale Mihhail Kõlvartile. Umbusaldusavalduse üheks kaalukamaks põhjuseks oli ringkonnakohtu süüdimõistev otsus Porto Franco kaasuses, kus Kõlvarti nimi esines üle saja korra. Tänaseks on see otsus lõplikult jõustunud.
Samadel põhjustel välistasid sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond juba selle aasta valimiskampaania ajal koostöö Keskerakonnaga. Isamaa on küll aastaid olnud Keskerakonna ja eriti Kõlvarti poliitika üks teravamaid kriitikuid, kuid valimiste eel koostöö välistamist ei tulnud. Tagantjärele on ilmne, et see oli teadlik valik, mis jättis neile avatuks tee koalitsiooni minemiseks just Keskerakonnaga.
Pärast valimisi korraldati näitemäng keerukatest aruteludest, kirjalikest küsimustest ja pikale venitatud protsessist, mille eesmärk oli jätta mulje sisulisest kaalumisest. Tegelik otsus oli aga selge juba esimestest päevadest. See ei olnud debatt põhimõtete üle ega päris valik – see oli küüniliselt kalkuleeritud poliittehnoloogia.
Jutt Keskerakonna „uuenemisest“ on luul
Isamaa poliitikud on püüdnud oma otsust selgitada väitega, et Keskerakond olevat muutunud, noorenenud või ideeliselt värskenenud. Tegemist on sisutühja retoorikaga. Tegelikkuses on Keskerakonna eestikeelne tiib viimastel aastatel silmanähtavalt tühjenenud. Lahkunud on erakonna seni mõjukamad eestikeelsed poliitikud: Jüri Ratas, Tanel Kiik, Jaanus Karilaid, Jaak Aab ja Kadri Simson.
Seetõttu oleks huvitav kuulda Riina Solmani selgitust, kuidas täpselt on Keskerakond muutunud eestikeelsemaks ja eestimeelsemaks pärast seda, kui Jüri Ratase asemel juhib erakonda Mihhail Kõlvart ja tema kaaskond.
Isamaa teab väga hästi, et jutt Keskerakonna „uuenemisest“ ei vasta tõele. See narratiiv paistab vajalik vaid koostöö õigustamiseks.
Bessedinid ja Keskerakond on läbi põimunud
Samavõrd hästi teab avalikkus, et Keskerakonda kahtlustatakse aastate jooksul tihedalt seotuses Oleg Bessediniga. Erakond püüab valimiste järel jätta muljet, nagu oleks tegu kõrvalise figuuriga, kuid praegu selginud info räägib iseenda eest:
- Bessediniga seotud ettevõtted on saanud aastaid tellimusi Keskerakonna juhitud linnavalitsuselt ja linnaosavalitsustelt.
- Mitmed Keskerakonna kandidaadid on kasutanud tema ettevõtete teenuseid oma valimiskampaaniates.
- Oleg Bessedini isa Aleksander Bessedin on Keskerakonna pikaaegne liige ja kandideeris Keskerakonna nimekirjas äsja toimunud valimistel.
Sellises olukorras on Mihhail Kõlvarti väide, nagu ta ei teaks ega tunneks Oleg Bessedinit, lihtsalt ekslik. Mina seda ei usu.
Tallinnas oli võimalik valida teine tee
Äsja lõppenud valimised võimaldasid Tallinnale realistliku alternatiivi, mis oleks võimaldanud säilitada linna juhtimise keskmesse läbipaistvuse, aususe ja strateegilise kompetentsi.
Ometi otsustas Isamaa naasta mustrisse, mis on kujundanud pealinna poliitikat aastakümneid: süsteemi, kus poliitilised kohad, isiklik lojaalsus ja mugavad kokkulepped kaaluvad üles linna kui terviku huvid.
Keskerakonna võimule aitamine ei olnud Isamaa jaoks kainest analüüsist sündinud otsus. See tundub olevat poliitiline valik, mille eesmärk oli suurendada nende enda mõjuvõimu ja positsioone, mitte tagada Tallinnale parem juhtimine. Kahtlemata on Kõlvarti-Reinsalu diili osaks ka koostöö Toompeal nii enne kui pärast riigikogu valimisi.
Sellises olukorras pole mõtet rääkida „uuest Keskerakonnast“ või „värskest linnavalitsusest“. Muutus ei sünni loosungitest ega kosmeetilistest sammudest, vaid reaalsest juhtimiskultuuri muutusest.
Tallinn vajab sisulist muutust. Seni, kuni poliitilisi otsuseid tehakse mugavuse ja positsioonihimu, mitte väärtuste alusel, jääb see muutus tulemata.
Kõik need muudatused, mida viimase pooleteise aasta jooksul on rakendatud saavutamaks tõhusamat juhtimist, läbipaistvuse suurenemist ning kaasaegsete standardite juurutamiseks, samuti nepotismi ja korruptsiooni tuvastamiseks, võib nüüd unustada.
Natalie Mets: Isamaa toob tagasi võimule sama Kõlvarti, keda nad äsja ise umbusaldasid