Kuidas adekvaatselt reageerida, kui seksuaalhariduse andmist rünnatakse? Tartu noorsootöötajad on silmitsi seisnud just sellise olukorraga. 2019. aasta sügisel kavandas Tartu Lille noortekeskus teismeliste infoõhtut seksuaal– ja soovähemustest. Ürituse avalik väljakuulutamine tekitas alguses Tartu ning hiljem juba kogu riigi meedias ja sotsiaalmeedias nähtava-kuuldava vastuseisu selle teema käsitlemisele noorsootöös.
Üks sündmus ühes keskuses viis kiiresti laialdase aruteluni selle üle, mis vanuses noortega milliseid teemasid ja mil viisil üldse käsitleda sobib, mis hetkel saab infost propaganda, kas Eesti ühiskond peaks olema seksuaal- ja soovähemuste suhtes salliv. Teravaid toone võtnud suhtluses kõlasid rahulolematutelt süüdistused, et noorsootöötajad teevad ajupesu, ning toimusid isiklikud sõnalised rünnakud teemaga seotud Tartu noorsootöötajate vastu. Noortekeskust ähvardati isegi põlema panna.
Konflikt jõudis ka tänavatele. EKRE Tartu ringkond korraldas novembris LGBT‑aruteluõhtu toimumise vastu meeleavalduse, milles osales sadakond toetajat. Tartu Raekoja platsil toimunud protestile kogunes umbes sama palju LGBT+ teemat ja noorsootöötajaid toetavaid noori. Seega tekkis platsil kaks vastandlikku leeri, kummalgi kaasas oma seisukohti väljendavad plakatid. Meeleavaldus kujunes omamoodi põlvkondliku väärtuskonflikti väljenduseks, sest ühel pool olid valdavalt vanema ja teisel pool noorema põlvkonna esindajad.
Olin tol ajal Tartu linnavalitsuse noorsooteenistuse juhataja. Minu ülesanne oli kanda hoolt, et Tartu noorsootöö oleks aja- ja asjakohane ning järgiks noorsootöö aluspõhimõtteid, mis on sätestatud Eesti õigusaktides ja noorsootöö eetikas. Seega ei tähendanud see mingit erilist mässumeelsust ega kangelaslikkust, kui toetasin selles olukorras kindlalt noorsootöötajaid ja nende ettevõtmist, et noorteni jõuaks kvaliteetne, vajaduspõhine teave. Rääkisin meediale seda, mida tean ja millesse usun: aruteluõhtu tekkis noorte enda huvist ning noortekeskuste ülesanne on pakkuda turvalist ruumi, kus noored saavad oma küsimustele vastuseid ja võivad arutada teemasid, mis neid puudutavad. Minu jaoks ei olnud tegemist propagandaüritusega, vaid hariva ja toetava aruteluga, mida noorsootöö peabki pakkuma.
Meeleavalduste ja ähvarduste tõttu kolisid korraldajad ürituse uude toimumiskohta, mis tehti teatavaks vaid registreerunud noortele.
Viibisin ise tol õhtul Lille noortekeskuses, mille kõrval toimus minimeeleavaldus, kus EKRE esindajad olid ette valmistanud keskuse seinale projitseeritud ettekande samasooliste suhete lubamatusest ja sellest, kuidas sallivus on viinud «isegi impeeriumite languseni». Ilmselgelt oli see üks üritus ühes noortekeskuses tol meeleavaldusel osalejate jaoks suure sümboolse mõjuga näide ühiskondlikust allakäigust.
Seega tuli ka minul olla mitte ainult ühe ürituse, vaid noortevaldkonna kui terviku olemuse selgitaja. Kui sündmusega vahetult seotud noorsootöötajatele (kellest mõned olid ise veel pikema elu- ja töökogemuseta) võis rünnakute alla sattumine olla isiklik trauma (eriti rängalt tabas pahameel kaht noortekeskuse töötajat Grete Sarapit ja Elisabeth Jänest, keda EKRE väljaandes Objektiiv toodi isiklikult vastutavatena esile), siis minu jaoks oli see ajend veel kord mõelda noorsootöö olemusele ning senisest enam riskijuhtimise teemale.
See kogemus näitab, et noorsootöö ei ole alati ühiskonnas teretulnud tegevusala, vaid võib sattuda ühiskondlike pingeväljade keskmesse. Seega tuleb noortevaldkonna asutustel ka sellest vaatenurgast teadlikult hinnata avalike ürituste riske, eriti tundlikel teemadel, ning oma toimimisviisid läbi mõelda. Üldisemas plaanis on tähtis, et noorsootöö teemadel ollakse ühel lainel oluliste pooltega – selles olukorras oli meile toeks Tartu linnajuhtide seisukoht, et noorsootöö tegevuskava on valdkonnasisene otsus, mitte poliitiline mänguplats.
Kogetu kinnitas mulle, et nii nagu eraelus, on ka ühiskonnas vastuolude tekkimisel tähtsad selgelt sõnastatud põhiväärtused. Noorsootöö puhul on oluline meeles pidada, et noorsootöötajad lähtuvad noorte vajadustest, soovidest ja heaolust. Me väärtustame noortekeskustes, huvikoolides ja noorteühingutes noorte häält isegi siis, kui see läheb vastuollu mõne teise ühiskonnarühma arvamusega.
Mida veel positiivsena esile tuua? Arvan, et tol sügisel meediat jälginud inimestest mõistsid ehk paljud esimest korda, et noortekeskused ei tegele üksnes huvitegevusega, vaid pakuvad noortele ka keerulisemate teemade arutamiseks turvalist ruumi ning et noorsootöö valdkonnana toetab avatud arutelukultuuri ja kaasavat ühiskonda.
Mida ma oma kogemusele toetudes soovitan sarnases olukorras?
Esiteks jääda rahulikult kindlaks, mitte langeda ründava vastaspoole tasandile ja hakata sõnu valimata vastu. Ka üksnes see, kui õnnestub mitte ägestuda, keerab tavaliselt olukorra temperatuuri maha. Maha keeratud temperatuur tähendab, et pooled ei ütle ega tee asju, mis tekitavad asjaosalistele ühel või teisel moel suurt kahju.
Teiseks kasutada niinimetatud rikkis plaadi lähenemisviisi: korrata oma põhisõnumit eri suhtlusolukordades. Selleks põhisõnumiks ei peaks olema isiklikud vaated, vaid professionaalne üldistus: «Noortel on õigus ja vajadus saada infot kõige kohta maailmas. Info jagamine ei ole propaganda.»
On mõned teemad, millega kaasnevad suured ühiskondlikud ja/või põlvkondlikud vastuolud. Seksuaalsusega seonduv on sageli üks sellistest teemadest, aga sinna alla kuuluvad ka näiteks usk, karistuspoliitika, sisseränne. Kohaliku tasandi noorsootöö üks võimalik lähenemisviis on vältida kõigi selliste teemade otsesõnu püstitamist ning keskenduda meelelahutusele, lõõgastusele, puhkusele koolist või vanemate noorte puhul tööst. Praktiliste oskuste õpetamine või sportlikud tegevused seavad fookuse mujale – sellele, mida tehakse, mitte sellele, mismoodi eri teemadest mõeldakse või räägitakse.
Samas arvan, et soov luua keskkond, kus väärtused ei väljendu, on enesepettus. Ka see, kui välditakse väärtusteemalisi seisukohavõtte, on juba iseenesest seisukohavõtt. Kui teravate vastuoludega seotud teemade otsesõnu käsitlemine tundub noorsootöötajale kogukondliku konflikti mõttes riskantne ja ta ei ole valmis sellist riski võtma, siis igapäevases tegutsemiskeskkonnas peavad noorsootöö seisukohad olema noorsootöö eetikast lähtudes kindlad. Vähemuste kiusamist ei tohi lubada ei sõnas ega teos.
Taas soovitan rahuliku rikkis plaadi lähenemisviisi: «Meie laagris räägitakse kõigiga viisakalt», «Meie keskuses selliseid sõnu ei kasutata», «Meie põhimõte on, et kohtle teisi nii, nagu sa tahad, et nemad sind kohtleksid».
Kõik algab aga sellest, et noorsootöötaja on enda peas olulised teemad selgeks mõelnud ning ta jagab noorsootöö eetikapõhimõtteid, sealhulgas suhtub lugupidavalt kõigisse inimestesse ja mõistvalt eriarvamustesse. See ei tähenda, et ta kiidab sallimatud arvamused heaks ja kujundab noorsootöö keskkonda nende järgi. Nagu siinkirjutaja rahuliku rikkis plaadi kombel kordab: noortel on õigus ja vajadus saada infot kõige kohta maailmas, info jagamine ei ole propaganda.
Või nagu ütles üks toetusmeeleavaldusel osaleja: «Mina seisan selle eest, millesse ma usun.»
Seda teha on õigus ka kõigil eriarvamusele jääjatel senikaua, kuni see ei hõlma seaduspärase, inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtetega kooskõlas oleva tegevuse keelamist ja selle korraldajate ründamist.