Värskelt avaldatud “ Laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüs” kinnitab seda, mida paljud lapsevanemad juba niigi teavad: lapsed on küll soovitud, kuid liiga tihti jäävad nad sündimata, sest puudub turvatunne ja usk tulevikku. Küsimus ei ole neis, kes ei taha lapsi, vaid nendes, kes ei söanda seda teekonda veel ette võtta ja alles kaaluvad. Ja siit algabki ühiskonna vastutus – kas me loome koos sellist keskkonda, kuhu lapsed sünnivad rõõmust ja kus potentsiaalsed vanemaid ei paina hirm edasise ees.

On väga erinevaid põhjuseid, miks lükatakse laste saamist edasi või sellest üldse loobutakse.  Mõne jaoks on takistuseks majanduslik ebakindlus ja raskused eluaseme leidmisel. Teisel puudub oma partneri kõrval kindlustunne – kas tulevane isa on ikka valmis vastutust päriselt jagama? Mõni loobub oma tervisemurede pärast või on kogenud seda, kui keeruline on abi saada, kui sünnib erivajadusega laps. On ka neid, kes keskenduvad tööalase karjäärile.

Kõik need põhjused on arusaadavad ja inimlikud. Küsimus on, kas neid saab lahendada?  Väga paljusid saab – seda siis, kui me ühiskonnana otsustame, et perede toetamine on prioriteet, mitte kõrvalteema.

Statistika näitab, et eestlased on  tervena elatud aastate poolest Euroopa keskmisest märksa madalamal. Kui noor inimene teab, et 50-ndates eluaastates võib ta töövõime ja tervis oluliselt halveneda, siis on loomulik, et ta küsib: kas ma jõuan oma lapsed üles kasvatada ja neile parema tuleviku tagada? Kuidagi ei saa alahinnata ka neljandat aastat kestva sõja, kliimakriisi, elukalliduse tõusu ja poliitilise ebastabiilsuse mõju. Kui ühiskond ei suuda pakkuda turvatunnet ega usku tulevikku, siis jäävadki sündide numbrid kesiseks.

Naise, mitte „ressursi“ väärtustamine

Avalikus arutelus kostab sageli varjatud sõnum: naised kui rahvastiku taastootmise „ressurss.“ Briti autor Lucy Jones on tabavalt kirjutanud, et kui noored ei soovi lapsi, siis on see karm hinnang ühiskonnale. Aga veelgi karmim on see, kui ühiskonnas naeruvääristatakse noorte muresid – olgu need siis seotud kliima, elukeskkonna või turvatundega. Samal ajal kõlavad noorte naiste aadressil süüdistused, et nad ei „panusta.“ Kõik see kokku vähendab usaldust.

Naise otsustusvabadus peab olema alati kaitstud. Laste saamine on väärtus, kuid ühegi lapse sünni taga ei tohiks olla survet ega süütunnet. Samavõrd oluline on meeste roll – isaks olemist ja isade pereelus kaasalöömist tuleb ka riiklikult toetada.

Tartu Ülikooli teadlased on toonud välja, et kui 15-aastaste Eesti tüdrukute väärtused ja hoiakud on sarnased Rootsi eakaaslastega, siis Eesti poisid on lähemal Rumeenia noortele. Väärtuslõhe noorte meeste ja naiste vahel on süvenemas. Kui poisid ei saa oma haridusteel, aga ka väärtuskasvatuse ja sotsiaalsetes oskuste vallas piisavalt tuge, siis võib kümne aasta pärast olla tõsise küsimuse all see, kas omavahel kohtuvatel noortel naistel ja meestel üldse on pereloomise suhtes sarnased ootused. See on kahtlemata ka  ühiskondlik väljakutse.

Ja mõistagi on riigil veel palju ära teha. Minul on valitsusele algavateks eelarvekõnelusteks selge ootus:  uues riigieelarves tuleb pered ja lapsed seada päriselt prioriteediks. Kui me jätame perede vajadused tagaplaanile, siis maksame tulevikus kõrget hinda, seda nii majanduslikult, demograafiliselt kui ka inimlikult.

Äsja tutvustatud uuring pakkus välja lahendusi, mis toovad kindlust juurde. Olgu siin väla toodud neli ettepanekut:

• Vanemahüvitise ja peretoetuste korrigeerimine, et need toetaksid päriselt perede hakkamasaamist.
• Eluaseme kättesaadavus noortele peredele – kodu on ülioluline  turvatunde allikas.
• Füüsilise ja vaimse tervise toetamine, et vanemad tunneksid, et abi on olemas juba enne, kui mured paisuvad kriisiks.
• Paarisuhte ja vanemluse toetamine – laste heaolu algab vanemate partnerlusest ja valmisolekust vastutust jagada.

Kahe lapse emana tean hästi, kui palju sõltub pereelu mitte ainult rahakotist, vaid ka ümbritsevast keskkonnast. On hetki, mil sa vajad lihtsalt teadmist, et abi on olemas – olgu selleks siis lasteaia õpetaja, perearst, vanaema või vallavalitsus. Sageli unustame, et palju sõltub ka kohaliku omavalitsuse ja kogukonna toimimisest, kes samuti pakuvad tuge. Hiiumaal omavalitsusjuhina töötades nägin, kui otsustav võib olla kohaliku tasandi roll – buss, mis tuleb õigel ajal; lasteaed, mis ei ole liiga kaugel; tugispetsialist, kes jõuab pereni enne, kui mure liiga suureks kasvab.

Hiiumaa kogemus kinnitas mulle, et lapsed sünnivad sinna, kus on turvatunnet, austust ja perspektiivi. Poliitikute ja kogukondade ülesanne on luua tingimused, et seda kõike oleks senisest rohkem. Mitte loosungite, vaid tegudega. See on parim investeering Eesti tulevikku.

NAINE EI OLE MASIN! Värske uuring: beebibuum jääb ära, sest riik unustas luua turvalise keskkonna