Tööandjad on aastaid toonud majanduskasvu piirajana esile tööjõupuudust. Eestis jäävad nii tootlikkus kui tervena elatud aastad Põhjamaadele alla, aga teisalt kasvavad kiiresti kulud tervisele. Vähenenud töövõimega inimeste seas on rohkem kui 40 protsendil psüühika- ja käitumishäired, näiteks erinevad sõltuvused ja depressioon.

Tõnu Mertsina nendib oma hiljutises arvamuses, et tervema inimese töövõime on parem, tööelu pikem, maksutulu suurem ja tervisekulud väiksemad. Seega tervisekulu ei ole ainult eelarvekulu, vaid investeering sellesse, et meil tööjõudu rohkem oleks. Sellega saab ainult nõus olla.

Kuid sealt edasi lähevad tema ja eelmisel nädalal avaldatud ettevõtjate nõukoja pakutud lahendused eksiteele. Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja ettepanekud – maksuvabastus tööandja poolsele tervisekulule, perearstiabi omandipiirangute kaotamine ja eriarstiabi suurem erakliinikutesse kolimine – kõlavad tehniliselt ja vabaturu meelselt, kuid tegelikkuses tähendavad need suuremat raiskamist, konkurentsi vähenemist ja efektiivsuse langust. Ehk vastupidist sellele, mida väidetavalt soovitakse saavutada.

Tööandjate panus ennetusse on erakordselt tähtis

Tööandjad saavad ilma erisoodustusmaksu tasumata katta aastas 400 euro ulatuses töötaja psühholoogilist abi, taastusravi ja hambaravi, samuti osta eraravikindlustust ja muud. Ennetus on piiranguta maksuvaba, sest olukorras, kus meil tervisekahju tuleneb paljuski elustiilist, on töökohal pakutav ennetustegevus erakordselt tähtis.

Aga selle asemel, et tasuda maksuvabalt kliinilise psühholoogi vastuvõtu eest, kus täiskasvanud inimene saab kurta kiusliku ülemuse või kasvanud töökoormuse üle, tuleks tööandjal lahendada hoopis need mured. Kehva töökeskkonda ja halvasti planeeritud tööd ei saa tervishoiu kaudu parandada. Kuidagi mõistlik ei ole see, kui lubada tööealisi ennetatavaid muresid kurtma ja jätta depressioonis koolinoored arsti ukse taha.

Samuti ei peaks motiveerima töötajaid sellega, et neil on võimalik kord aastas kardioloogi ja dermatoloogi juures vastuvõtul käia. Need visiidid peavad olema meditsiiniliselt põhjendatud, mitte iga-aastane lohutuskäik, mida ei saa ju tegemata jätta, kui tööandja pakub. Ja kui see maksuvabaks muuta, siis jääb riigil raha saamata ja rohkem inimesi läheb arsti juurde… lihtsalt sellepärast, et saab.

Seega on täiendav maksusoodustus topeltnöök: riik jääb ilma maksutulust ja tervishoiu ressurss suunatakse sinna, kus meditsiiniline vajadus on hindamata ja mõju tervisele ilmselt väike.

Omandipiirangute kaotamine perearstiabis vähendab konkurentsi

Iseseisvad perearstid, kes saavad pidada tervisekeskusi, on tugevdanud esmatasandi tervishoidu ja võimaldanud eriala arengut. Omandipiirangute kaotamine nii, et tervisekeskuse omanik võiks olla lihtsalt ettevõtja, tähendab esmatasandi nõrgendamist ja ärihuvide kasvu. Ka praegu teeb muret pigem perearstide võetud dividendide suurus, mitte see, et ärilist motivatsiooni vähe oleks.

Tegelikkuses tähendab omandipiirangute kadu muidugi vertikaalset integratsiooni: omavahel seotud ettevõtted hakkavad osutama perearstiabi, eriarstiabi ja võimalik, et kontrollivad ka ravimite jae- ja hulgiturgu. Mis on tulemus? Konkurents ei kasva, vaid kaob. Me oleme elektriturul, gaasiturul ja mujal aastakümneid liikunud vastassuunas ning lõpetanud vertikaalse integratsiooni, kuna see piirab konkurentsi ja turule ligipääsu.

 Veel suuremat eriarstiabivõrku ei jaksa me üleval pidada

Eesti tervisesüsteem on erakordselt väike. Kui „konkurentsi nimel“ rahastada ühisest maksurahast eriarstiabi laiemat osutamist erakliinikutes, siis lihtsamad patsiendid „kolivad“ erakliinikutesse ning keerulised, kroonilised ja riskantsed patsiendid jäävad avalikesse haiglatesse. Teenuse osutamine killustub, haigla kulud ravijuhu kohta tõusevad ja efektiivsus väheneb. Kokkuvõttes muutub eriarstiabivõrk suuremaks ning me saame enam vastuvõturuume, seadmeid ja üldkulu.

Meie tervishoius valitseb suur piirkondlik ebavõrdsus. Pakutud teed minnes on tulemuseks rohkem erakliinikud Tallinnas ja haiglate sulgemine maakondades, mis vähendab arstiabi kättesaadavust ja võimendab ebavõrdsust.

Muidugi avaldavad rahvastiku vananemine, meditsiini areng, inimeste kõrgem nõudlikkus oma elukvaliteedi suhtes ja tervishoiutöötajate palgatõusud survet tervishoiukulude kasvuks. Nende kulude tegemine on vajalik, kui mõelda vähenevale tööealiste arvule ja vajadusele hoida niigi nappivat tööjõudu. Lahenduseks on esmatasandi tugevdamine koos meditsiinilisel vajadusel põhineva patsiendi raviteekonnaga, tervishoiuteenuste kvaliteedi tõstmine ja nende kättesaadavuse parandamine. Nõukoja ettepanekud stiilis „rohkem eraraha tervishoidu“ tähendavad maksuerandile ja tervisekassa rahale ehitatud ärimudelit. See ei ole Eestile vajalik ega jõukohane.

Riina Sikkut: ettevõtjate ideed ajaksid tervishoiu ummikusse – kallimaks ja vähestele kättesaadavaks