Pühad on kodusoojuse, hoolimise ja turvatunde aeg. Paljude naiste ja laste jaoks ei ole see aga rahu ja helguse, vaid hirmu ja valu aeg. Nad lähevad pühadele hingevärinaga vastu, sest nad teavad, et vägivallamuster kipub korduma. Karm reaalsus on, et aastast aastasse suureneb just jõulude ja aastavahetuse ajal lähisuhtevägivalla juhtumite arv. Kõige paremini on sellega kursis politsei, ohvriabitöötajad ja varjupaigad.
Üks näide politsei igapäevatööst. Patrull reageerib öisele väljakutsele väikelinna korterisse, kust kostab karjumist ja laste nuttu. Ukse avab värisevate kätega ja silmnähtavalt šokis naine, kes vabandab korduvalt, justkui oleks ise süüdi. Tema näol on värsked verevalumid, katkendlikult rääkides vaatab ta pidevalt ukse poole ja küsib, kas mees võib tagasi tulla. Kaks last on magamistoas peidus. Samale aadressile on naabrid varemgi väljakutseid teinud, kuid noor ema keeldub avaldust esitamast – ta kardab selle sammu tagajärgi, sest tal ei ole lastega kuhugi minna ja tal ei ole raha.
Sarnaseid väljakutseid tehakse Eestis aastas umbes 10000, neist kuriteona registreeritakse ligikaudu 3000. Kohtusse jõuab umbes 500 juhtumit ja reaalselt mõistetakse vangi 100-150 inimest. Valdav enamus vägivallast statistikas ei kajastu või jääb õigussüsteemi raames lahenduseta.
Ka tänavused numbrid on kõnekad. 2025. aastal on kümne kuuga registreeritud 7684 lähisuhtevägivalla juhtumit, neist 2695 kuriteona. Raskeid juhtumeid – tapmisi, mõrvu, ränki tervisekahjustusi – on olnud sama palju kui eelmisel aastal terve aasta peale kokku. Iga viies kannatanu on sattunud korduvalt vägivalla ohvriks. See tähendab, et riik teab, kes võivad ohus olla ja kes on oma lähedastele ohtlikud, kuid ei sekku piisavalt tõhusalt.
Et mitte nii tumedates toonides jätkata, tuleb esile tuua vägivallavastase võitluse positiivne pool. Eesti poliitikute rõhuv enamus ei sea täna kahtluse alla Istanbuli konventsiooni. See eristab meid selgelt näiteks Lätist, kus naiste ja laste kaitsmine muudeti hiljuti ideoloogilise vaidluse objektiks. Istanbuli konventsiooniga ühinemine ja selle rakendamine on oluline väärtusvalik.
Plusspoolele saab kanda selle, et riigikogu on aastate jooksul kinnitanud mitmeid seadusi, mis on suunatud naiste ja laste paremale kaitsmisele ning vägivalla ennetamisele. Lapsi on hakatud käsitlema lähisuhtevägivalla kaudsete ohvritena, mitte pelgalt pealtnägijatena. Lapse juuresolekul toime pandud vägivallategu on raskendav asjaolu. Samuti on arendatud lastele suunatud ohvriabiteenuseid. Eestis on kriminaliseeritud jälitamine, seksuaalne ahistamine ja naiste suguelundite sandistav moonutamine. Alles jõudis riigikogu menetlusse nõusolekuseadus, mis muudab vägistamise käsitluse nõusolekupõhiseks. Julgen öelda, et need on suured asjad.
Õiguslik raamistik on seega suures osas olemas. Aga seadusesätted iseenesest ei hoia ära ühtegi lööki ega rusikahoopi. Nad ei vaigista hirmunud lapse nuttu ega leevenda ahastust ja lootusetust. Seadused loovad võimaluse, edasi on põhirõhk ennetusel, ohvrite kaitsmisel ja toetamisel ning vägivallatsejatega tegelemisel.
Kahetsusväärselt on naiste varjupaikade rahastus püsinud pikalt samal tasemel – aastas ligikaudu miljonil eurol. See tähendab, et traumeeritud naistele saab vähem pakkuda õigusabi ja psühholoogilist tuge. Nii mõnigi naine jääb seetõttu hädavajaliku abita hetkel, kui ta on valmis vägivaldsest suhtest lahkuma.
Ministeeriumite ülese vägivallaennetuse tegevuskava elluviimiseks ei ole samuti ette nähtud piisavaid vahendeid, kusjuures haridusvaldkond ei pea selles võrgustikus osalemist isegi vajalikuks.
Eriti kõnekas on tasuta õigusabi asendamine juturobotiga. Lähisuhtevägivalla eest põgeneja ei vaja digitaalsest nõustamist, vaid luust ja lihast inimest, kellega suhelda ja oma üleelamistest rääkida. Nad vajavad suunamist ja mõistmist. Kardetavasti jätab inimeste asendamine tehnoloogiaga osa inimesi vajaliku õigusabita.
Stenbocki majast jõudis paraku viivitusega parlamenti korrakaitseseaduse muutmise eelnõu, mis pikendab perevägivalla juhtumite puhul viibimiskeelu 12 tunnilt 72 tunnini. Poliitilise tahte olemasolu korral saanuks viibimiskeelu uued reeglid jõustada juba enne pühi. Tegu on muudatusega, mis annab politseile parema tööriista ja kaitseb tulemuslikumalt ohvreid.
Istanbuli konventsioon ei ole trofee, mida riiulile panna. See on kohustus tegutseda ka siis, kui see on ebamugav, kulukas ja ei too kiirelt poliitilisi punkte. Täna näeme sageli hoolimist retoorikas, kuid puudu jääb tegudest ja sekkumisjulgusest, seda ka kogukonna tasandil. Turvalises riigis peab abi jõudma kohale enne, kui vägivald kordub, mitte siis, kui on juba liiga hilja.
Reili Rand: viibimiskeeluga venitamine jättis pühad kaitseta, juturobot ei paku tröösti