Uus Tallinna linnavalitsus tituleerib end laste- ja peresõbralikuna, kuid eelarve seda paraku ei kinnita.
Pikaajalise kindlustunde asemel pakub 2026. aasta eelarve populistlikke lahendusi, nagu preemiad sünnitamise ja lapsega koju jäämise eest. OECD ja mitmete Euroopa riikide kogemus aga näitab, et sündimust aitavad tõsta investeeringud, mis loovad peredele pikaajalise kindlustunde – näiteks teadmine, et kodulähedane kvaliteetne lasteaiakoht on kättesaadav ning töö- ja pereelu on võimalik ühildada.
Keskerakonna ja Isamaa juhitud Tallinnas on seevastu olukord, kus ehitusloaga lasteaiaprojekte on sahtlis lausa viis, lisaks ootavad projekteerimist mitmed uued lasteaiad. Ometi läheb 2026. aastal ehitusse vaid üks uus lasteaed. Samal ajal kulutab linn ligi 5 miljonit eurot toetustele, mille mõju sündimusele on parimal juhul küsitav. See on eriti probleemne olukorras, kus linna enda andmetel ootab 0–3-aastaste vanusegrupis lasteaiakohta kokku üle 3000 lapse. See näitab, et tegelik kitsaskoht ei ole toetuste puudumine, vaid lastehoiuteenuse kättesaadavus.
Euroopa riigid, kus sündimus on kõrgem – nagu Prantsusmaa, Rootsi ja Norra – ei ole rajanud oma perepoliitikat ühekordsetele beebiboonustele ega vanemate koju jäämise soodustamisele. Nende poliitikate keskmes on hoopis töö- ja pereelu ühildamine. See tähendab taskukohast ja kättesaadavat lastehoidu juba esimestel eluaastatel, paindlikke töövõimalusi, turvalist eluasemepoliitikat noortele peredele ning stabiilset ja prognoositavat peretoetuste süsteemi. Mitmed uuringud näitavad, et lastehoiu kättesaadavus on oluline tegur teise lapse saamise otsuses ning sellel on otsene positiivne mõju sündimusele (D’Albis; OECD; Rindfuss jt). Kui vanem teab, et tal on mõistliku hinnaga kodulähedane lasteaiakoht olemas, on ka järgmise lapse saamise otsus lihtsam tulema.
Ka 2026. aasta Eesti inimarengu aruanne rõhutab, et kvaliteetsesse alusharidusse panustamine on üks kulutõhusamaid viise vähendada hariduslikku ebavõrdsust ja toetada laste edasist toimetulekut. Lasteaed ei ole ammu enam pelgalt hoiuteenus, vaid keskkond, kus kujunevad sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused ning pannakse alus edukale haridusteekonnale. Samas kinnitab aruanne Tallinna Haridusameti andmeid, et Eestis on jätkuvalt probleeme alla kolmeaastaste laste lasteaiakohtade kättesaadavusega, eriti kiiresti kasvava elanikkonnaga omavalitsustes.
Kohalikul omavalitsusel ongi siin märgiline roll: KOV saab rajada uusi lasteaedu ja hoiukohti, luua paindlikke hoiumudeleid, toetada noorte perede eluasemelahendusi ning arendada teenuseid, mis vähendavad perede igapäevast ebakindlust. Selised investeeringud omavad pikaajaliselt mõju mitte ei anna näilist tuge väljamakse toimumise hetkel.
Tallinna 2026. aasta eelarves on perepoliitika keskmes kaks suurt sammu: sünnitoetuste tõstmine ja koduse lapse toetus. Mõlemad on poliitiliselt nähtavad, kuid nende demograafiline mõju on rahvusvahelise kogemuse põhjal väga piiratud. Ka siin näitavad OECD ja Euroopa demograafiauuringud, et ühekordsed sünnitoetused mõjutavad pigem sündide ajastust, mitte kogusündimust (Gauthier; Chuard & Chuard-Keller). Seda on näha riikides, kus selliseid meetmeid on agressiivselt kasutatud, näiteks Ungaris. Seal on kulutatud tohutus hulgas raha beebiboonustele, kuid sündimus on endiselt madal ning viimastel aastatel taas languses.
Koduse lapse toetus on samuti problemaatiline. Tallinna linnapea esitleb seda kui paindlikkust pakkuva lahendusena, kuid kui vanem jääb koju mitte vabast valikust, vaid seetõttu, et lastehoiukohta ei ole või töö- ja pereelu ei saa ühildada, siis ei ole see tegelik valik. See on süsteemi puudujääkide rahaline kompenseerimine. OECD riikide võrdlusuuringud näitavad, et madalam naiste tööhõive ja keerukus töö- ning pereelu ühildamisel päädib madalama sündimusega ning eriti väheneb teise ja kolmanda lapse sünni tõenäosus (OECD; Begall; Ustyuzhanin).
Seega kulutab Tallinna linn ligi 5 miljonit eurot meetmetele, mis ei lahenda sündimuse languse peamisi põhjuseid.
Kui linna eesmärk on päriselt peresid toetada, peaks eelarve keskenduma teenustele ja investeeringutele, mis loovad pikaajalist kindlustunnet. Praegune eelarve teeb vastupidist: raha jagatakse nähtavatele toetustele, samal ajal kui uute lasteaedade ehitamine liigub aeglaselt, kuigi projektid nende jaoks on olemas. Sama ligi 5 miljoni euro eest oleks võimalik rajada sadu uusi lastehoiukohti, kiirendada mitme uue lasteaia ehitust ning luua paindlikke hoiumudeleid, sealhulgas võttes arvesse nende perede vajadusi, kes vajaksid hoidu hilistel õhtu- või öötundidel ja nädalavahetuseti. See annaks peredele päris valikuvabaduse: võimaluse käia tööl, kasvatada lapsi ja planeerida ka järgmist ilma pideva ebakindluseta.
Peresõbralik poliitika ei tähenda suuri ühekordseid makseid. See tähendab keskkonda, kus lapsi on võimalik saada ja kasvatada ilma, et see tähendaks karjääri katkemist, rahalist riski või aastatepikkust ootamist lasteaiakoha järjekorras.
Natalie Mets: populistlikud beebiboonused lapsi juurde ei too