Kliimaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristi Parro selgitas 21. augustil ERRile antud usutluses metsanduse juhtimise plaane. Selgus, et sügisel riigikogusse saadetav metsanduse arengukava jääb viimaseks ja edaspidi on kavas hoopis uuendada metsapoliitika aluseid.
Arengukava seab eesmärgiks, et Eestis on kogu aeg samas koguses kasutatavat metsa, et «toore, mida tööstus tulevikus vajab, oleks pidevalt tagatud». Paraku on loobutud soovituslikust pikaajalisest raiemahust, mis ideaalis peaks tagama nii metsa juurdekasvu kui ka metsa muude hüvede säilimise. Otsitakse pikka vaadet, aga seda üksnes tööstuse vaatenurgast. Kliimaministeeriumi arusaam metsast on kaootiline ja täis vasturääkivusi – vastupidi sõnadele on plaanis loobuda metsakasutuse strateegilisest planeerimisest. Teisiti ei saa seda usutlust mõista.
1997. aastal vastu võetud metsapoliitika alused lõid raamistiku metsanduse arengukavade koostamisele. Selle dokumendi järgi on metsal ökoloogiline, majanduslik ja sotsiaalne väärtus. Eriti rõhutati seal vajadust arendada säästvat metsandust: mistahes tegevus metsas ei tohi vähendada tulevaste põlvkondade võimalusi. Tegu oli omamoodi metsanduse suunaviidaga. Sellest ajast saadik on koostatud kolm metsanduse arengukava (MAK 2001-2010, MAK 2011-2020 ja veel vastu võtmata kava). Kahjuks pole neist ühegi puhul eriti järgitud metsanduspoliitikas kokkulepitud põhimõtteid. Vastasel korral ei oleks meil nii palju metsadega seotud vastandumisi ja majandusmetsade hektaritagavara ei väheneks.
Metsanduse strateegilist planeerimist pole vaja?
Nüüd siis astutakse järgmine samm: ministeerium lõpetab ära metsanduse arengukavade koostamise. See tähendab, et loobutakse kõige olulisemast töövahendist, mis võiks tagada metsade kestliku haldamise. On arusaamatu, kuidas on ilma planeerimata võimalik tagada jätkusuutlik metsakasutus. Arengukava kui strateegilise planeerimise töövahendit ei saa asendada metsanduspoliitika, mis annab küll äärmiselt tähtsad põhimõtted, aga ei muud. Äkki on tegelik eesmärk jätta metsanduse tulevik turustiihia ja võimeka lobitöö pärusmaaks, mis toob paratamatult kaasa veelgi suurema üleraie ja avalike huvide eiramise. Kangesti on selline tunne.
Lisaks on kavas muuta 1997. aastast kehtivat metsapoliitika dokumenti, mis on sisult väga hea ega vaja parandamist. Kummardus selle koostajatele. Sõna «kliima» sealt tõesti ei leia, aga kui selle põhimõtteid järgida, siis on kliimaga seotud väljakutsed metsanduses lahendatavad. Metsapoliitika avamise ainus põhjus saab olla soov muuta see puidutööstusele vastuvõetavamaks.
Pentsik on väide, et Eestis peab kogu aeg olema ühes ja samas koguses metsa, mida kasutada. Eestis ju ongi metsa samas koguses, seda vähendab aeg-ajalt vaid raadamine, mida tehakse näiteks Rail Baltica, uue õlitehase või kaitsetööstuse tarbeks. Ilmselt peetakse «kasutamise» all silmas puidutööstusele minevaid toormekoguseid, vastasel korral poleks sellel väitel mõtet. Kui nii, siis tähendab see kehtiva metsapoliitika põhimõtetest taandumist ning metsa sotsiaalne, ökoloogiline, kultuuriline, ka klimaatiline funktsioon marginaliseeritakse veelgi enam. Sellega taganetakse arusaamast, et mets on midagi enamat kui tööstuse toore, ning metsa mittesäästlik kasutamine süveneb. Arengukavade kaotamine muudab selles suunas liikumise lihtsamaks, sest enam pole vaja kaasata erinevaid osapooli ja huvigruppe.
Selge vale on see, et soovituslikku aastast raiemahtu pole vaja. Just see loob tasakaalu puidutööstuse ambitsioonide ja ökoloogiliselt võimaliku vahel. Nii kaob ära poliitiline orientiir, millega puidutööstus saaks arvestada oma ressursi sisendvoogu planeerides. Ka avalikkus vajab kindlustunnet, et puidutööstuse ambitsioonid ei ületaks ökoloogilisi piire. Omaette küsimus on see, kui ausad ja sisulised on analüüsid, millel kehtestatud raiemaht põhineb.
Eksitav on samuti väide, et soovituslikku raiemahtu kehtestada pole mõtet, kuna valitsus ei saa sundida metsaomanikku raiuma. Siin pole kliimaministeerium oma rollist aru saanud. Tema ülesanne on seada sisse jätkusuutlik piir, millest raiudes ei tohi üle minna. See, kas lubatavate piiride sees raiutakse vähem või rohkem, on puhtalt turu lahendada. Just nii nagu kliimaministrina tõdes Kristen Michal – majandus peab jääma loodusega etteantud piiridesse.
Valede kilda kuulub ka aeg-ajalt kostev väide, et valitsusel pole võimalik raiemahtu piirata. Nii nagu varasemad metsaseaduse muudatused võimaldasid rohkem metsa raiuda, nõnda on võimalik ka vastupidine. Näiteks saab tõsta lubatavat raievanust, piirata raielankide suurust ning nende omavahelist paiknemist. Probleemiks on siin kindlasti töökohad, mis on tekkinud jätkusuutmatu metsanduse võimaldamise tulemusel, mis on metsatööstuse suureks paisutanud. Sellest nõiaringist välja viib vaid metsanduse ümberkujundamise riiklik programm. Valitsus liigub aga vastupidises suunas.
Avalike huvide eiramine puudutab meid kõiki
Kirjeldatu võib tunduda praeguste väljakutsete virvarris väheoluline. Selline suhtumine on ohtlik. See, kuidas valitsus suhtub meie ühisesse varasse, elukeskkonda, jõuab ühel või teisel kujul meie kõigini, olgu siis kodumetsade, kogukonnametsade, seene- ja marjametsade halveneva seisu või ühiskondlike vastuolude suurenemise kaudu.
Keerulises olukorras on täna põlistest maainimestest metsaomanikud, kes metsade keskel elades on enamasti vägagi keskkonnateadlikud ja alalhoidlikud. Nende vaade metsadele ulatub enamasti üle põlvkondade ja pole suunatud kiirele kasumile. Paraku on nad suuresti puidutööstuse pantvangid, sest neile kehtivad samad reeglid mis tööstusele. Siit ka vimm, mille teravik on suunatud riigile, ulatudes kohati isegi pimeda riigivihani. Selliste metsaomanike probleeme peaks lahendama metsade kasutuse parema planeerimisega. Kuidas seda aga teha, kui isegi vajalikud töövahendid on kavas kaotada?
Ilma plaanideta toimetamine teenib avalike huvide, huvigruppide ja kogukondade arvelt vaid puidutööstuse toormenälja rahuldamise huve. Seda ei tohi lubada.
Tiit Maran: me loobume kõige olulisemast töövahendist, mis tagab meie metsade kestlikkuse