Parempopulistide retoorika on muutunud ajaga üha läbimõeldumaks ja kavalamaks. Nad ei võitle otsesõnu laste ja naiste õiguste vastu, vaid vastandavad rahvusvahelisi kokkuleppeid rahvuslikule suveräänsusele, traditsioonilistele väärtustele ning „loomulikule“ ühiskonna toimimisele.
Elame kummalisel ajal, mil populistlikud jõud nii Eestis kui mujal maailmas moonutavad reaalsust, konstrueerivad kunstlikke probleeme ja siis asuvad neid ise kangelaslikult lahendama. Praegu on nii Lätis kui Eestis konservatiivsetele ja venemeelsetele jõududele ette jäänud naiste õigusi käsitlev Istanbuli konventsioon.
Martin Helme väitel on see „äärmusvasakpoolsest ideoloogiast kantud äärmiselt ühiskonda lõhkuv ja kahjulik dokument, millega lõhutakse Eesti ühiskonda“. Tundub, et isand Helme pole vaevunud konventsiooni lugema või siis ajab teadlikult täielikku jama.
Tegelikkuses ei ole Istanbuli konventsioon mingi ideoloogiline manifest, vaid rahvusvaheline raamistik naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ning ohvrite abistamiseks. Konventsiooni ratifitseerimisega 2017. aastal võtsime selge sihi asuda neid valusaid probleeme süsteemselt lahendama. Riigikogu toonane otsus oli pea konsensuslik – konventsiooni ratifitseerimise seaduse poolt hääletas 79 riigikogu liiget nii koalitsioonist kui opositsioonist, vastu olid vaid kuus EKRE saadikut.
Eesti on aastate jooksul astunud mitmeid olulisi samme perevägivallaga võitlemisel – olgu selleks avalikkuse teadlikkuse tõstmine, eraldi tugikeskuste loomine, ametnike koolitamine või ohvriabi süsteemi arendamine. Kuidas need sammud „ühiskonda lõhestavad“, jääb mulle siiralt arusaamatuks. Küll aga teame, et perevägivald on Eestis jätkuvalt kurvastavalt laialt levinud ning selle ennetamisse ja vähendamisse peame me kõik panustama.
Tunnistan ausalt, et võtsin Lätis toimuvat Istanbuli konventsioonist taganemise arutelu alguses üsna rahulikult, pidades seda sisutühjaks valimiseelseks populismiks. Mulle tundus toona – ja tundub tegelikult siiani – uskumatu, et Läti seimi enamus sellist otsust reaalselt toetas. Eksisin.
Veel ei ole lõplikku selgust, kas konventsioonist lahkumine saab Lätis teoks või suutis presidendi jõuline sekkumine selle ära hoida. Otsuse langetab seimi järgmine koosseis. Loodan südamest, et meie lõunanaabritel jätkub kainet mõistust ja riigimehelikkust sellest tagurlikust plaanist loobuda.
Lätis toimuv on igal juhul tõsiseks äratuskellaks ka meile. Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused ning naiste ja meeste võrdne kohtlemine ei ole paraku iseenesestmõistetavad. Rahvuspopulistid ja Kremli jutupunkte levitavad poliitilised jõud ründavad inimeste põhiõigusi ja väärtusi, mis on seni tundunud konsensuslikud.
Kui Läti seim oli võimeline toetama Istanbuli konventsioonist lahkumist, siis puudub igasugune garantii, et sarnane hääletus ei võiks korduda ka Eestis. Mitte nüüd ja praegu, aga kõigi arvamusuuringute järgi tõotab järgmine riigikogu koosseis tulla märksa konservatiivsem.
Loomulikult ei luba ükski poliitiline jõud riigikogu valimiste eel naiste õigusi ja turvatunnet kärpida. Parempopulistide retoorika on muutunud ajaga üha läbimõeldumaks ja kavalamaks. Nad ei võitle otsesõnu laste ja naiste õiguste vastu, vaid vastandavad rahvusvahelisi kokkuleppeid rahvuslikule suveräänsusele, traditsioonilistele väärtustele ning „loomulikule“ ühiskonna toimimisele. Nii kaob fookus vägivalla ohvritelt ning inimeste turvatunne mattub ideoloogilise võitluse udu alla.
EKRE esimehe Martin Helme loosunglik hüüatus „Naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid!“ kõlab jaburalt, arvestades, et valdav enamus naistevastasest vägivallast pannakse toime meeste poolt. Samuti on absurdne, et EKRE taotleb Eesti lahkumist Istanbuli konventsioonist ehk naiste õiguste kärpimist just laste ja naiste kaitsmise sildi all. See on näide tõejärgsest ajastust, kus must on vajadusel valge ja vastupidi ning eksitav, kuid veenvalt esitatud retoorika domineerib faktide ja argumentide üle.
Läti võimalik lahkumine Istanbuli konventsioonist oleks ohtlik pretsedent, mis kasvataks mitte ainult Läti parempopulistide kandepinda ja võitlusvaimu, vaid kanduks edasi ka Eestisse ja mujale Euroopasse. Oleme juba aastaid näinud, kuidas võrdõiguslikkuse ja Euroopa Liidu vastased poliitilised jõud vahetavad „parimaid praktikaid“ ning võimendavad üksteist. Meile harjumuspärast euroopalikku väärtusruumi püütakse kild haaval lõhkuda, nii et suurem osa ühiskonnast seda kohe ei märkaks. Enne, kui on hilja…
Tanel Kiik: „Naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid!“ on jabur asi, mida öelda, isand Helme