Sotsiaaldemokraatide fraktsioon korraldas riigikogus tervishoiu rahastamise seminari „Kust tuleb solidaarsus ja kuhu kaob raha?“
„Tervisekassa puudujäägiuudised ei ehmata enam kedagi, aga lahendust ka ei paista. Pigem on poliitikud vastandanud raha lisamist tervishoidu ja süsteemi muutmist, kuigi mõlemat on vaja,“ sõnas endine terviseminister, Riigikogu liige Riina Sikkut seminari sisse juhatades.
Rahvusvahelise võrdluse esitas tervishoiuekspert Kaija Kasekamp, kes rõhutas: tervishoid pole ainult kulu, vaid ka investeering inimkapitali. „Tänu nendele kasvanud kuludele on jäänud ära mõni infarkt, mõni insult, ja see on väärtus,“ ütles ta. “Võrreldes EL-i keskmisega on Eestis rohkem raviga välditavaid enneaegseid surmi – kaotame raviteenuste kehva kättesaadavuse tõttu rohkem eluaastaid inimese kohta kui teised riigid. Mida teevad need riigid, kus raviga välditavaid enneaegseid surmasid on vähem? Vastus: seal sõltub tervishoiuteenuste kättesaadavus ravi vajadusest, mitte inimese suutlikkusest selle ravi eest maksta. See tähendab, et kogu elanikkond on ravikindlustusega kaetud ning omaosalus raviteenuste tasumisel lähtub inimese maksevõimest.
Seetõttu püstitas Kasekamp küsimuse: kas kaalumisel olevad variandid – rohkem erakindlustust, et inimesed saaksid end ravijärjekorras ootamisest „välja osta“ -, on see, mis vähendab enneaegseid surmi. Tema meelest õige lahendus on vastupidine: tervishoiusüsteemi rohkem avaliku ehk solidaarselt kasutatava raha suunamine!
Ajaloolise tagasivaate tegi Maris Jesse, mis tõi väga selgelt välja sotsiaaldemokraatide ülisuure panuse Eesti solidaarse tervishoiusüsteemi ülesehitamisse. sotsiaalminister Marju Lauristini juhtimisel võeti 1994. aastal vastu tervishoiukorralduse seadus ja loodi keskhaigekassa, et päästa maapiirkondade haigekassad kokkuvarisemisest. Sotsiaalministri Eiki Nestori eestvedamisel võeti vastu 2000. aasta juunis Tervisekassa seadus, millega jaanuarist 2001 loodi üks ühtne Tervisekassa avalik-õigusliku juriidilise isiku staatuses. Järgmised põhimõttelised otsused tervishoiu rahastamise kohta langetati 2017. aasta märtsis Jüri Ratase valitsuses toonase sotsiaalministri Jevgeni Ossinovski ettepanekul – hakata eraldama Tervisekassale vahendid mittetöötavate pensionäride eest. Koroonakriisi ajal 2020. aastal suunas valitsus ühekordsed lisavahendid Tervisekassale toonase sotsiaalministri Tanel Kiige juhtimisel, mis aitas edasi lükata mitme aasta võrra hetke, kui Tervisekassa jõudis defitsiiti.
Siiri Lahe tõi sotsiaaldemokraatide korraldatud tervishoiukonverentsil välja, et Tervisekassa tulude eelarve on käesoleval aastal 2,5 miljardit eurot ning kulude pool on 2,6 miljardit eurot – kulud ületavad tulusid umbes 105 miljoni euro võrra. Samas on oluline välja tuua, et Tervisekassa teenuste koguarv on kasvanud kümne aastaga 50% võrra – rohkem teenuseid tarbivad mitte ainult vanemaealised, vaid ka kõik teised elanikkonnagrupid. Kulude kasv sisaldab endas teenuste mahu ja kvaliteedi tõusu. “Tervisekassa reservid jätkavad senise prognoosi järgi lähiaastatel langust. Samas püüab Tervisekassa selle aasta jooksul koostöös teiste osapooltega targalt optimeerida teenuseid, et välja selgitada, millises suurusjärgus vajab solidaarne tervishoiud täiendavat rahastust,” sõnas Lahe.
Andres Võrk selgitas solidaarse rahastamise eripärasid. “Üks solidaarsuse külg on see, et inimesed panustavad vastavalt oma maksevõimele (sotsiaalmaksu suurus on proportsionaalne palgale). Samas saab rääkida horisontaalsest solidaarsusest, kus saab küsida, kas sama maksevõime ehk sissetulekute tasemega inimesed panustavad süsteemi sama palju või mitte (palgatöötaja versus töötav pensionär versus dividenditulust elatuv ettevõtja – makstud sotsiaalmaksu suurus on kõigil neil erinev).
Kuigi erarahaks loetakse nii inimese omaosalust kui ka vabatahtlikku ravikindlustust, lõviosa Eesti tervishoiu erarahast on omaosalus.”
Võrk kirjeldas, et kõrge omaosalus mõjutab negatiivselt tervishoiuteenuste kättesaadavust, suurim näide on hambaravi, samuti suurendab see vaesusriski nende puhul, kelle kulud ravimitele on suuremad. Üldiselt omaosalus on regressiivse iseloomuga – see mõjutab rohkem nende ravivõimalusi, kelle sissetulekud on väiksemad.
Kaupo Koppel, Arenguseire Keskuse ekspert, tutvustas sotsiaaldemokraatide korraldatud tervishoiu rahastamise seminaril Arenguseire Keskuse raportit, mis näitab, et Eesti suunab tervishoidu märksa vähem vahendeid kui enamik teisi Euroopa Liidu riike. “Kui Eesti eelmise aasta tervishoiukulud ulatusid 7,5%-ni SKP-st, siis EL-i keskmised tervishoiukulud on 2,5%-punkti kõrgemal ehk pea kolmandiku kõrgemad. Eesti SKP praeguse suuruse juures tähendab see 1 miljardi euro võrra väiksemaid tervishoiukulusid. Ometi juba praegusest rahvusvahelises võrdluses madalast rahastusest moodustab inimeste omaosalus üle 20%, mis on märkimisväärselt kõrgem kui WHO soovitud tase (15%). Viimastel aastatel on omaosalus jätkanud kasvu.
Lii Pärg sotsiaalministeeriumist tegi ülevaate mh ka tervishoiusüsteemi kitsaskohtadest: tuuakse välja probleeme teenuste kättesaadavusega, sealhulgas asjaolu, et 5%-6% Eesti elanikest ei oma ravikindlustust, eriti on see levinud ebastabiilse sissetulekuga inimeste seas. Riik laiendab vabatahtliku ravikindlustuse võimalusi, kuid kõiki väljakutseid see ei lahenda. “Samuti mõjutab tervishoiuteenuste kättesaadavust meditsiinitöötajate nappus – aastatel 2024-2033 on vaja 7700 uut töötajat, kuid praegused koolitusmahud katavad sellest ainult 6400,” ütles Pärg.
EL-i võrdluses kõrge omaosalus (22% Eestis versus 14,4% EL-is keskmiselt) mõjutab eriti haavatavate gruppide ligipääsu tervishoiuteenustele.Kokkuvõttes tuleb öelda, et tervishoiukulude kasv pole ajutine, vaid on struktuurne ja ajas kiirenev. Vajalike süsteemsete muudatustega on juba alustatud, kuid nendega tuleb jätkata.Täpsustamist vajab ka lisarahastuse vajaduse suurus – Tervisekassa on 2026. aastaks töösse võtnud raviteenuste rahastamise analüüsi.