Valitsusest parlamenti saadetud 2026. aasta riigieelarve ei loo jõukust, vaid kasvatab võlga; see ei taga julgeolekut, vaid õõnestab usaldust. Eelarvest vaatavad vastu nii hoolimatus nõrgemate suhtes kui sotsiaalse ebaõigluse kasv.
Miks kingitakse 10 protsendile kõrgeima sissetuleku teenijatele, kelle kuupalk üle 4000 euro, rohkem kui 100 miljonit eurot? Selle asemel et parandada perede, üksikvanemate ja madalapalgaliste toimetulekut. Riigikogu infotunnis proovis peaminister mulle selgeks teha, et õpetaja võidab maksuküüru kaotamisest neli-viis korda suurema summa kui mina riigikogu liikmena. Peaminister eksis.
Sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekud eelarveleonsuunatud suurimate murekohtade lahendamisele. Esiteks, tõeliselt vajaduspõhine toetus on toimetulekutoetus, millele pole kellelgi maailmavaatelist vastuseisu. Viimati tõusis toimetulekupiir 2022. aasta juunis. Kõige haavatavamad on kaitseta. Meie ettepanek on suurendada toimetulekupiiri valitsuse pakutud 20 euro asemel 100 euro võrra, et see jõuaks 300 euroni.
Teiseks, sügavalt alarahastatud erihoolekanne on kriitilises seisus. Paljud puudega inimesed ja nende lähedased on abita ja meeleheite piiril, kuna riik ei suuda hädavajalikke teenuseid osutada. Lisarahaga saab aga lühendada järjekordi ja tõsta hooldustöötajate palka.
Kolmandaks, riigi tulud on võrreldes omavalitsuste omadega kasvanud märksa rohkem. Omavalitsused ei saa hinna- ja palgatõusu tingimustes hakkama üheeurose koolilõuna, kärbitud huvihariduse toetuse ja paigal seisva lasteaiaõpetajate palgatoetusega.
Lapsed õpivad paremini täis kõhuga, on targemad ja tervemad siis, kui nad saavad huviringides kaasa lüüa. Lasteaiaõpetajad väärivad aga sarnaselt kooliõpetajatega palgatõusu. Kõik see jäi eelarves tegemata. Nende muudatuste kogukulu ulatub 70 miljoni euroni, mis jääb kõvasti alla summale, mille kulutab valitsus maksukingitusena 10 protsendile jõukatele.
Valitsus proovib luua kujutelma, et laenurahaga saab makse langetada, ja seda olukorras, kus riigi püsitulud ei kata püsikulusid. Tagajärg on rekordiline puudujääk neljaks aastaks ja pea poole võrra kasvav laenukoorem. Maksame välismaale intressideks pea sama palju, kui kulub aastas kultuuri või perearstiabi rahastamisele. Ja suurusjärgud kasvavad.
Järgmiseks kriisiks ei ole enam mingit puhvrit – laskemoona meil on, aga eelarvepoliitiliselt oleme kaitsetud. Pole ka plaani, kuidas pärast 2029. aastat miinusest välja ronida.
Riina Sikkut: laskemoona on, hoolimist ja vastutustunnet mitte