Ma ei arva, et Ansipi püüd pisendada ja naeruvääristada kaitseministeeriumi rahakasutusega seotud probleeme aitab kaitseminister Pevkurit. Pigem vastupidi, kirjutab riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Raimond Kaljulaid (SDE).
Ja kindlasti ei tule kellelegi kasuks ausalt öeldes arusaamatu konstruktsioon nagu vastutaks 2023.–2024. aasta aruande küsitavuste eest kuidagi kuus aastat tagasi ametis olnud Isamaa minister Jüri Luik. Kui krooniline teiste süüdistamine, tõe ja faktide eitamine ning ülbe demagoogia on Reformierakonna viimane õlekõrs, siis tunnen neile kaasa. Ja kui ainus Reformierakonna poliitik, kes on veel valmis Michali ja Ko eest dzotile viskuma, on tema ristiisa Ansip, siis ma enam pikka pidu peaministrile ei ennusta.
Juhtusin kuulama endise Reformierakonna esimehe ja peaministri Andrus Ansipi intervjuud Postimehele. See kinnitas veel kord, et Eesti poliitikas pole veel esile kerkinud suuremat demagoogi kui Ansip. Kompartei kool on selles osas endiselt ületamatu.
Reformierakond on enda kehtestatud automaksu seni inkrimineerinud Jevgeni Ossinovskile. Ansip läks veel ühe sammu kaugemale ja süüdistas selles nüüd hoopis Jüri Ratast. Konstruktsioon oli umbes selline, et automaks on väga halb asi ja Eestisse sobimatu, aga Reformierakond oli sunnitud selle kehtestama Jüri Ratase tõttu. Kui lolliks nad Eesti inimesi peavad?
Kui krooniline teiste süüdistamine, tõe ja faktide eitamine ning ülbe demagoogia on Reformierakonna viimane õlekõrs, siis tunnen neile kaasa.
Milline erakond juhtis automaksu kehtestamise ajal valitsust? Reformierakond juhtis. Seda teab isegi iga kolmanda klassi õpilane. Millisel erakonnal oli siis rahandusministri portfell ja on siiani? Reformierakonnal, küllap teatakse ka seda. Selle maksu pakkus välja ja töötas välja ja kehtestas Reformierakond. Mitte ükski teine erakond ei andnud selle toetuseks riigikogus rohkem hääli. Reformierakond on automaksu issi, see on selgemast selgem.
Uskumatu demagoogia on ka Ansipi tees tulumaksu langetamise kohta: «Kui rahvas soovib elada mõõdukas või stabiilsuspaktiga lubatud defitsiidis, siis tuleb rahvast kuulda võtta.»
Kui ma üldse milleski olen kunagi Ansipiga olnud ühel meelel, siis selles, et maksumaksja rahaga laristamine on kurjast.
Eesti riik ei suuda juba pikemat aega katta oma püsikulusid. Eesti Pank ja paljud rahanduseksperdid on aastaid hoiatanud selle eest. Me unustame, et ka kaitsesse vajaminevad täiendavad miljardid on riigile kulu, mitte investeering.
Tõde on see, et Reformierakond on nüüdseks valitsusi ja ka rahandusministeeriumi juhtinud kuus aastat, ent ei ole suutnud riigi rahandust korda teha. Selles võib muidugi süüdistada kõiki teisi – eriti muidugi sotsiaaldemokraate ja Jüri Ratast, aga nagu Ansip ise ju ütleb: vastutab ikka tugevam pool, koalitsiooni juhtiv pool, ja see on ilmselgelt olnud riigikogus kõige suurema esindusega peaministrierakond.
Kes tahaks liituda organisatsiooniga, kus kibestunud vanamehed ei saa üle endast põlvkond noorema naisterahva rahvusvahelisest edust.
Ansipi demagoogia ei käi vaid oponentide, vaid ka omade pihta. Ansipi käsitluses on Reformierakonna madalas reitingus süüdi üks inimene ja see inimene on Kaja Kallas, kes valetas Eesti rahvale: «Lugege mu huultelt, et maksud ei tõuse.» Esiteks on väga alatu seda kontekstist välja rebitud fraasi Kallasele ette heita. Omad ei peaks nii tegema. Kes tahaks liituda organisatsiooniga, kus kibestunud vanamehed ei saa üle endast põlvkond noorema naisterahva rahvusvahelisest edust. Aga veel enam on Kallase süüdistamine praeguses pretsedenditus madalseisus fakte eitav demagoogia.
Muidugi on maksutõusud need, mis on Reformierakonda kõvasti kahjustanud, aga fakt on see, et aasta tagasi, Kallase viimasel tööpäeval, oli Reformierakonna reiting oluliselt parem kui praegu. Hoopis Michali ajal on Reformierakonna toetus läinud vabalangusesse. Muuhulgas seetõttu, mis toimus Tallinnas, aga kindlasti ka sellest tingituna, et lubati ju lõpetada maksufestival, aga see käib täistuuridel edasi. Vaadake kasvõi mis toimub automaksu ümber – kas see kaob või mitte, mis on peaministrierakonna seisukoht? Michal vihkab seda maksu, Ansip peab Eestis sobimatuks, aga Ligi sõnul pole põhjust seda tühistada ja selleks pole raha – aga tulumaksu langetamiseks on raha. Ükski normaalne inimene ei võta neid tõsiselt.
Muidugi ei ole Michal üksinda hävitanud Reformierakonna viimastki usaldusväärsust. Teda on selles kõvasti aidanud varjamatu ülbuse ja matsluse kehastus Ligi, abitu rattalinnapea Pere ja arvukalt teisi kõrvalosatäitjaid.
Nüüd riigikaitse juurde
Ansipi käsitluses on aastast 2019 Reformierakonna juhitud kaitseministeeriumile tehtavad etteheited suuresti tühised. Ansipi käsitluses on kümnete miljonite eurode maksumaksja raha ekslikult ülekandmine tühiasi, kuna raha kanti üle meie heale liitlasele Ameerika Ühendriikidele.
Ja üldse, ilmnenud probleemides on loomulikult samuti süüdi keegi teine – käesoleval juhul endine kaitseminister Jüri Luik.
Ma olen kindel, et Ansip on lugenud, mida riigikontroll tegelikult oma aruandes kirjutas, see on avalik dokument. Probleemid pole ei seitsme aasta tagused ega Jüri Luige aegsed ja neid on palju, mitte kaks.
Riigikontroll ei saanud kaitseministeeriumi soetatud kaitseotstarbeliste varude osas selgust 0,7 miljardi euro ulatuses. See ei tähenda, et selles ulatuses riigi vara on kadunud või varastatud, kuid kriitika käib viimaste aastate, mitte Jüri Luige aja kohta kuus aastat tagasi.
Riigikontrolli hinnangul on kaitseministeerium oma kulusid kajastades eksinud 144,8 miljoni euro ulatuses eelmisel aastal, mitte Jüri Luige ajal kuus aastat tagasi.
Kaitseministeerium on valesti esitanud andmeid eelarve täitmise kohta kahel viimasel aastal, sadade miljonite eurode ulatuses. Jällegi, sel ajal on seda ministeeriumi juhtinud reformierakondlasest minister Hanno Pevkur, mitte Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas või Kaja Kallas.
Riigikontroll toob aruandes välja, et juhib juba kuuendat aastat tähelepanu puudustele varude arvestamisel. Probleemid on lepingute halduses, saadud kauba lepingutele vastavuse ja kohalejõudmise kontrollimises.
Riigikontroll juhib tähelepanu puudustele, mida kaitseminister on viimastel aastatel lubanud kõrvaldada, kuid mida pole endiselt kõrvaldatud. Me ei räägi siin taas kaitseminister Jüri Luigest, vaid ikka ametisolevast kaitseministrist Hanno Pevkurist, kes on Reformierakonnast.
Kaitseminister on valinud väga oskuslikult taktika, kus vigade vastu ei vaielda, kõik eksimused on omaks võetud ja need lubatakse lahendada. Ansip aga läks täpselt vastupidist teed…
Kui sarnane raport oleks avaldatud näiteks Jüri Ratase valitsuse ajal, oleks nii Ansip kui muidugi ka Michal ja Pevkur nõudnud väga häälekalt mitte ainult kaitseministri, vaid ka peaministri kohest ametist lahkumist Eesti riigikaitse ja rahvusvahelise maine rikkumise eest.
Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et Ansip on teinud Pevkurile tõelise karuteene. Kaitseminister on valinud väga oskuslikult taktika, kus vigade vastu ei vaielda, kõik eksimused on omaks võetud ja need lubatakse lahendada. Ansip aga läks täpselt vastupidist – vigade pisendamise ja süü eitamise – teed. See on rumalus ja pidev katse kõike inkrimineerida varasematele valitsustele, peaministritele ja kaitseministritele meenutab mõistagi nõukogudeaegset tava põhjendada kommunistliku režiimi abitust ja suutmatust imperialistlike välisvaenlaste ja sisemiste kahjurite vastutöötamise ning sabotaažiga.
Tõde on see, et riigi rahanduses, nagu ka kaitseministeeriumis, valitseva korralageduse eest kannab poliitilist vastutust üks erakond. See erakond on Reformierakond, mille toetuse järsk langus on aset leidnud pärast võimupööret, milles Ansip mängis taganttõukajana üliolulist rolli.
Paistab, et Ansip tegi panuse valele hobusele.
Ühes punktis olen ma aga Ansipiga sajaprotsendiliselt päri – lootust presidendiks saada tal ei ole.